Aasta pärast Andamani ja Nicobari saari laastanud hiidlainet on käimas ulatuslikud väliuuringud abistamaks saarte põlisrahvaid. Tsunami ei jätnud põlisrahvaid mitte yksnes ilma elatisest, vaid on seadnud suurde ohtu ka nende kultuurilise identiteedi. Austria Teadusfondi (FWF) abiga otsitakse nyyd võimalusi, kuidas tagada saarerahva ainukordse kultuuri jätkusuutlikkust, kirjutab Roheline Värav.
Abiprojekti juhib Klagenfurti Ylikooli Sotsiaalökoloogia Instituut. Analyysitakse põlisrahvaste maa-, materjali- ja energiakasutust. Sellised andmed on pikaajalise mõjuga otsuste tegemisel tingimata vajalikud.
Enne hiidlainet olid Andamani ja Nicobari saarte rahvad yhed kõige isoleeritumad rahvad kogu planeedil. Hiidlaine viis aga kaasa nende tootemid, rahvarõivad ning hävitas pärimuslike tähtpäevade pidamise ja ohvripaigad ning muu religioosse tegevuse kohad. Tuhandeid aastaid põlvest põlve edasi antud suuline pärimus on materiaalsete märkide kadumise tõttu sattunud hävinguohtu.
Veel hullemaks teeb saareelanike olukorra Läänest tulev «tavaline» humanitaarabi, mis loob põlisrahvastele täiesti uue semiootilise situatsiooni. Inimesed, kes on alati teadnud, et kala saab merest, jahiloomi metsast, leivavilja põllult ja kookospähkleid puu otsast, on nyyd silmitsi kaubalaevadelt maha laetavate toidukottidega, mis pärit ei tea kust. Kaua isoleeritud pärimuskultuuris on välismaailma ootamatu sissetung humanitaarabi näol põhjustanud paraja segaduse.
Klagenfurti teadlaste juhitava abiprojekti esimeses faasis analyysitakse Andamani ja Nicobari saarte sotsioökoloogilist olukorda. Vestlustest põlisrahvaste esindajatega peab selguma, milliste probleemidega kohalikud tegelikult silmitsi on.
Seejärel otsitakse võimalusi nende probleemide lahendamiseks ning pyytakse sealjuures maksimaalselt järgida põlisrahvaste endi arusaamu ja ettekujutusi ning hoiduda läänlaste tyypilisest käitumisest välisabi jagamisel ja muudes abiprogrammides.