Iidsest ajast saadik on eestlased talvise pööripäeva paiku pyhitsenud talviste- ehk jõulupyha.
Sel pyhal alustati uut aastat ning tähistati mitmesuguste kombetalitustega valguse võitu pimeduse yle ja uue elu algust. Paljud jõulutraditsioonid olid seotud loomade, looduse ja loodusjõududega.
Jõuluaeg saabus toomapäevaga (21. jõulukuud). Toomapäeval ennustas vanarahvas ilma, näiteks usuti, et kui toomapäeval tuiskab, siis tuiskab kogu talve. Samuti arvati, et sel päeval pestud pesu saab hästi valgeks. Toomapäeval tuli maja puhtaks kyyrida, sellest päevast alates ei tehtud enam muid töid peale pyhadeettevalmistuste.
Välised tööd läbi
Jõululaupäevaks pidid olema lõpetatud välised tööd, lakke riputati kroonid, tuppa toodi jõuluõled ja lõikusaja esimene või viimane viljavihk. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Peotäis õlgi visati lakke, tyykad ylespidi. Nii ennustati järgneva aasta viljasaaki, aga ka seda, kes kauem elab.
Lakke riputati kas pilliroost või õlgedest jõulukroonid. Krooni kylge riputati kõlkuma tyhjad värvitud munakoored. Mõnikord tehti jõulukroonid heinputkedest või pulkadest ning pandi paberid ja ehted kylge.
Jõulukuuse komme tuli taluperedesse mõisate ja koolide vahendusel Saksamaalt ning kodunes alles XX sajandiks. Algselt ehiti kuuske kyynalde, õunte ja õlgedest valmistatud tähekestega.
Yheks tavaks oli jõuluõhtul (või -öösel) loomadele lauta leiva viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pyhi.
Tavaks oli kostitada ka metsloomi. Nii viidi jõuluööks lindudele viljavihk aiateibasse või katusele ning puistati viljateri käsikivile.
Uusaastal ennustati saatust
Näärid kujunesid eraldi pyhaks 1691. aastast seoses aasta alguse määramisega 1. jaanuarile. Nimetus ise pärineb alamsaksa keelest (ni jar - uus aasta) ja on varem kasutusel olnud ainsuse vormis, tähistamaks uue aasta esimest päeva.
Vana-aasta kombestik kattus suurel määral jõuluõhtu omaga, oli aga rõõmus ja vähem pyhalik. Vanade uskumuste järgi pidi kõik, mis aastavahetusel tehti, tugevasti mõjutama elu algaval aastal. Seepärast pyyti enamiku näärikommetega kindlustada eelolevaks aastaks head viljasaaki ja karjaõnne ning ennustada tulevikku.
Tähine nääriöö pidi ennustama hulga loomade syndi, härmas mets aga viljarikast aastat.
Pyyti ka oma saatust määrata. Nii riputati uusaastaööks lambalauda seinale paar kirjusid kindaid, et lambad head villa kasvataksid, lehmalauda lävel aga maeti sõnnikusse kirves, et kuri sisse ei pääseks loomadele paha tegema.