14.12. oli riigikogus arutelu all järjekordselt koolides religiooniõpetuse sisseviimine. Eelnõu kohaselt oleks põhikoolis religiooniõpetus vabatahtlik (kool peab selle tagama, kui vähemalt viie lapse vanemad seda nõuavad) ning gymnaasiumiosas kohustuslik, kirjutas ajaleht Põhjarannik juhtkirjas.
Tähelepanuväärne on, et eelnõu algatajate seas oli nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajaid. Ja kuigi eelnõu kukutati hääletamisel läbi, ei jää see tõenäoliselt viimaseks katseks koolides religiooniõpetust kohustuslikuks teha.
Religiooniõpetuse pooldajad rõhutasid, et tegemist pole kindlasti mingi yhe usundiga seotud ainega, vaid eesmärk on õpetada lastele erisuguseid usundeid, nende suhteid, mõju maailmale jne. See kõik võib ju põhimõtteliselt õige olla, ent Eestis on kõik, mis seotud usuga, väga tundlik teema ning siinsete inimeste tavapärast, ysna individualistlikku olemust arvestades tekitab ilmselt rohkem vastuseisu kui poolehoidu.
Ei saa eitada, et religioonidel on inimkonna arengus olnud vägagi kandev roll. Ent seda kõike on Põhjaranniku arvates võimalik õpetada ka ajaloo- ning yhiskonnaõpetuse tundides. Kuigi religiooniõpetuse pealesurujad väidavad, et eesmärk on anda neutraalseid teadmisi, tekib kysimus, et kes kirjutab õpikud ning kes hakkab õpetama. Õpikute autoriteks saaksid kindlasti kristliku kirikuga seotud inimesed, nagu ka tõenäoliselt õpetajateks. Neutraalsusest oleks sel juhul asi kaugel.
Eesti yhiskond on valdavalt mittereligioosne ning kirik on meil riigist lahutatud. Nimetatud teemaga mängimine tundub meile praegu kristliku kiriku varjatud katsena pyyda seaduse teel tungida koolidesse, et alustada seal oma propagandat. Vähemalt on selline oht olemas.