Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias tegutseb alates sygisest rahvusliku ehituse õppetool. Rahvusliku ehitust on asunud õppima kaheksa sydi inimest, õppetooli juht on Priit-Kalev Parts, kirjutas ajaleht Sakala.

Kaheksa sydi õppurit

«Meie õppekavas on palju sellist, mis kattub tavalise ehitaja või arhitekti koolitusega,» selgitab Parts. «Joonistame, joonestame ja konstrueerime. Õpime tundma materjale ning väljendama mõtteid pildis, sõnas ja materjalis. Suurt rõhku paneme etnograafilistele teadmistele, omakultuurse vormikeele omandamisele ning vahetutele tööoskustele ja -kogemustele.»

Selle eriala lõpetanutest saavad Priit-Kalev Partsi sõnul põhiliselt palkehitusmeistrid-töödejuhatajad, kel peaks olema ettekujutus nii kehalisest töötegemisest kui näiteks eelarve kujundamisest. Aga neist võivad saada ka individuaalsed yritajad ja meistrid.

«Loodetavasti areneb igast lennust keegi heaks palgiarhitektiks, sest nemadki peavad tundma nii tööd kui tehnoloogiat, muidu poleks nad meie kooli mehed,» unistab Parts.

Haabjameistrist õpetaja

Priit-Kalev Parts on ise hea puutöötegija ja palkehitiste asjatundja, hinnatud haabjameister. Tema ja ta paarimehe ehitatud on näiteks Käsmu Meremuuseumi ja Läänemaal asuva rannarootslaste muuseumi yhepuupaadid.

Oma esimeselt hariduselt on Parts Tartu Ülikooli diplomiga eesti filoloog. Magistritöö on ta kaitsnud hoopis Eesti Põllumajandusülikoolis maastikuarhitektuuri alal.

Praegu jätkab mees doktoriõppes Eesti Maaülikooli põllumajanduse- ja keskkonnainstituudis, kus uurib säästvat kogukonnakorraldust.

Partsi peamised uurimisvaldkonnad teadusilmas on kultuuri- ja looduskeskkonna suhted, rahvapärane ehitus ja käsitöö ning yhiskondlike väärtuste väljendumine planeerimistegevuses ja seadustes.

Tema ettekannete teemad konverentsidel ja seminaridel puudutavad väärtuslikke maastikke, maakultuuripärandit, keskkonnaeetikat ja kultuurikapitalismi.

Väärt oskused

Parts on kokku pannud Viljandimaa pärandehitusoskajate ja -teadjate andmebaasi, mille leiab Viljandi kultuuriakadeemia kodulehekyljelt.

«Kui ma seda andmebaasi Eesti Kultuurkapitalilt saadud uurimistoetusega koostama hakkasin, oli rahvusliku ehituse eriala avamine Viljandi kultuuriakadeemias juba tõsiselt päevakorral,» meenutab mees.

Niisugust pärandehitajate andmebaasi võib nimetada ka rahvusliku ehituse eriala toetavaks taustuuringuks. Uurija eesmärk oli yles leida traditsioonilise ehituskunsti oskajad — kogenud laastukatusetegijad, palkehitusmeistrid, igasugu savi- ja kiviehitajad ning põlve otsas restaureerijad.

«Hakkasin kysitlema inimesi, keda juba tundsin, nood soovitasid edasi. Vestlesin, sõitsin, pildistasin. Tegin muide yhel niisugusel rännakul porisel sygisteel autoga kukerpalli. Nii et isikliku raamatupidamise mõttes jäin sygavalt kahjumisse.»

Priit-Kalev Partsi kokku pandud andmebaasi taga on muu hulgas tema ketserlik mõte näidata, et rahvakunst pole mitte ainult XIX sajandist pärit muuseumivärk. «Niisuguses ranges mõttes oskajaid meil ju tegelikult enam ei ole. On rahvapärase ehituskultuuri esindajad. Inimesed, kes nikerdavad näiteks puust talusilte, vajavad samuti tunnustust ja elatist.»

Veel loodab Parts, et sellistel väiketegijatel avaneb tänu tema andmebaasile lisateenimisvõimalusi ja et nii pysib paremini elus ka pärandehituskultuur.

«Katusepanijaid on Viljandimaal ja yldse Eestis juba ysna palju. Ka uusi palkmaju tehakse hallide plekkseinte taga, aga enamasti lähevad need kaubaks kuhugi mujale. Kohalikus elus ja siinsel maastikul nad eriti rolli ei mängi,» sirvib Parts mõttes oma koostatud nimekirja. «Suurim puudus on leidlikest ja oskajatest palkmajade renoveerijatest, yldse individuaalsete väikeprojektide tegijatest.»

Rahvusliku ehituse eriala synnilugu

Selgitab Viljandi kultuuriakadeemia rektor Anzori Barkalaja.

Esimene kokkupuude rahvusliku ehitusega oli mul 1990. aastate algul. Aitasin laulu- ja pillimehel Jaak Tuksamil suitsusaunasid ehitada. Tuksam ise on väärt ehitusmeister, tema juures kohtusin nii mõnegi targa vanamehega.

Kui ma ylikoolis rahvaluulet, psyhholoogiat ja etnoloogiat õppisin, sain teada, et Jaapanis säilitavad pärandtehnoloogia traditsioone, mõõga- või siidkimono valmistamise oskusi perekonnad. Need perekonnad on selle maa rahvuslik aare. Riik maksab neile selle eest, et nad pysiksid ja oma rahvuslikke tehnoloogiaid ylal peaksid.

Teadsin, et meilgi on selliseid saavutusi. Need on kyll lihtsakoelised, aga samuti aastatuhandeid vanad.

No näiteks yhepuupaat, mis nyyd ära päästeti. Vidrik (Priit-Kalev Parts) oli seal pundis muide yks initsiaatoreid, kes teiste noorte meestega haabja ehitamise kunsti unustusse jäänud võtteid Eestis esimesena yles korjama ja omandama asus.

See kõik tõi mulle pähe mõtte, et Eesti riik ei ole suuteline ega tahtelinegi eraldi kulutama raha kultuurile väärtuslike tehnoloogiate säilitamiseks. Vähemalt mitte sel viisil, nagu seda teeb Jaapan. Ja ega seda raha ka nii väga ei ole.

Minu idee on lihtne. Et koolisysteem on niikuinii olemas ning et yhe või teise tehnoloogia õppimiseks (palkehitised, roogkatused, kiviaiad, sepised, keraamika) on vajadus, siis oleks lahendus õpisysteemi ja vana kultuuripärandi yhildamine.

Inimesed ei taha algul kuulda või syvenedagi millessegi niisugusesse pealtnäha teisejärgulisse. Seda, et pärandtehnoloogiad on väärtuslikud, on tõestanud aeg. Muidu poleks need nii kaua pysinud.

Nyyd siin ja seal on mõni inimene siiski seda juttu uskuma hakanud, ka haridusministeeriumis. Ja ennäe imet, ei läinud kymmet aastatki, kui juba eriala avati.

Sakala põhjal