Radokuust porikuuni kestva projekti käigus korraldavad asjatundjad UNESCO toel maatõugu lammaste geeniuuringuid, et välja selgitada kõik veel põlistunnustega säilinud loomad, kirjutas Eesti Päevaleht.
Eestimaa looduse fondi projekti juhtiva Kaia Lepiku sõnul uuritakse kaheksakuulise töö käigus Eesti maalammast põhjalikult. Selle käigus võetakse kõigilt teadaolevatelt põlistõu tunnustega lammastelt geneetiliseks uuringuks vereproov ning yhtlasi mõõdetakse rida välistunnuseid, mida hiljem statistiliselt uuritakse, rääkis Lepik.
Lepiku jutu järgi on põliste tunnustega lambaid meil säilinud yksnes paarisaja ringis. Neid võib kohata põhiliselt saartel ja ka Lääne-Eestis, kus viimastel aastatel on Kihnu algupäraga lammaste järeltulijaid juba teadlikult säilitatud.Radokuust porikuuni kestva projekti käigus korraldavad asjatundjad UNESCO toel maatõugu lammaste geeniuuringuid, et välja selgitada kõik veel põlistunnustega säilinud loomad, kirjutas Eesti Päevaleht.
Eestimaa looduse fondi projekti juhtiva Kaia Lepiku sõnul uuritakse kaheksakuulise töö käigus Eesti maalammast põhjalikult. Selle käigus võetakse kõigilt teadaolevatelt põlistõu tunnustega lammastelt geneetiliseks uuringuks vereproov ning yhtlasi mõõdetakse rida välistunnuseid, mida hiljem statistiliselt uuritakse, rääkis Lepik.
Lepiku jutu järgi on põliste tunnustega lambaid meil säilinud yksnes paarisaja ringis. Neid võib kohata põhiliselt saartel ja ka Lääne-Eestis, kus viimastel aastatel on Kihnu algupäraga lammaste järeltulijaid juba teadlikult säilitatud.
Kaheksa säilituskarja
Eesti maatõugu lammaste arvukus hakkas kahanema juba esimesel iseseisvusajal, mil kohalikku karja hakati parandama sissetoodud tõugudega ning villalammaste asemel hakati eelistama lihalambaid.
Gilleke Kopamees Eesti maalamba yhingust osutas omakorda asjaolule, et meie põlislambad on täna väljasuremise äärel paljuski ka tänu Rootsist sissetoodavale yliodavale villale. “Aastas tuuakse seda sisse 33 000 kilogrammi ning võib öelda, et 98% meie käsitööst on sellest valmistatud,” tõi Kopamees välja, miks kohalikelt lammastelt niidetud villa järele enam nõudlust pole.
Maalammaste yhing on viimase nelja aasta jooksul esialgu yles leidnud 30 põlistunnustega lambaid pidavat talupidamist, mis nyyd kõik yksikasjalikult läbi uuritakse.
Teadaolevatest maalammastest on Kopamehe sõnul praeguseks eelkõige lambaomanike algatusel moodustatud juba kaheksa säilituskarja. “Näiteks Lahemaal on kaks karja, yks Muuksi loopealsel, teine Pärli oja ääres. Neli lammast toodi sinna Ruhnust lennukiga,” rääkis ta.
Maalambad
•• Eesti maalamba saba on lyhike, nägu ja jalad siledad ning villata, jalad on peenikesed, kolju väike ja kitsas, kehaehitus saledapoolne. Ka maatõugu lammaste uttedel võivad olla sarved. Esineb eri villatyype ja -värve.
•• Lammaste tõusisene mitmekesisus on suur, leitud on nii halle, musti, valgeid kui ka laigulisi maalambaid.
•• Mõned hallid lambad võivad pleekida (kollakas)beežiks, mustad lambad võivad pleekida tumepruuniks.
•• Maatõugu lambaid pygatakse aastas 2–3 korda. Igasugune info selliste tunnustega lammaste pidamise kohta on maalammaste yhingusse teretulnud.
Allikas: www.maalammas.ee