Mõni aeg tagasi põlesime me sõpradega erutusest, mõeldes kuidas saaks Amuuri oblastis edendada etnoökoloogilist turismi. Tundus et selleks on olemas kõik soodsad tingimused. Selle regiooni põhjapoolses, raskesti ligipääsetavas osas olid säilinud põliselanikud, rändrahvas evengid, omakeelse nimega orotšen, “põdrarahvas”, kirjutas Albert Kalašnikov.
Arkadi Ohlopkov: See on hämmastav rahvas. Vaatamata mongoli Kuldhordi ekspansioonie, vene kolonisaatoritele ja sovjetiseerimisele jäid evengid alles. Ja mitte ainult ei jäänud alles, vaid säilitasid oma eluviisi ja keele ning asustasid hiiglasliku maa Jenissei kallastelt läänes kuni Ohhoota mereni idas, polaarvööndi tundrast põhjas kuni Amuuri jõeni lõunas. Sellele aitas kaasa põdrakasvatuse ja jahindusega seotud eluviis. Kaug-Idas kehtestatud range piiritsooni kord surus osa evenkidest eraldatusse.
Yks osa jäi Mongooliasse, teine osa Kirde-Hiinasse, kuid põhiline osa Venemaale. Sunniviisiline kollektiviseerimine, juurtest ja kommetest lahti rebimine, kindlatele Nõukogude Venemaal selleks eraldatud aladele elama surumine: see kõik katkestas rahva juurdekasvu.
Teise Maailmasõja ajal langes suur osa evengi täiskasvanud mehi, sest neid, elupõliseid jahimehi kasutati lahingutes snaiperitena, kelle eluiga eesliinil on teatavasti väga lyhike. Kui satud kusagil kauges taigaasulas nägema obeliski sõjas langenute nimestikega, tekib hämmastus, et see rahvas yldse alles jäi.
Kas Kodumaa peatselt lähenevat Moskva lahingu 65. aastapäeva tähistades mäletab neid “tunguuse”, kes kaugida diviisi koosseisus võideldes ta päästsid, oma ja oma rahva vere hinnaga? Kahtlen selles väga. Hitlerliku fašismiga võidelnud väike rahvas on nyyd aga ise langenud viisakaltpakitud riikliku fašismi ohvriks. Kuidas teisiti saaks nimetada praeguste võimude poliitikat evenkide suhtes?
Võtkem näiteks Amuuri oblastis toimuv. Kunagi kasvatasid evengid seal kõikjal põtru. Nyyd aga on nad surutud 5 reservaati, mis kujutavad endast viite yksteise suhtes raskesti ligipääsetavat, kõige halvema kliima ja tingimustega ala. Kuid isegi nendel aladel ei saa evengid end turvalisena tunda ja neid ei jäeta rahule. Põhjuseid on selleks mitmeid.
Nagu selgus, on kohalik maapõu rikas kulla, hõbeda ja muude maavarade poolest. Aasta aasta järel muudetakse karjamaad kuumaastikuks ja läbipaistva selge veega jõed myrgisteks solgiojadeks.
“…Kuid need maad kuuluvad ju iidsest ajast meile, evenkidele, ja riik mis meie maad on andnud reostajatele, nõustub vaikides terve rahva hävitamisega. See on sihipärane genotsiid, milles me syydistame riiki ja president Putinit!” kirjutab evengi rahvavanem Arkadi Ohlopkov.
Ka teine põhjus on seotud majandusega. Siin põhjamaal on veel säilinud hõlvamata laasi. Metsa myyk Hiinasse on aga saanud kohalike tšinovnikute-ärimeeste klannide yheks põhiliseks sissetulekuks. Kõigepealt mets syydatakse, siis ostetakse odava hinnaga yles ning seejärel võetakse “sanitaareesmärkidel” maha. Sellise barbaarsuse tulemusena jääb taigasse järjest vähem metsloomi, mis loomulikult kolonisaatoreid ei häiri.
Kolonisaatorite jaoks on nii taiga kui evengid võõras maailm. Siit ka nende suhtumine. Okupandid ei kohku tagasi ka kodustatud põtrade laskmisest. Evenkide kysimusele: “Miks te tapate meie põtru?” vastatakse: “Kas neile on otsaette kirjutatud, et nad on teie omad?” – “Kuid kodustatud põtradel on ju kaelas kelluke kepiga” –“Kas arvate et kui nad metsast välja tulevad, hakkame vaatama, mis neil kaelas on? Kirjutage neile see teadaanne otsaette”, vastavad okupandid. Yks põliselanik, kes metsatöösturite ees oma põtru kaitses, leiti mõni aeg hiljem tapetuna kuul peas.
Igapäevane fašism õitseb mitte ainult taigas, vaid ka Tõnda linna televisioonikanalil, kus vaimustatult räägitakse anekdoote igas olukorras idiootidena käituvatest evenkidest. Amuuri tšinovnikute kabinettides esineb sama fašism kultuursemal kujul. Gaasikambritesse pole tarvis evenke ajada, sest on olemas kultuursemad meetodid.
Näiteks kuulutatakse välja avalik konkurss jahiõigusele evengi reservaadi piires, ning kuigi seaduse järgi on evenkidel seal jahipidamiseks eesõigus, annab komisjon eesõiguse mingile äriettevõttele. Seejärel otsustab selle yhingu juhatus, milline evenk tohib jahti pidada, milline mitte (muutudes seega salakytiks).
Karusnaha ja liha kokkuostuhinnad põlisrahvalt dikteeritakse samuti slaavipäraste näojoontega uute “jõuliste” omanike poolt. Jättes evengid ilma oma põlistest elatusviisidest, jäetakse nad ilma võimalusest toime tulla. Tegelikult tõmmatakse nende elule kriips peale ja tagasipöördumist enam pole.
Kunagi hiljem, rääkides Venemaa uusajaloo sellest häbiväärsest lehekyljest, ytlevad meie järeltulijad selle kohta lihtsalt: “Tavaline fašism”.