Kuigi geeniuuring lubab oletada, et eesti põline maalammas on säilinud, on tõu tunnustamiseni veel pikk maa.Kuigi geeniuuring lubab oletada, et eesti põline maalammas on säilinud, on tõu tunnustamiseni veel pikk maa.
Juba mitu aastat on maalamba entusiastid otsinud Lääne-Eesti saartelt, aga ka Lõuna-Eestist väikest kasvu ja lyhikese sabaga värvilisi villalambaid – Eesti oma põliste lammaste järglasi.
Veterinaar- ja toiduamet (VTA), aga ka osa teadlasi Maaülikoolist ei ole seda entusiasmi jaganud, väites, et maalammas oli kultuurtõugudega ristamise tõttu kadunud juba 1950ndateks ning seega ei saa olla tegemist mitte põlistõu, vaid ristandlammastega, mille väike kasv tuleneb suguluspaaritusest.
Kihnu ja Tõstamaa loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand lubab viia maalambad kas või läbi tule, vee ja vasktorude, kuni nad tunnustatakse põlistõuks.
Pöörde asjasse tõotas tuua Eestimaa Looduse Fondi ellukutsutud ja UNESCO rahastatud projekt “Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine Eestis”. Selle käigus võeti 212 arvatavalt maalambalt vereproovid. Soomes tehtud geneetiline analyys näitas, et 143 lammast eristusid eesti valge- ja tumedapealistest lammastest. “Nende lammaste puhul on väga suure tõenäosusega tegemist maalammastega,” kinnitas Tartu Ülikooli vanemteadur Urmas Saarma.
Need 143 lammast eristusid Saarma sõnul selgelt kõigist kuuest kodu- ja välismaisest kultuurtõust, kellelt samuti analyysid võeti, ning asusid ka kultuurtõugudest geneetiliselt kaugemal kui enamik Põhjamaade põlistõuge (analyysis oli kaheksa põlistõugu). “See näitab, et meie maalambad, eriti Kihnust, Ruhnust ja osa Lõuna-Eestist, kannavad endas rohkem põlistele lammastele omaseid geneetilisi tunnuseid kui lähiriikide maalambad,” ytles Saarma.
VTA ootab lisaandmeid
Ometi ei tähenda avastus seda, et maalammas nyyd kohe tõu staatuse saab. “Ootame täiendavaid andmeid, mida maalamba entusiastid meile veel esitanud pole,” ytles VTA peadirektori asetäitja Katrin Reili. Lisaandmetena tahetakse saada uuritud lammaste välimiku kirjeldust ja uuringus osalenud karjade nimekirja. Samuti seda, kas vereproovid võeti kõigilt karjas olevatelt lammastelt, kui suured need karjad on jne.
Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi loomageneetika ja tõuaretuse osakonna juhataja professor Haldja Viinalassi sõnul ei tõestanud UNESCO rahaga tehtud
uuring, et maalammas on Eestis säilinud.
“See, et uuritud lambad eristuvad eesti valge- ja tumedapealistest lammastest, ei tähenda veel, et nad on maalambad,” ytles Viinalass. Ta viitas sellele, et võrdlusmaterjalina ei ole uuringus kasutatud selliseid Eestis kasutatavaid lambatõuge nagu saksa tumedapealine lammas, suffolk, oksforddaun, ildefrans, dorset jt. Kuna seda pole tehtud, võib Viinalassi sõnul olla maalammasteks peetavate loomade geenides hoopis ka nimetatud tõugude verd. Samas puuduvad seni võrdlusandmed kunagise maalambaga.
Urmas Saarma väitel sisaldasid aga uuringus võrdlusmaterjalina kasutatud kultuurtõud ka osade Viinalassi nimetatud kultuurtõugude geene. “See teeb oletuse, et meie maalambad on tegelikult hoopis maalamba ja kultuurtõugude ristandid, äärmiselt vähetõenäoliseks,” ytles Saarma, lisades, et teaduslik analyys ei ole siiski veel päris lõpule jõudnud ning geneetilisse analyysi lisatakse täiendavalt veelgi kultuurtõuge.
Samas, Tartu Ülikoolis tehtava morfoloogiliste tunnuste analyysi järgi võib aga juba praegu Saarma sõnul väita, et maalambad eristuvad hästi ka oma välimiku poolest nii ristanditest kui kultuurtõugudest.
Saarma sõnul võib praegu Eestis olla enam kui 250 maalammast, sest uuringu käigus ei jõutud kõigi karjadeni. Kõige suurem maalambakari – 30 lammast – on Kihnu, Tõstamaa ja Varbla loomaarstil Anneli Ärmpalu-Idvandil, kelle lambad kõik uuringus osalesid. Maalammaste pidamist alustas ta 2001. aastal, koondades oma Tõstamaa vallas asuvasse Õnnekivi tallu ka Kihnu saarel tapale määratud maalambad. Kihnu, Manija ja Ruhnu saarel on maalambad tema arvates säilinud tänu eraldatusele, sest neile saartele ei ole toodud teisi lambatõuge.
Ärmpalu-Idvandi sõnul on tänapäeva maalambal kõik meie aladel juba vähemalt 4500 aastat tagasi elanud aborigeense tõu tunnused olemas: peenikesed jalad, väike kasv, lyhike saba, kahekihiline vill. “Mulle endale oli ka algul suur yllatus, kui maalambad hakkasid kevadel alusvilla ajama,” ytles ta. Eriti hinnatud ongi maalamba puhul vill, mis on eesti valgepealise ja eesti tumedapealise lamba omast pehmem ning mitmekesisema kasutusvõimalusega. Kuna maalambaid on valgest mustani, ei ole lõnga vaja värvidagi.
Eeskätt just selle värvilise ja pehme lõnga tõttu ja tänu maalamba entusiastide selgitustööle on hakatud viimastel aastatel rohkem maalambaid pidama ning selleks ka Ruhnu ja Kihnu saarelt oma karjadesse jäärasid tooma. Praegu peaks Anneli Ärmpalu-Idvandi sõnul olema Eestis juba paarkymmend maalamba karja.
Läbi vasktorude tõuni
Ärmpalu-Idvand koostab praegu tõu tunnustamiseks vajalikke dokumente ning peab läbirääkimisi maalammaste säilitamiseks sobiva organisatsiooni leidmiseks. “Vean need kenad villakandjad kas või läbi tule, vee ja vasktorude väärika põlistõu staatuseni,” lubas ta.
Kuna maalambaid on Eestis väga vähe alles, tuleks ka Eestimaa Looduse Fondi projektijuhi Kaia Lepiku sõnul kiirelt tegutseda. “Veterinaar- ja toiduamet võiks esmalt anda tõutunnustuse neile 143 geneetiliste uuringute põhjal eristunud maalambale ja võtma nad edasise säilitustegevuse algpopulatsiooniks.”
Maalammast kaitsma kohustab Lepiku sõnul juba see, et Eesti on liitunud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga. “Isegi juhul kui UNESCO projekti raames tehtud geeniuuringute tulemusi ei arvestata, tuleb lähtuda ELi keskkonnakaitse aluspõhimõttest – ettevaatusprintsiibist.” See tähendab, et parem on igaks juhuks kaitsta kui seda mitte teha.
Katrin Reili sõnas aga, et VTA saab tunnustada siiski ainult nõuetele vastava aretusprogrammiga aretusyhingut, mitte igat looma eraldi. Seda aretusyhingut aga, kuhu oleks koondunud ka arvatavate maalamba karjade omanikud, Eestis veel pole.
Pikemalt on maalambast juttu ajakirja Maamajandus jaanuarinumbris.
Põhja-lyhisabaliste lammaste hulka kuuluv maalammas on:
• kasvult väike
• peente jalgadega
• lyhikese sabaga
• jäärad sageli sarvedega
• jäär kaalub keskmiselt 50 kg, utt 40 kg
• vill on kahekihiline, värvus valge, hall, pruun, must või kirju, mis lamba eluea jooksul muutub
• pöetakse kaks-kolm korda aastas, saades korraga kuni kaks kilo villa
Allikas: Anneli Ärmpalu-Idvandi koostatav “Eesti maalamba ajalooline kirjeldus”
Pilt: www.maalammas.ee