Usutlus Maavalla Koja vanema Ahto Kaasikuga

Maausulistel algas jõulukuu 25. päeval 10219. aasta. Milline tähtsus on teistmoodi aastanumbril?

Aastanumbri vahetumisel iseenesest pole tähtsust. Kuid tähtis on see, mida numbri vahetumine tähistab. Aasta hakatusel toimub loonas midagi ylimalt olulist. Maa pöörab end päikese, valguse, soojuse ja elu poole. Ilma selle muutuseta poleks meil siin põhjapoolkeral elu või oleks see märgatavalt kesisem.

Sõltumata rahvusest ja maailmavaatest puudutab see muutus kõiki inimesi. Meie esivanemad, kelle elulaad ja ka rahvakalender järgib tundlikult aastaringi muutumist, on seda väga hästi mõistnud.

25. jõulukuud algas Maavallas 10219. ajastaeg. Sellise ajaarvamise alguseks on samuti yks vägagi oluline syndmus, mis meie maal kord aset leidis. Just nõnda palju aastaringe tagasi murdis Maavalla kohal lainetanud hilisjääaegne Balti jääpaisjärv end välja ilmamerre. Suur osa Eestimaast vabanes vee alt, meie maa otsekui syndis. Pisut enne või pärast seda syndmust saabusid siia ka esimesed inimesed, pannes aluse Maavalla asustus- ja kultuuriloole.

Teistmoodi ajaaravamine ja aastanumber annavad meile valikuvõimaluse. Kui me teame, et meie jõulude tähendus ja suurem osa tavasid on maausulised, on lihtsalt nadi öelda, et me võtame siin vastu aastat 2006 pärast Jeesus Kristust. Või näiteks, et 29. 01. 2005 aastat pärast Kristust oli Palukyla hiiemäel maarahva ja Ameerika põliselanike yhispalvus.

Me oleme omal maal põlisrahvas. Põlisrahva ajaloo, elma ja usuga seotud asjade tähistamiseks ning paremaks mõtestamises on maarahva ajaarvamine lihtsalt kohasem kui see rahvusvaheline.

Palun kirjeldage uusaasta saabumisega seotud tavasid oma kodus.

Tegelikult saabub meie peres uus aasta kaks korda. Ööl vastu 25. jõulukuud tähistame põlisrahva ja 31. jõulukuud ametliku uue aasta saabumist. Rahvakalendris on 25.12. vastse ajastaja ehk uusaasta päev. Tegemist ei ole mingi kokkuleppelise või symboolse aasta algusega, vaid tegelikult olemasoleva loodusliku nähtusega. See on päikese ja maa uusaasta, mil päev tuleb pärast pööriaega pesast välja ja tema teekond taevakaarel hakkab päev-päevalt pikenema. 25.12. algab uus ajastaeg ehk aastaring.

Rahvakalendris on jõulud aastavahetuspyhad, mis algavad toomapäeval 21.12 ja lõpevad tavaliselt 06.01. Lõuna-Eestis on jõule yldiselt nimetatud taliste- ehk talsipyhiks. Et tegemist on leedo- ehk jaanipäeva kõrval meie rahva kõige olulisemate pyhadega, näitab ka jõuludega seotud tavade ja uskumuste rohkus.

Vaevalt et meie pere aastavahetuse tavad oluliselt erinevad teiste perede omist. Et me oleme maausulised, siis pöörame ehk enam tähelepanu põlisrahva pärimuslikele tavadele ja taigadele ning teeme seda peamiselt esimesel jõulul — 21.—25. 12. Eeskätt hoiame au sees vanematelt ja vanavanematelt saadud kombeid.

Aastavahetusel peab saama puhata ja hästi syya. Seepärast tuleb suuremad tööd varem lõpetada, kodu tuleb hoolikult koristada ja valmistada jõulutoidud. Vana aasta viimasel päeval on tarvis saunas oma ihu ja hing puhtaks vihelda ning loputada. Kui elujärg on parasjagu kehv ja sauna pole, on ka duši all käimine parem kui mitte midagi.

Vana aasta viimasel õhtul oleme kindlasti kodus. Laud on kaetud tavapäraste koduste jõuluroogadega, mille hulgas on seaprael ja koduõlul oluline koht.

Mitte ainult eemal asuvad pereliikmed, vaid ka hinged tulevad jõuluks koju. Nende jaoks jätame vähemalt yhes toas tule ööseks põlema ja toidud lauale. Uue aasta saabudes peseme värske kylma veega nägu. Vette on pandud hõbedat, puss ja sytt. On veel hulk muidki tavasid, millest on targem kõnelda omainimestega.

Et me elame korteris, ei täida me enam kõiki neid tavasid, mida varem talus. Näiteks käis varem kogu meie pere uue aasta saabudes laudas loomadele head uut aastat soovimas. Isa murdis leivast tykikesi ja lapsed jagasid neid loomadele. Sellest on ilus mälestus.

Yldiselt saab aga korteriski hoida peamisi maarahva jõulutavasid. Vaid korralike jõuluõlgede leidmine on raske. Need peaksid olema käsitsi õsutud ja vihku seotud.

Kuidas valada õnne?

Õnne valatakse selleks, et saada vihjeid uuel aastal ees ootavast. Õnne peaks valama pere tähtsam inimene, kes toimetab tavaliselt muidki olulisi asju. Nagu ennustaja ikka, nii ka õnnevalaja peaks olema kaine. Enne valama asumist peaks hetkeks rahunema ja puhastama oma meeled.

Sulatina või ka vaha valatakse kylma veega täidetud anumasse. Seejuures võib sulatada ka suurema koguse tina ja valada seda jaokaupa. Iga valamise eel peab ytlema või mõtlema, kelle uue aasta õnne just valatakse.

Kas taigadel ja ennustustel on tähtsust, kui neid toimetatakse hoopis kalendri järgi saabuval uusaastal?

Loomulikult on selleks kõige parem aeg päris vana-aastaõhtul — 24.12 ja päris uusaastal – 25.12. Samas kestavad aastavahetus ja uusaasta ju kuni 06.01. ning nii kaua võib ka õnne valada, uusaasta näopesemist jm. teha.

Kyllap on iga inimese elus toiminguid, mida tehes ta alateadlikult järgib maarahva traditsioone. Kas oskate näiteid tuua?

Niivõrd kui eesti kultuur on pärimuslik, on ta ka maausuline. On ju meie pärimuskultuur maausuline. Nõnda siis iga eestlane iga päev valides, kas teha midagi esivanemate kombel või mitte, valib, kas teha midagi maausuliselt või mitte.

Ja see valik algab juba keelest. Kui me kasutame maakeelseid soovisõnu nagu tere, head aega, tere jõudu, jatku leiba jne., kasutame yhtlasi maausulisi pöördumisi. Nii lihtne see ongi.

Või kui me läheme jõuluks koju, syytame omaste kalmudel kyynlad, käime enne pyhi saunas, sööme jõulude ajal hästi, jätame toidu ööseks lauale, valame õnne, syytame jaani- ehk leedotule, värvime ja koksime mune jne., hoiame me elus maausulisi tavasid.

Kodus ja pereringis on kõik lihtne. Keeruliseks läheb lugu siis, kui maaomanik peab otsustama, kas järgida esivanemate tavasid või rikastuda kiiresti. Näiteks kas ehitada oma maal asuvasse hiide tuulepark nagu seda kavatseb Kunda Linnavalitsus või kas ehitada Palukyla hiiemäele puhkekeskus, nagu seda kavatseb Kehtna vallavalitsus.

Maarahva arusaamade kohaselt on palju asju, mis on rahast tähtsamad. Hea läbisaamine looduse, esivanemate ja iseendaga, hiite ja teiste pyhade paikade puutumatus, vabadus ja palju muud on tähtsamad kui rahaline kasu. Meie esivanemate väärtushinangud olid kypsele rahvale kohaselt paigas. Nad mõistsid, et põliste väärtuste ja tavade hoidmine aitavad hoida elu.

Kuidas käib elu sirvilaudade järgi? 

Sirvid on lihtsalt vahend aja arvamiseks. Põhimõtteliselt saaks kõik sirvidel kujutatud andmed vormistada ka tavalisse kalendrisse. Sel juhul aga läheks kaduma ruunikalendri võlu ja salapära ning me kaotaksime käibelt iidse ajaarvamisvahendi. 

Mida täpsemalt me aja muutumisi märkame ja mõtestame, seda paremini meil läheb. Sirvid näitavad maarahva ajaloolisi pyhi ja tähtpäevi ning meenutavad seega, millal milliseid tavasid täita või taigasid teha. Sirvid näitavad ka kaheksat erinevat kuuseisu – nelja kõva ja nelja pehmet aega, mille abil saab oma töid-tegemisi paremini kavandada.

Kas sirvikalendris on teie jaoks saladusi? 

Eks saladus ole kogu elu. Sirvid väljendavad maarahva iidset aja- ja maailmatunnetust. See on vana tarkus, millesse saavad syyvida veel paljud põlved pärast meid.

Mida on eriti oluline sirvilaudade järgi kavandada? Kuidas seda teha?

Tähtsamate ettevõtmiste aja võiks võimaluse korral määrata sirvide abil. Traditsiooniliselt vaadatakse kuuseisu, nädalapäeva ja pyhade järgi, millal kylvata, ravimtaimi korjata, puid langetada, ehitust alustada, kosja minna või pulmi pidada. Sirve täiendavad alati ilma- ja muud loodusmärgid.

Põhimõtteliselt pole vahet, kuidas kasutasid sirve meie kauged esivanemad ja kuidas teeme seda meie. Aja mõju on yhesugune nii muistses metsatalus kui Tallinnas pangakontoris. Kui keegi soovib, et raha tema pangaarvel kasvaks jõudsalt, võiks ta arve avada noore kuu kõval ajal. Suuremat kindlustunnet aga peaks pakkuma täiskuul paigutatud raha.

Ma ei usu, et esivanemate pärimuslik tarkus teeks meid iseenesest õnnelikuks. Kyll aga annab ta meile põhja, kindlustunde ja väärikuse, millelele ehitada oma elu.

Milliseid tegevusi ise selle järgi kavandate?

Koosolekute, nõupidamniste ja kohtumiste kavandamisel vaatan ikka sirve. Ka isiklikes asjus viskan sirvidele pilgu päris sageli.

Kas ja kui, siis kes on tulnud teilt nõu kysima? Kas teil on tuua näiteid, kus rahvakalendri järgi tehtud tööl on parem tulemus kui niisama tehtul?

Olen kyll viimastel aastatel koostanud koja väljaantavat Maavalla sirvikalendrit, kuid ei pea end eriliseks sirvitargaks. Iga kord, kui keegi tuleb nõu kysima, kahetsen, et syyvimiseks ja järele mõtlemiseks on vähe aega. Aga kysitakse igasuguseid asju. Näiteks millal välja ja sisse kolida, millal minna hammast välja tõmbama, millal esitada kohtule vaie, millal panna kartulid maha jne. Kysivad nii pere- kui koja liikmed, tuttavad ja vahest võhivõõradki.

Miks pole eestlasel pidet? Mida peaks inimene oma igapäevaelus muutma, et ta tunneks end kahe jalaga maa peal olevat?

Paljudel eestlastel pole tõesti pidet. Meie maa ja põliskultuur on tiine põlisrahva loodususulisest pärandist, kuid seda ei osata tavaliselt märgata. Või kui ka märgatakse, ei osata pidada väärtuslikuks. Ometi on meie põliskultuur ja põlisusk midagi erakordselt ainulaadset ja väärikat, midagi, mida sellisel kujul pole yhelgi rahval mitte kusagil maailmas.

Eestluses elab aga kadakluse uss, mis naeruvääristab ja alavääristab kõike kohalikku ja põlist, ning väärtustab tingimusteta võõrast. Vaadake näiteks meie linnaarhitektuuri. Kas te näete seal midagi, mis kas või vihjaks kohalikule, põlisele ja omapärasele? Või heitke pilk meie laste ajalooõpikutesse, mis maalivad esivanemaist pildi kui rumalast orjarahvast ja vaikivad maha nende ainulaadse kultuuripärandi ja vabadusjanu. Või mõelgem kas või sellele, et käivitatud on riiklikud programmid kirikute ja mõisate uurimiseks, taastamiseks ja kaitseks, kuid enamiku hiite asukoht ja seisukord pole riigile isegi mitte teada.

Kuid nii inimese kui riigi jaoks algab jalgade mahasaamine väärtushinnangute paika saamisest. Selles mõttes ma mõistan ja toetan neid algatusi, mis on tehtud usuvabaduse ja rahvuslike hoiakute kaitseks.

Kuidas tunda elust mõnu?

See on inimese jaoks otsustava tähtsusega kysimus. Peab vast kohe märkima, et maakeeles ja eesti keeles mõnu tähendus päriselt ei kattu. Eesti keeles tähendab mõnu eelkõige kehalist naudingut. Maakeeles aga elumõnu ja ka kõigi asjade kulgemist kõige paremal moel.

Lihtsam on märgata seda, kas inimene elab oma elu mõnukalt. Kui vaevab mure, väsimus, pidev aja- ja/või rahapuudus, kui suhted on läinud korrast ära, tähendab see seda, et inimene pole osanud oma elu mõnukalt korraldada.

Elu on nyyd ja praegu, vaesuses ja rikkuses, tarkuses ja rumaluses, mures ja rõõmus, töös ja puhkuses. Et tunda elust mõnu, peavad isiklikud väärtushinnangud olema paigas. Kõige tähtsam on elu, see, et sa elad. Tähtis on, et sa õpiksid kuulama oma sydame häält ja järgiksid seda. Tähtis on, et sa peaksid oluliseks esivanemate elutarkust ja pärimust ning järgiksid seda.

Esivanemate pärimus õpetab ka lihtsaid asju, mis annavad sulle jõudu ja aitavad elust mõnu tunda. Siin meie maal peaks inimene käima kord nädalas saunas. Me peaksime sööma võimalikult kodumaist, puhast ja kodus valmistatud sööki. Igal inimesel peaks olema mõnes ajaloolises pyhapaigas oma pyha puu, kivi või allikas, millele ta saab mõelda ja mille juures mõnikord käia.

Mida peate eestlaste igapäevaelus pisipyrjellikkuse, kadakasaksluse märkideks?

Kadaklikkuse uus tulemine algas juba nõukogude ajal, kuid igasuguse hea maitse piiri on see yletanud viimasel 15 aastal. Kadaklikkus torkab silma mis tahes eluvaldkonnas, kus midagi kohalikku ja toimivat on asendatud võõramaisega vaid seepärast, et see on võõramaine. Kõige kurvem on, et inimesed sageli ise ei teagi, et viljelevad kadaklikku ja väheväärtuslikku olemist. Näiteks keelepruugis tõrjuvad ciao ja tsau välja tere ja head aega; head isu – jatku leiba; OK tõrjub välja hyva, olgu, nii, jah, neh jpm. Ingliskeelsed laulud tõrjuvad välja eestikeelsed.

Pisipyrjellikud on toretsevad kipsist eramud. Ydini kadaklik on riigimeeste poseerimine jõulujumalateenistustel ja kaplanid meie sõjaväes. Pisipyrjellikkuse tipp on hiiemäele tuulepargi või suusakeskuse kavandamine.

Olemasolev vabatahtlik ja kavandatav kohustuslik religiooniõpetus tõotab julk-jyride käe all kadakluse levimist ja syvenemist yhiskonnas.

Kuid iga inimene, kes väärtustab ja hoiab kohalikku ja põlist, seisab yhtlasi vastu maitselageda kadaklikkuse levimisele.

Kuidas omausk teieni on jõudnud?

Eks nii nagu iga teise eestlaseni – eesti keele kaudu. Lisaks vanemate, vanavanemate ja tuttavate kaudu. Mul oli õnn yles kasvada põlises taluperes, kus vanad tavad ja elulaad olid au sees. Teadlikkus maausust ja oma koduse pärandi väärtusest tuli aga väljastpoolt kodu.

Kas maausku on kogu teie pere, kas kõik peavad sellega seotud tavadest lugu?

Jah, minu pere on maausku. Lapsed on saanud maarahva kombe kohaselt nimed, mis on tähenduslikud ja millel on tähendus meie oma keeles. Kui nad saavad täisealiseks, on neil vaba valik, kas liituda kohaliku maausuliste kojaga või mitte. Seni aga elavad nad loomulikult oma kodus maausulises keskkonnas.

Tänapäevane maausk ongi suuresti isiklik ja perekondlik. Enamik aastaringi ja isikliku eluringi tähtpäevade tavadest on pärimuslikult perekondlikud.

Kuidas valida lapsele nime?

Maarahva nimetraditsioonis on nimi alati maakeelne ja tähendab mingit olendit, nähtust või asja, millel on oma vägi ja jõud. Et leida lapsele nime, mis teda hoiaks ja kaitseks, tuleb raseduse ja eriti lapse synni paiku hoolega tähele panna endelisi märke.

Linnas on vast palju loota, et lapse synni paiku tuleks kodu juurde karu. Kuid koduaknale võib koputada tihane, inimeste ymber võivad ebatavalisi tiire teha pääsukesed, võib raksatada kõu või yle taeva laotuda vikerkaar. Erilisi märke ja võimalikke nimesid võib olla pea lõputult. Tuleb vaid hoida vaim virge ja meel selge, et panna tähele olulist.

Nõnda on viimastel aastatel saanud maakeelsed nimed näiteks Härm, Hõbe, Kiur, Päiv, Kahru, Kaaren, Pääsu, Mana, Radu, Suvi, Kail, Tsirk, Triinu jpt.

Kuidas luua sidet oma esivanematega? Kuidas olla koos metsaga?

Erinevalt järeltulijatest, kes võivad ka olemata jääda, on esivanemad olemas. Me saame neile mõelda, saame neid meenutada ja saame neist kõnelda. Meie teod võivad hingelist sidet tugevada.

Paljud eestlased kõnetavad kalmule minnes oma lähedasi. Väga paljud viivad kalmule tähtsatel puhkudel kyynlad. Osad meie hulgast syytavad hingedeajal kyynla ka aknal ja katavad lähedaste hingedele laua. Kui me teeme neid asju, on kõik hästi.

Erilist sidet esivanematega hoiavad aga meie hiiepaigad. Kui ma lähen Mahu kihelkonna põliselanikuna Tammealuse või Kunda hiide või Pöide põliselanikuna Tumala hiide, siis ma tean, et seal on käinud minu esivanemad sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Seisan samas kohas, kus on palunud jumalaid nemad, me oleme yhte usku ja ma tean, et me mõtleme ja tunneme sarnaselt. Selles teadmises ja selles paigas on määratu jõud. See on põliselanikuks olemise jõud.

Metsa minnes peaks eestlane meeles pidama, et mets on põlisrahva jaoks elus. Puud ja põõsad on elus ja neil on haldjad või hing just samuti kui igal inimesel. Nõnda on mets puude, vähemate taimede ja loomade kodu. Selle teadmisega metsa minnes võime sealt saada enam, kui oleme oodanud.

Avaldatud lyhendatult ajalehes SLÕhtuleht