[text]
Täna on

Maavalla Koja avaldus

Kõnekäänd „igal oinal oma mihklipäev” on mälestus ajast, mil vanarahvas pidas rikkaliku söögilaua taga sygispyha. Mihklipäev, maakeeli kasupäev tähistab rahvakalendris suvetööde lõppu ja talvepoolaasta algust. Kasupäeval on kohane mõelda hingede ajale ja meenutada, kuidas seda põlisrahva kombel pidada.

Mõniteist aastat tagasi kutsus Muinsuskaitse Selts eesti rahvast taas tähistama hingedepäeva. Täna mäletame oma põlistavasid paremini kui nõukogude aja lõpus ja kõneleme hingede ajast ja hingede päevadest.

Hingede aeg kestab sygiskuu algusest uue aastani. Pereti võib hingeõhtute aega pidada nädalast kuuni. Sel ajal tähistatakse eriliselt hingedele pyhendatud päevi järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka esmas- või teisipäevadel.

Hingede ajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Myra tekitavad tööd lykatakse võimalusel edasi ning peale päeva loojumist ei töötata sootuks. Hingeõhtuil on tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid. Vanade päevapiltide vaatamine aitab meenutada lahkunud emasid-isasid.

Neil õhtuil oleks tore leida rohkem aega laste jaoks, et jutustada oma pere lugusid ja arutada mineviku ja tuleviku yle. Aeg ju tegelikult ei loe hinge jaoks. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvede inimestega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt ...

Hingede õhtul kaetakse laud kõigest heast ja paremast, mis kodus leidub. Esimesel ja viimasel hingedepäeval on laual olnud selleks puhuks tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist syyakse ise. Toitu võib viia hiide, kalmule, sauna või Lõuna-Eesti tava kohaselt pööningule.

Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing yks neid olulisi asju, mida on vaja selleks, et muuta kulda elavaks.

Inimene peab end hoidma, et hing pysiks sees. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pyhadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla kodustega.

Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju yks pere ja yks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on yksteisest tuge.
 
Hoidmist vajab ka elava inimese hing. Sageli läheb kergemast sellestki, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutab loodus, kaunis looming ja lähedaste toetus. Hingejõudu annavad hiied – pyhad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma.

Nyyd, kui kymned ja kymned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib tungivalt meelde kysimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate põlvede hiisi? Kuidas hoiame Kunda hiiemäge, Palukyla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehituste või unustuse läbi? Mida teeb iga eestlane, mida teeb iga ärimees või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?

Koju tulnud hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa välja, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt.

Koju tulevad hinged, kes kasvatanud kymne tuhande aasta jooksul suure, sygava ja ilusa vaimupärandi. Meie muuseumidesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need muuseumikogud maailma suuremaid. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades. Mida me teeme selle pärandi uuesti mõtestamiseks ja lastele edasi andmiseks?

Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loodushoidliku pärimuskultuuriga, oma hiite ja hinge-usuga Euroopa väärikamaid põlisrahvaid. Meie kultuurimälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loodusega mõnukalt kaua aega. See on meie esivanemate tarkus.

Hingede päevadel syytavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel kyynlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka vanadele kylakalmetele ning hiitesse.

Hinged tulevad vaikse ilmaga. Nõos on kõneldud:

„Ma mäleta veel yteldi: „Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.“ Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ytest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.“

Põlisrahva jaoks on hingede aeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende kylaskäik õnnistuseks kodule.

Vaikset hingedeaega ja head hingejõu kosutust!


Ahto Kaasik
Maavalla Koja vanem