Eesti riik panustab igal aastal 3,5 miljonit krooni hõimurahvaste programmi, et toetada Venemaal elavate soome-ugri rahvaste kultuuri säilimist. Riho Laurisaar uuris Eesti Päevalehes, miks.
Läbi aegade on Venemaal elavaid soome-ugri rahvaste esindajaid syydistatud Eesti või Soome kasuks spioneerimises. Stalini ajal läks mari kirjamehi kohtu alla absurdse syydistusega, et nad yritavat kaevata maa-alust tunnelit Soome. Hirm repressioonide ees on sundinud inimesi sageli minetama oma emakeelt ja kultuuri.
2004. aastal oli Tallinnas IV soome-ugri rahvaste kongress, millel osales yle 600 inimese. Eelmisel nädalavahetusel kogunes seltskond kongressist osavõtjaid Mordvasse Saranski linna, et hinnata, kuidas kongressi otsuseid on vahepealse kahe aasta jooksul täidetud.
Toostid Mordva viina saatel
Mordvas käinud keelemees Mart Rannut nendib, et uus suund Vene võimu tegevuses on omamoodi kodumaise soomeugriluse tekitamine, et vähem soomlaste, ungarlaste või eestlastega kokku puututaks. Selleks luuakse Venemaal soomeugrilasi yhendavaid organisatsioone, kuhu ei kuuluks välismaalased oma kahtlaste mõtete ja jutuga.
“Vastuvõtt Mordvas oli uhke, välismaalastele omaette võõrastemaja, miilitsaeskordiga liikumine isegi linnaekskursioonil ja kui mõni meist oma palitu kuskil varna riputas, pandi kõrvale kaks miilitsat valvama,” sõnab Rannut.
“Käisin kolmel vastuvõtul. Esimesel öeldi 23 toosti, järgmisel 21 ja lõpubanketil 17. Toosti materiaalseks kandjaks oli Mordva viin. Ehtsa ersa kylamiljööga tutvumiseks viidi meid kuhugi kaugele-kaugele ekskursioonile, kus siis meile lauldi-tantsiti. Kõige kõvem laulumees oli Bajevo kohalik noor ja sile õigeusupreester, kes esitas fonogrammi taustal lõbusaid ersa viiside poparranžeeringuid, taustaks õõtsumas rahvariides neiud. Muide, vene õigeusu kirik suhtub siiani kyllaltki eitav kohalike keelte kasutamisse, seetõttu on kaks mordvakeelset luteri kirikut saavutanud kohaliku intelligentsi seas suure populaarsuse.”
Rannut tõdeb, et konverentsi soovitused erilist diskussiooni venemeelses kohalikus võimus ei tekitanud, välja arvatud soovitus hinnata kohalike soome-ugri keelte õpetamise kvaliteeti, mille päevakorrast väljajätmist nõudis Mordva haridusministri asetäitja. Nii kyll ei läinud, kuid milleks yldse võidelda oludes, kus oma keelt ja kultuuri tajutakse tupikteena?
Rahvaluuleteadlane Madis Arukask nendib, et Karjala vabariik, Leningradi, Vologda ja Pihkva oblastid on Venemaa lääs, kuhu on Peeter I aegadest saadik inimesi kokku sõitnud, seega on seal toimunud ka kõige intensiivsem venestamine.
“Tuleb aru anda, et sealsed soomeugrilased on sellesse miljöösse sisse kasvanud ja Vene riigi suhtumine on neile ainututtav, mitte võõrastav. Heale tahtele vaatamata ei saa mõni siinne Venemaa olusid ja mentaliteeti sygavuti mittetundev noorpoliitik oma stereotyypidega abistamiseks palju ära teha,” tõdeb Arukask. Kui eestlasele ei lähe ta oma pärimuslik kultuurgi korda, on ta palju suurem kreool kui mõni venekeelses miljöös elav eneseteadlik soomeugrilane.”
Hõimurahvaste programmi nõukogu liikme Andres Heinapuu hinnangul moodustavad kõik soome-ugri rahvad meile omamoodi kultuuritagala.
“Seda eriti olukorras, kus euroopalik kultuur surub meile väga peale,” sõnab Heinapuu. “Seega on vaja pöörata tähelepanu ka teisele poolele. Tähendagu see siis yksteise kirjanduse tõlkimist või kontsertide korraldamist. Meil on hädasti vaja nende rahvaste olemasolu. See maailm ei ole kuskile kadunud. Veljo Tormis kasutab meie sugulasrahvaste laule oma muusika loomisel, Kaljo Põllu looming on saanud inspiratsiooni idapoolsetelt sugulasrahvastelt. See annab meile impulsse olla omanäoline.”
Entsyklopeedia Eesti rahaga
“Praegu trykitakse Eesti rahaga udmurdikeelset entsyklopeediat,” lisab Heinapuu. “Kuni eestlane Arvo Valton ei olnud neile selgeks teinud, et nad vajavad seda, ei tundnud nad ka sellest puudust. Meie sekkumise tulemusena on see valmis. Näiteks Mordvas on pärast seda juba kohaliku raha eest entsyklopeediaid välja antud.”
Heinapuu toob näite, kuidas kohapeal võib vahel poliitiline võitlus kultuurile omamoodi kasu tuua. Nii on Marimaa venekeelne president opositsiooni häälest ylekarjumiseks käivitanud marikeelse raadiojaama, et tema häält kuuleks ka maal elavad inimesed. Poliitiliselt on asi inetu, aga keele pysimise seisukohalt igati kasulik.
Fenno-Ugria hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes ytleb, et Venemaal asuvate soome-ugri rahvaste eest kostmine on hädavajalik just eestlastele endile.
“See on mure meie endi kultuuriruumi pärast, meie rahvusliku identiteedi kysimus, seal on meie juured ja sealt saab alguse meie maailmapilt,” raiub Prozes. “Maailmas ei teki uusi keeli juurde ja kellele meeldiks, kui kokkuvõttes vohaks meie looduses vaid nõgese- ja võilillepõllud, mille sees kahlavad kährikud ja jänesed. Keeled ja kultuurid kannavad ainuomaseid mõtteviise, mis on osa inimtsivilisatsioonist. Neist yhe hävimine tähendab seda, et yks osa inimkonna teadmiste rikkusest hävineb. Neil, kes peavad idapoolseid sugulasi kuidagi mahajäänuteks, tasuks meelde tuletada, et komidel oli omakeelne tähestik olemas juba 14. sajandil.“
Kommentaar
Keeleteadlane Mart Meri
•• Soome-ugri rahvastel on veel säilinud põhimõte pidada looduskeskkonda oma partneriks, sõbraks, kes väärib head ja õrna kohtlemist. Ma usun, et soomeugrilikust ökoloogilisest majandamisviisist oleks tänapäeva maailmas paljudel õppida. Kuid see on praegu väga kiiresti kadumas. 90. aastate keskpaiku toimus Venemaa soome-ugri aladel rahvuslik ärkamine, mis ulatus puhtkultuurilistest pyydlustest märksa kaugemale. Mitmel pool, näiteks Marimaal ja Komimaal, kehtestati keeleseadused, et parandada emakeele staatust ja suurendada selle mahtu õppekavades. Marimaa ja Eesti vahel õnnestus sõlmida isegi kultuurikoostöö leping. Moderniseerus ka kultuurielu. Jeltsini-aegne sulaperiood lõppes sajandivahetusel ja praegu on selge tendents suruda soome-ugri rahvad vabaõhumuuseumi eksponaatideks, veidrateks olevusteks, kellel poleks tänapäevase eluga justkui erilist pistmist.