[text]
Täna on

Rahva identiteet on põliskultuur

Iga rahvast ja rahvust seob mingi kultuuripärand, mis talle sygavama identiteedi annab. Selleks on ennekõike just vaimne pärand, millega ka aineline pärand on seotud, kirjutas õpetaja Jaanus Betlem "Õpetajate Lehes" sissejuhatuseks looduslikke pyhapaiku ja käsilolevat allkirjadekogumist tutvustavale artiklile.

Seoses taas puhkenud aruteluga religiooniõpetuse koolidesse viimise vajalikkusest võiksime mõelda – tegelikult lausa peaksime mõtlema Eesti põliskultuurile.

Olen eesti keele ja kirjanduse õpetajana õppinud tundma folkloori, etnoloogiat ja etnograafiat. Mind on alati huvitanud ja köitnud eri maade ja rahvaste ajalugu ning kultuur, sealhulgas uskumused. Seetõttu läksin ka omal ajal EELK Usuteaduse Instituuti yldist teoloogiat õppima.

Olen jõudnud arusaamale, et yhe rahva, eriti väikerahva olemasolu ja edasikestmise peamine võti on see, kuivõrd oleme teadlikud oma juurtest ja rahvuskultuurist, sealhulgas usundi(te)st. Kui see teadmine ja pärand katkeb, vajub unustusehõlma, hääbub, siis võime end rahvana lugeda olematusse suundujaks.

Vaimset kultuurilist identiteeti ei saa asendada mitte mingisugune aineline kultuur. Eriti kui see on yhesugune väga laias areaalis. Näiteks kogu Euroopas. Kui see muutub peamiseks enesemääratluse aluseks, siis hävime põlisrahvastena ning moodustame uue – euroopa rahva. See oleks analoog nüüdisaja ameeriklastele, kanadalastele, mehhiklastele, brasiillastele ja teistele uusrahvastele, kel puudub selge etniline identiteet.
  
Samas suunas juhib meid kristlik religioon, mis ei ole eesti rahva ja Eestimaa põline traditsioon, vaid uuemaaegne importusund. Ka see tasalylitab eri põlisrahvaste kultuurilise identiteedi.
  
Täpselt sama märkame ka teiste põlisrahvaste juures, olgu nendeks meie endi soome-ugri sugulasrahvad või mis tahes mandri põlisrahvad oma iidsete pärimuste ja tõekspidamistega. Neid on sajandite vältel lämmatanud suuremate vallutajarahvaste tehtud genotsiid ja kolonisatsioon, suured maailmausundid ning lõpuks tänapäevane globaliseeruv rahayhiskond.
  
Eestiski on kõik need vaimse lämmatamise etapid selgelt märgatavad ja dokumenteeritud.
 
Põlistraditsioonid elavad veel

Kust saaksime eestlastena aimu oma põliskultuuri kohta? On ju vanu kirjalikke allikaid vähevõitu ning ka suulist pärandit (millest vanim on regivärsiline rahvalaul) hakati yles tähendama alles ysna hilisel ajal.
  
Olemasoleva napigi pärandi puhul on selgelt märgatav maailma tajumise ja mõtestamise sarnasus kõigi teiste põliskultuuridega kogu maailmas. Ometi ei ole see arhailine primitiivne kultuuripärand, vaid täisjõuline arenenud kultuur. Iseasi on see, et võõrvallutuste ja ymberusustamise pyyete tõttu on elav side meie vanema kultuuripärandiga kas ysna nõrk või koguni katkenud.
  
Ometi ei ole muistsed arusaamad ja muistne maailmapilt lõplikult hävinud. Alles on veel muistsed pyhakohadki nagu pyhad hiied, allikad, kivid ja muud looduslikud kohad ning objektid, mis kannavad teavet juba pelgalt oma olemasoluga.
  
Kes on maailma põlisrahvaste pärandiga veidigi kursis, see adub kindlasti, milline sarnasus nende vahel on, ning tundes mõnda neist, võime teha järeldusi teistegi kohta, eriti lähedases piirkonnas.
  
Eesti rahva põlistraditsioonide kohta saame kindlasti teavet, uurides meie sugulasrahvaid, kellest kõige enam on põliseid traditsioone ja uskumusi säilitanud vast Lääne-Siberi handid ja mansid. Aga samuti tutvudes oma juurtega hulga enam seotud rahvaste, näiteks mitu indiaanirahvast ja inuitid, traditsioonide ja arusaamadega.
  
Veel on meil selleks unikaalne võimalus. Veel ei ole suured maailmausundid ja moodne rahayhiskond hävitanud kõike põliselt olulist. Aga oma juurte ja pärandi taas tundmaõppimiseks on paljuski ka viimane aeg.

Hiied on meie rahva pyhapaigad

Yheks kõige selgemal kujul säilinud looduslikuks märgiks põliskultuurist on meie hiied ja hiiekohad.
  
Viimastel aastatel on mitmes diskussioonis kesksele kohale kerkinud nende kaitsmise, säilitamise ja kordategemise vajadus. Sellega on kaasnenud hiite kaitsjate väljaastumised vahetult ohustatud pyhapaikade eest.
  
Siinkohal ei ole liigne meelde tuletada, mis tähenduse ja tähtsusega on hiis eestlastele olnud ning miks vajavad need pyhapaigad erilist hoolt.
  
Hiite uurija Ahto Kaasik on kirjutanud: „Hiis täitis õige erinevaid ylesandeid, ta oli midagi enamat kui kooskäimis- või tantsukoht, vallamaja, haigla, kalmistu, kirik, kohtumaja, kindlus või ohvrikoht. Temale puudub tänapäeval kohane võrdlus.“
  
Hiied olid rahvale kõige olulisemad kooskäimis- ja pyhakohad. A. Kaasik: „Hiit peeti pyhaks tähenduses, et ta kaitseb, toob õnne ja aitab maarahvast hädades. Hiis oli puutumatu. Tema või isegi ta jäänuki ymber tehti tara, et hoida eemal loomi.“
  
Kõige enam on hiis tuntud puudesaluna. Selles võivad kasvada erinevad kodumaa puuliigid. Kõige tuntumad ja võimsamad on vast tammikud. Kuid näiteks Hiiumaa Pyhalepa hiie nimetuski ytleb, et seal oli peamiseks hiiepuuks must lepp ehk sanglepp.
  
Paljudes hiites olid hiiekivid, mida tihti kasutati ohvrikividena. Ent hiiekivideks on tihti ka suured rändrahnud.
  
Tihti asusid hiites või nende läheduses pyhad (ohvri)allikad.
  
Pärimusi on ka hiites asunud kujudest, nõupidamis- ja tantsuplatsidest. Nood olid muidugi mõeldud rituaalsetele tantsudele. Tuntud on mõiste `hiietantsijad`.
  
Hiis oli ka kohtupidamiskoht. Purtse hiiemäel asub Kohtunike kyngas seitsme istmekyhmuga.
  
Mitmes hiies on aset leidnud põletusmatuseid ja muldasängitamisi.
  
Sageli paiknesid hiites hiiesaunad ja hiieaidad. A. Kaasik: „Hõimlaste sellesarnaseid ehitisi silmas pidades võib arvata, et hiiesaunas pesti enne suuremaid-tähtsamaid urjamisi ja palveid ning hiieaidas hoiti pyhi esemeid ja ehk ka urjamisel kogutud vara.“
  
Olemas on veel hiiekyyne, -keldreid, -sildu, -kaeve ja muud.
  
Kõigest eelnevast võime teha järelduse, et hiied olid eesti rahva kõige olulisemad pyhapaigad. Seetõttu polnud juhus, et XIII sajandist Eestisse sisse tungima asunud ristiusukirik pyydis kirikuhooneid rajada just nimelt muistsetesse hiiekohtadesse (näiteks Kuusalu kirik Harjumaal ja Pyhalepa kirik Hiiumaal).
  
Tänapäeval ohustavad hiisi kõikvõimalikud metsalangetus- ja ehitustööd. Sageli langetatakse ja kahjustatakse hiisi puhtast teadmatusest, mõnikord aga ka teadlikult materiaalse kasusaamise ajendil. Seetõttu vajavad hiied senisest tõhusamat kaitset ja hooldamist, on ju neist paljud seni looduskaitse alla võtmata.

Allkirjad Eesti hiite kaitseks

Eestis tegutseb lisaks akadeemilistele uurijatele mitu kodanikuyhendust, kes on põliskultuuri uurimise – ja erinevalt akadeemikuist ka taas-elustamise – võtnud oma sydameasjaks. Yks tuntum on Maavalla Koda (vaata internetist http://www.maavald.ee/), mida juhivad Ahto Kaasik ja Auli Kytt.
  
Maavalla Koda koostas hiljuti pöördumise looduslike pyhapaikade kaitseks, mis on kavas esitada neile, kelle käes on otsustusvõim. Iga oma juurtest, rahvuskultuurist ja põlistest traditsioonidest hooliv inimene saab yleskutsele oma toetusallkirja anda internetiaadressil http://www.maavald.ee/hiied/. Omalt poolt kutsun yles seda aktiivselt tegema! Lõppkokkuvõttes on meie saatus rahvana ikkagi meie endi kätes. Hiite kaitse on yks osa sellest.  
  
Koolides on meie põliskultuuri ja traditsioonide tutvustamisel keskne roll kultuuri-, aja- ja koduloo ning emakeele õpetajail. Nemad võiksid pöördumisele juhtida ka kolleegide ja õpilaste tähelepanu.


Jaanus Betlem
Õpetajate Leht