Eesti maismaa-ala pindala on 45 215 km2 ja see on 0,03% kogu Maa maismaa-ala (umbes 149 miljonit km2) pindalast. Võrreldes kogu Maa pindala (umbes 510 miljonit km2) Eesti kogupindalaga (koos territoriaalmerega) ehk umbes 80 000 km2 on asi veelgi troostitum, vaid veidi yle 0,01%, kirjutab maauurija Kalle Suuroja võrgukirjas teadus.ee.

Elanike arvuga ei tasu võrreldagi, sest siingi on nullid protsentide ette veelgi kergemad tulema. Ei ole midagi teha, Eesti on väike ja selleks ta ka jääb. Aga ei, yhes asjas kannatab ta siiski võrdlust ka selle maailma kõige vägevamatega, ja selleks on meteoriitsete struktuuride arv! Maailmas on senini avastatud 170-180 meteoriiditekkelisest struktuuri ja 7 neist ehk ligi 4% asuvad Eestis! Seega, Eestis on meteoriidikraatreid pindalayhiku kohta ligi 400 korda rohkem kui Maal keskmiselt!

Milles on selle fenomeni olemus? Kas Eesti on tõesti justkui
meteoriitide Eldoraado, kuhu need riburada, ylejäänud maailma millekski pidamata, kukuvad?

Kindlasti on nende arvude taga ka objektiivsemaid põhjusi (geoloogilise ehituse iseärasused, geoloogilise uurituse tase jne), kuid asjaolu iseenesest paneb muidugi imestama. Siinkohal ei ole mõtet vist lisada, et see näitaja annab meteoriidikraatrite tiheduse poolest yhe pindalayhiku kohta Eestile maailma riikide seas kindla ja igati auväärse esikoha. Lõpuks ometigi on veel yks ala, kui eesti maatõugu lehmade ja hobuste arv yhe pindalayhiku kohta välja arvata, milles me end maailmas esimeseks võime pidada.
 
Vaidas avastatud strukuuri kohta pole veel teada, kas tegu on
meteoriidikraatriga.

Eesti 7 meteoriidikraatrist kahel juhul (Kaali ja Ilumetsa) on tegu
kraatriväljadega ning ylejäänud 5 juhul (Neugrundi, Kärdla, Tsõõrikmäe, Simuna ja Lasnamäe) yksikstruktuuridega. Eesti kraatrite vanus ulatub 67 aastast (Simuna) kuni 535 mln. Aastani (Neugrundi). 5 kraatrit (Kaali, Ilumetsa, Tõõrikmäe, Simuna ja Lasnamäe) on moodustunud käesoleval Kvaternaari ajastul ja ylejäänud 2 (Neugrundi ja Kärdla) Varapaleosoikumis.

Meie kraatrite mõõtmed erinevad samuti väga suures ulatuses: mõnest meetrist (Lasnamäe) kuni enam kui 20 kilomeetrini (Neugrundi). Kõigi senini teadaolevate Eesti meteoriitsete struktuuride meteoriitne päritolu on kindlaks tehtud 61 aasta jooksul (1937 -- 1998) ja koos sellega on arenenud ka meie meteoriidikraatrite uurijate arusaamad Maal toimuvatest katastroofilistest syndmustest.

Murranguliseks selles suhtes oli 1981. aasta, kui pärast ligi 15. aastat
kestnud otsinguid ja eksirännakuid jõudis mitmete meie meteoriidikraatrite uurijate teadvuse arusaam suurte meteoriidkraatrite olemusest ja kõigest sellest, teeotsa mille juurde oli juba ligi 65 aastat varem (1916) kätte juhatanud Ernst Öpik.

Järgnevalt lyhiylevaade neist seismest "vaprast" ja nendega seotud faktidest.

Vältimaks ebatervet konkurentsi ja yhe eelistamist teisele, on meteoriitse päritoluga struktuurid toodud nende avastamise (st meteoriitse päritolu tõestamise) järjekorras.

Kaali meteoriidikraatrid (Reinwald, 1937), kõik 9 paiknevad Saaremaal Kaarma vallas umbes 1 km2 suurusel alal ja on esimesteks tõestamist leidnud meteoriidkraatriteks Eestis ning Euroopas, kuid kahjuks alles seitsmendaks maailmas.

Peakraatri läbimõõt on 110 m ja sygavus 22 m. Väiksemate kõrvalkraatrite läbimõõt on 12 -- 40 m ja nende sygavus 1 -- 4 m. Erinevate autorite ja erinevate meetoditega on syndmuse vanuseks saadud: Aaloe jt(1963) maetud söe 14C analyys -- 2660 +200; Aloe jt (1975) maetud söe 14C dateering -- 2800+100.

Saarse jt (1990) peakraatri põhjasetete yheaegne õietolmu ja 14C yheaegne analyys -- 3500-4000 a.; Raukas jt (1995) Piila soos (umbes 10 km kraatrist loodes) oletatavat meteoriitset ainest sisaldava turbakihi õietolmu ja 14C yheaegne analyys -- 7500 a.

Rasmusen jt (2000) -- Piila soos Ir rikastunud turbakihi õietolmu ja 14C yheaegne analyys -- 2400 a. Kõige tõenäosemaks peab autor Saarse jt (1990) poolt väljapakutut, aga teistel juhtudel, milledest võetud proovidel puudub otsene side kraatriga, tuleb ilmselt enne selgeks teha selle seos (või selle puudumine) uuritava Kaali kraatriga.

 
Kaali kraater on Eesti kuulsaim meteoriidikraater.

Kaali peakraatrit tekitajaks oli umbes 5-meetrise läbimõõduga raudmeteoriit. Kaali meteoriidiplahvatuse, mille võimsus oli võrdne 1 -- 2 tuhande tonni trotyyliga, mõju mitte yksnes siinse piirkonna vaid, vaat et kogu Põhjala rahvaste mõttemaailmale ja mytoloogiatele on mõningate autorite poolt selgelt ylehinnatud. Vaevalt jõudis selle syndmuse kaja Muhumaalt kaugemale. Phythease Thule ja Vergiliuse Phathoni, Tacituse ja Kalevala segamine losse on kyll asjata. Otse Rooma riigi sydames (Roomast ligi 80 km idas) on Sirente
kraatriväli, mis tekkinud veidi enam kui 2000 aastat tagasi ja on Kaalist
isegi võimsam (peakraatri läbimõõt 150 m), aga nii selleaegsed kui hilisemad yrikud, rääkimata kohalike kylaelanike pärimustest vaikivad sellest syndmusest kiivalt.

Ilumetsa kraatrid (Aaloe, 1979) asuvad Lõuna-Eestis Ilumetsas, Tartu-Petseri raudteel oleva jaama lähistel. Esmakordselt mainis neid A. Luha 1938. aastal geoloogilise kaardistamise käigus, kuid meteoriitse päritolu väljapakkumine au jääb Ago Aaloele (1979).

Viiest Ilumetsa ymbruses avastatud kraatrisarnasest lohust kindlasti kaks on meteoriitse päritoluga. Suurema, Põrguhaua läbimõõt on 75 -- 80 m ja sygavus kuni 12,5 m. Seda ymbritseb 1 -- 4.5 m kõrgune ja jalamilt 20 -- 30 m laiune ringvall. Devoni liivakivid kraatripõhja all on purustatud kuni 30 m sygavuseni. Kuni 2,5 m paksuse turbakihi õietolmu ja 14C analyys andsid kraatri vanuseks umbes 6 000 aastat (Liiva jt, 1979).

Sygavhaud jääb eelmisest 900 m lõuna poole ja on 50 m läbimõõdus ning 4,5 m sygav ja ymbritsetud 0,5 -- 1,5 m kõrguse ringvalliga. Kraatrialune purustustsoon ulatub selles kuni 20 m sygavuseni Devoni liivakividesse.

Meteoriitset ainest ei ole Ilumetsa kraatritest kyll leitud, kuid
meteoriiditekkelisteks loetakse neid struktuursetel kaalutlustel, sest
sarnanevad plahvatustekkelistele kraatrile.

Kärdla meteoriidikraater (Kala, Puura, Suuroja, 1984), ringvalli harjalt 4-kilomeetrise läbimõõduga ja enam kui 0,5 km sygavune mattunud meteoriidkraater Hiiumaa kirdeosas, moodustus umbes 455 mln aastat tagasi ylem-Ordoviitsiumi aegses madalmeres (umbes 100 m sygavuses) toimunud, ligi 200-meetrise läbimõõduga, teadmata koostisega meteoriidi plahvatuse tagajärjel.

Kraatri avastamine ja uurimine kujunes meie suurte meteoriidikraatrite uurijate esimeseks ja kõige tõsisemaks katsumuseks. Lubjakivide kallutatud lasuvusele ja ebanormaalsele lõhenevusele Hiiumaal Palukyla ymbruses olid vihjanud juba Eesti geoloogia suurkujud (Schmidt, Helmersen jne) 19.sajandil, kuid päris "pomm" lõhkes 1967. aastal, kui kaevupuurijad sattusid Palukyla mäel kabeli juures kaevu puurides 15 m sygavusel kristalse aluskorra kivimitele, mis teadupärast oleks pidanud olema seal ligi 250 m sygavusel!

Uurimise võtsid nyyd yle sensatsioonimaiad geoloogid ja pärast paariaastast puurimist ning uurimist avaldasid nad arvamust (Viiding, Kala, Pobul, 1969), et tegu on väikese, Maa sisejõudude poolt ylestõstetud kristalse aluskorra plokiga (nn plaantiklinaalse kerkega). Enamvähem samale seisukohale jäid ka Hiiumaad kaardistanud ja Palukyla piirkonnas struktuuri uurimiseks kymneid puurauke puurinud rakendusgeoloogid (Kala jt., 1971).

Eestis oli kvaliteetse killustiku defitsiit: omal ei olnud ja kaugelt oli
kallis vedada. Kuuldused sellest, et seda (st kõva kristalset kivimit)
Hiiumaal Palukyla piirkonnas vähem kui 20 m sygavusel lausa lademes võtta, ergutasid geoloogide fantaasiat ja nii käivituski varsti (1973) Hiiumaal graniitse killustiku tootmiseks sobilike kerkealade otsimistööd.

Peale sajakonna puuraugu puurimise kaardistati nende tööde käigus geofyysikaliste meetoditega (magnetomeetria, gravimeetria) kerkeala ymbrus. Ja kui siis lõpuks geofyysik Oleg Gromovi poolt joonistaud raskusjõuvälja anomaaliate kaart lauale pandi ahhetasid kõik asjaosalised nagu yhest suust: "See on ju kraater!"

Seda, et tegu on plahvatuse läbi tekkinud kraatriga, näitasid ka purustatud kivimite (brecciade) lasundid, mida puuraugud yha enam ja enam avasid ning seda tunnistasid ka uurijad oma aruannetes (Suuroja jt, 1974; Kala jt, 1976). Kuna mingit võõrmaterjali, st vulkaanilist ega meteoriitset, kusagilt silma ei hakanud, siis tegid Kärdla kraatrit uurinud geoloogid seda, mida nende kolleegid yle maailma lugematuid kordi ennegi sarnase probleemi ees seistes olid teinud ning ytlesid, et see on gaasiplahvatuse läbi tekkinud struktuuri ja kivimitega.

Teave sellest, et maailmas oli selleks ajaks paljugi muutunud ja et juba mitme aasta eest oli leitud lahendus ka selliste "puhaste plahvatuste" (gaas on puhas asi ja plahvatades jälgi ei jäta) päritolu identifitseerimiseks, ei olnud nendeni veel jõudnud.

Nad seisid Karjalas Jänisjärve meteoriidkraatri ääres ja vaatasid ebamäärase kujuga koonuseid kvartsiidikaljudel ning naersid nende yle, kes julgesid väita, et need olla tekkinud meteoriidiplahvatuse tagajärjel.

Nad kuulsid kusagilt ja kelleltki mingist paralleellõhelisest kvartsist (nn planaarsetest elementidest), mis pidi samuti andma tunnistust sellest, et see kivim on läbi elanud meteoriidiplahvatuse ning raputasid pead ja laususid: "Kärdlas kyll midagi sarnast ei ole leitud." Ja alles siis, kui vene kolleegid, kes olid vast rohkem kursis maailmas ja kosmoses selles vallas toimuvaga, tulid ja näpuga näitasid -- näete, siin, teie omades Kärdla kivimites nad on, need meteoriidplahvatuse jäljed (planaarsed elemendid kvartsis) -- läksid ka mitmete meie Kärdlat uurinud geoloogide silmad valla. Kuid nyyd oli hilja oma
tölplust kahetseda, sest magusamad viljad sellelt avastuste viinapuult olid juba nopitud ja nii viidatakse kirjanduses, kui tuleb juttu Kärdla kraatri meteoriitse päritolu kindlakstegemisest, ikka rohkem sellisele allikale kui Masaitis jt, 1980.

Tsõõrikmäe kraater (Pirrus ja Tiirmaa, 1984) asub Lõuna-Eestis Räpina linna ääremail. 0.5 -- 2.5 m kõrgune lame ringvall ymbritseb siin 38 -- 40 m läbimõõduga kuni 8 m sygavust kraatrit. 4.5 m paksuse turbakihi õietolmu ja 14C analyys andis selle vanuseks 9500 -- 10 000 a. Meteoriitset ainest kraatrist ole leitud ja meteoriitsete struktuuride hulka on see kantud struktuursetel kaalutlustel.

Lasnamäe meteoriidijälg (Kiipli ja Põldvere, 1984), see Tallinnas Lasnamäe linnaosas, kunagise Tondi soo äärealal paeplatool asuv 30 sentimeetrise läbimõõduga, lõhede võrgustikust ymbritsetud lohuke, on tõesti kõike muud kui kraater. Kui nii väike ja tähtsusetu, miks siis ikkagi meteoriitne? Aga seepärast, et "jälg" kaevati 3,5 m paksuse turba ja tolmliiva kihi alt välja Lasnamäe linnosas ehitamise käigus.

Asjaolu, et tugevasti kulutatud jälg oli setete alla mattunud, viitab sellele, et see pidi moodustuma enne neid katvaid setteid. See, et "jälg" oli kulutatud, viitab justnagu sellele, et see oleks pidanud moodustuma ka enne viimase mandriliustiku pealetungi, st umbes 25 000 aasta eest. On tõsi, et ka pommid ja myrsud võivad paeplatoole ysna sarnaseid jälgi jätta, aga 25 000 ja isegi 5000 aasta eest (katvate setete vanus) ei olnud yhte ega teist kusagilt võtta.

Simuna kraater (Pirrus ja Tiirmaa, 1991). 1937. aasta 1. juuli hommikul nähti idakaarest (asimuudiga 259o) umbes 60o nurga all lähenemas boliidi, mis lõhkes umbes 28 km kõrgusel, Viru-Roelast ida pool ning seejuures oli näha, kuidas selle tykid, suitsujuga taga, maha kukkusid. Kohe sõitis neid otsima astrofyysik A. Kipper Tartust.

Vaatamata hoolikale otsimisele ja kohalike elanike seas korraldatud kysitlustele, ei õnnestunud tal meteoriiditykke ega nende poolt jäetud kraatreid leida. 1984.a. teatas kohalik kodu-uurija Ross Simuna lähistel Orbusel leitud 8.5 m ja 1.9 m sygavusest, 20 -- 25 cm ringvalliga ymbritsetud lohust. Pirrus ja Tiirmaa seostasid seda lohku 1937.
aastal langenud meteoriidiga. Meteoriitset ainest kraatrist ei ole leitud ja meteoriitsete struktuuride hulka on see kantud struktuursetel põhjustel (on plahvatusel tekkinud kraater). Kuigi keegi kohalikest metsas asunud kraatri teket ei näinud, on tunnistajaid, kes kinnitavad, et see tekkis just 1937. aa sta suvel. Ligilähedaselt seda vanust näitas ka kraatripõhjas kasvanud pihlaka vanus.

Neugrundi meteoriidikraater (Suuroja jt 1999), mis asub Soome lahe suudmealal (Osmussaarest kirdes) samanimelise madaliku ymbruses, on Eesti meteoriidikraatritest suurim (läbimõõt umbes 20 km) ja vanim (ligi 535 mln aastat) ning kõige hiljem (1998) avastatud. Seda, et nii suur tykk võis nii kaua märkamatuks jäi, võib seletada sellega, et Neugrundi puhul on tegu veealuse kraatriga, aga vette on teadagi hea igasuguseid asju, isegi mitmesajal ruutkilomeetril laiutavat meteoriidkraatrit peita.

Esimesed arglikud vihjed meteoriidikraatri võimalikust olemasolust selles piirkonnas tehti juba 1995. aastal (Suuroja ja Saadre), kuid päris avastamiseni, st selleni kui kraatri piirjooned selged ja esimene tykk meteoriidiplahvatuse jälgedega kivimitki veealuselt kraatrivallilt kätte saadud, jõuti alles 1998. aastal (Suuroja ja Suuroja, 2000).

Tee Neugrundi meteoriidikraatri avastamiseni sai alguse gneissbrecciast (pärast seda kui selgus, et need pärinevad Neugrundu meteoriidkraatri vee all paljanduvatelt ringvallidelt, on neid hakatud Neugrund-brecciadeks nimetama) koosnevatest rändkividest, mida Lääne- ja Loode-Eesti rannikul ning saartel (Osmussaarel, Vormsil, Muhus, Saaremaa idaosas jne) rohkesti (tänaseks on neid kokku loetud juba yle tuhande) esineb.

Nyyd oli yksnes vaja, et gneissbreccia rahne näeksid geoloogid, kes olid läbi käinud Kärdla meteoriidikraatri avastamise pika ja vaevanõudva, eksimiste ja väärarusaamadega ylekylvatud tee ning uurinud tydimuseni sealt kilomeetrite kaupa väljapuuritud sydamikke, nii et nad sealseid kivimeid isegi oma õudusunenägudes nägema hakkasid. Kui kõik need tingimused olid täidetud (see juhtus 1995. aasta suvel), siis ei olnud vaja enam muud teha, kui kaht kätt kokku lyya ja hyyatada: "Ma olen selliseid kive juba kusagil näinud! Muidugi, Kärdlas!" Ning hypotees, et gneissbrecciad on meteoriidiplahvatuse käigus tekkinud kivimid, mis pärinevad end Neugrundi madala all varjavalt meteoriidikraatrilt, oligi syndinud. Siit avastuseni, st
hypoteesi tõestamiseni oli vaid kukesammu jagu maad (3 aastat uuringuid).

Pilt: Kaali järv, Arne Ader

Kalle Suuroja
www.teadus.ee