Isetehtud rasvakyynlad on justkui omaette isiksused - igayks pisut erineva kujuga ja kyhmuline, kirjutas Airi Hallik ajakirjas Maakodu.

Sombusel kooljakuu päeval saame kokku kunstnik Epp Margna juures Kanepi lähedal, et proovida vanaaegsel moel lambarasvast kyynlaid meisterdada. Naaberkylast lööb kampa lambakasvataja Tiia Trolla. Tiia on hiljutisel Lindora laadal hulga lambaliha myynud ning seetõttu on tal yle pangetäis rasva.

Epp teeb pliidi alla väikese tule, et rasv rasunäärmetest välja sulatada. Et see on kyynalde tegemise juures kõige aeganõudvam osa, siis jõuab vahepeal muudki põnevat teha. Epu tytred valmistavad köögilaua taga puupulkadest ja lõngast traditsioonilisi jõulukaunistusi. Nii emadele kui lastele, keda on kamba peale kokku ligi kymme, pakub palju huvi ka nõelviltimistehnikas pallide meisterdamine.

Kyynalde jaoks on meil nii tööstuslikult toodetud puuvillast tahti kui jämedat linast niiti, millest proovime tahti nii keerutada kui punuda. Keerutamine hästi ei õnnestu, sest kahekordne taht vajub laiali, neljakordne jääb aga liiga paks. Palmik paistab ysna paras olevat, aga asja ajab ära ka yhekordne linaniit. Materjal ei tohiks olla liiga takune, sest siis kipub taht särisema. Igal juhul võiks taht olla jupp maad pikem, kui hädapärast vaja, sest sellesse tehtud silmusest saab kyynalt kinni hoida ja riputada.

ÕUES ON PAREM

Meie suureks kergenduseks ei teki rasvasulatuse käigus kuigivõrd palju häirivaid aroome, aga võib-olla ei pane me seda ise asja sees olles lihtsalt tähele.

Kui tuleb aeg rasv kõrnete pealt ära kurnata, siis tabab meid esimene suurem äpardus. Pisike plastsõel võtab kuuma rasva all sootuks teise kuju ega kõlba enam kasutamiseks. Nii kurname rasva esmalt läbi suuresilmalise plekksõela kaussi, laseme peenikesel sodil põhja settida ning valame pealmise kihi juba kyynalde kastmise nõusse. Vana plekk-kann paistab selleks ysna hästi sobivat.

Kui Eesti Rahva Muuseumis paari aasta eest lambarasvast kyynlaid valati, siis kulus koristajatel kuuldavasti terve nädal, et põrand mahatilkunud rasvast puhtaks saada. Õnneks on ilm soe ja me saame kyynlaid teha Epu avatud kylgedega trepikojas. Tagantjärele tundub, et selline mõnekraadine soojus on kyynalde tegemiseks ideaalne - näpud ei kylmu ära ja rasv ei jahtu liiga kiiresti. Samas on piisavalt kylm, et rasva sisse kastetud kyynal ruttu taheneks.

Järgime soovitust tahti alguses pikemalt kastmisnõus leotada, et see sularasvast korralikult läbi imbuks. Seejärel algab rutiinne kastmine ja jahutamine. Kui kyynlaid on juba oma tosin korda rasva sisse kastetud ning erilist paksenemist märgata ei ole, tuleb kellelgi päästev mõte vahepeal kohvitada ning lasta rasval pisut jahtuda. Pärast seda edeneb kyynalde tegemine hoopis jõudsamalt. Tähtis on, et kyynal käiks rasva sees kiiresti, muidu sulab eelmine kiht pealt maha.

Nagu vanades kirjeldustes, nii teeme ka meie umbes täismehe väikese sõrme jämedused kyynlad. Viimase tööna tuleks kyynlad alt tasaseks lõigata ja ylearune tahiosa eemaldada. Võib-olla on mõnes maakodus veel alles päevinäinud kyynlakarp, mis oli näriliste eemalhoidmiseks hädavajalik.

Ahto Kaasik Maavalla Kojast arvab, et vanainimeste ytlus „Kui kyynalt närid, kasvab saba taha“ võib olla pärit ajast, kui kyynlaid veel lambarasvast tehti. Saaremaalt pärineb yleskirjutus, et näljaajal olid kyynlad suures hinnas. Toiduks keedeti jahuleent ning kasteti kyynal veidikeseks ajaks sinna sisse. Yhest kyynlajupist sai siis õige mitu korda „supi maiku“ võtta.

TEEKYYNAL KARTULI SEES

Kyynlaid on parem teha kambakesi. Nii on lõbusam ja  jõuab rohkem. Tegelikult tasuks 3-5 tahti kõrvuti puupulga kylge riputada, nii saab neid korraga rohkem. Sama pulgaga võib kyynlad ka väikesele redelile vm tahenema riputada.

Et Eesti Rahvamuuseum oli meid varustanud kyynalde tegemise kirjeldustega, siis otsustame proovida ka kiiremat ja labasemat kyynalde tegemise viisi: lõikad  kartuli pooleks, õõnestad seest tyhjaks, torkad õhukese vatikihiga kaetud tiku keskele pysti ning valad kartuli rasva täis. Siin osutub väga tähtsaks vatitiku eelnev rasva sisse kastmine. Muidu ei taha kyynal hästi põleda. Aga kui kartulikyynal kord põlema läheb, jätkub sedagi paariks tunniks.

Kokku kulub meil kyynalde tegemiseks 3 tundi, millest ligi pool läks rasunäärmetest rasva sulatamisele. Nii et kui kusagilt hankida puhast lambarasva, saab tunnikese kokku hoida. Kord juba sulatatud rasva puhul tuleb aga ette vaadata, et see uuesti sulatamise ajal keema ei läheks ega põhja ei kõrbeks. Muidu ei pruugi kyynlategu õnnestuda.

Enne kyynalde syytamist seisame taas ootamatu probleemi ees: ei ole kohta, kuhu neid torgata saaks. Tavaline pystise oraga kyynlajalg lõhub rabeda rasvakyynla ära, pudelikael on liiga avar. Pika otsimise peale toob Epp oma töölaualt põneva puujuurika, millesse on pliiatsite hoidmiseks ridamisi väiksemaid ja suuremaid auke puuritud. Need suuremad on täpselt parajad. Tiial õnnestub yks kyynal ka klaasipõhja kylge sulatada.

Kui siis kyynlad lõpuks põlevad ja kõik muu oma kätega tehtu kah laual näha ja katsuda, siis on kõigil maru õndsad näod peas. Eriti  rõõmus on lambakasvataja Tiia, kes esimest korda näeb, et voonakeste rasvaga saab midagi mõistikku peale hakata. Varem on ta pyydnud seda läbi raskuste oma koertele sööta.

Airi Hallik