Täna tuleks välja otsida kelk või mõni muu liulaskmiseks sobiv asjandus ja seada sammud liumäele. Käes on aasta ainumas liugupäev, ehk nagu Rootsist laenat sõnaga seda meilgi kutsuma on hakatud – vastlad.Täna tuleks välja otsida kelk või mõni muu liulaskmiseks sobiv asjandus ja seada sammud liumäele. Käes on aasta ainumas liugupäev, ehk nagu Rootsist laenat sõnaga seda meilgi kutsuma on hakatud – vastlad.
Liugupäev on õige vana pyha, mille tavade järgimine peaks andma inimesele ja tema majapidamisele suveks jõudu ja head olemist. Vastseliinas on öeldud: Kui vastlapääval livveldas ja rõõmus oldas, saap hää ja rõõmuline ajastaig sandile kui saksale, kes ennegi sis rõõmus on.
Kihlakute liugupäev, ka vastlepäe, vastlabä, vasklapäev, lihaheide, pudrupäev, seajala-seitsepyha või sia uuriluu söömise päev on eeskätt naiste pyha. Emandad ja tydrukud on täna oma tavapärastest töödest vabad ning saavad hulgakesi koos käia ja kõrtsigi minna. Kylla aga naisterahvast ei oodata. Eriti halvasti on lood siis, kui naine on hommikul esimene kylaline. Sellisel puhul võib tema jalajälgedesse lahkudes lausa tuhka visata.
Liulaskmine oli ja on liugupäeva tähtsamaid kombeid. Liumäel käivad tavaliselt kõik, nii vanad kui noored, kuid mõnel pool on see olnud siiski vaid abielunaiste asi. Liulaskmiseks sobib vabalt ykskõik milline vahend, mis liugleb piisavalt kaugele ja on ohutu, pyksitagumik ja kuuseoks kaasa arvatud. No ja viimases hädas saab isegi siledal jääl lasta jalgliugu.
Vurr kuulub möödapääsmatult kihlakute juurde. Tavaliselt valmistati see sea jalaluust, Ugandis lambajalast.
Täna võiks kypsetada leiba, sepikut või kooki. Peaasi, et ahi poleks tyhi. Seajaladest või –peast valmistatud herne-oasupp on samuti põline kihlakutoit. Kihlakuputru syyakse hommikul, seajalgu lõunal või õhtul. Sööma peab kihlakutel 3, 7 või 9 korda, siis jätkub suvel jõudu.
Liugupäeval on mõnelgi pool peetud mokalaata, kus midagi ei ostetud ega myydud, vaid arutati ja lepiti kokku. Peremehed kauplesid järgmiseks aastaks tydrukuid ja sulaseid. Ja kui lepiti kokku, siis sõlmiti ka kihlad.
Liugupäeval lõigatud ja hoolikalt kammitud juuksed kasvavad kiiresti ja seisavad suvi läbi sirged. Samuti on kindel tava, et liugupäeva õhtul ei võeta kodus tuld yles. Magama minnakse varakult, muidu ollakse järgmisel aastal pikaldased ja uimased.
Liugupäev koos järgneva tuhkapäevaga on kokku kihlakud. Tuhkpäeval tuleks varem tõusta ja varem magamagi minna. Saartel ja osaliselt Läänemaal ei peeta naisterahva kylaskäiku tuhkapäeval, eriti esimese kylalisena, heaks endeks.
Juukseid ei tohi tuhkapäeval kammida, kuid lõikamine (välja arvatud Saaremaal) on soovitatav.
Põldudele kylvatakse tuhka. Sel päeval võetud tuhk hoitakse alal suviseks putukatõrjeks.
Pesu läheb sel päeval pestes hästi puhtaks ja seisab terve aasta hästi puhas. Vähemalt lehelisega pestes.
Kypsetatakse leiba, odrakaraskit või odrajahust kukleid, mida nimetatakse tuhapätsiks, tuhakukliks, tuhakakuks või tuhapulliks. Isegi tuhkapäeval kypsetatud pannkooke nimetatakse tuhakookideks. Tuhkapäeva toiduks on ka odrajahupuder.
Mulgimaal tehakse tuhkapoiss või -tydruk ja viiakse salaja teise peresse. Kelle ukse või akna taha see päevavalgeni jääb, sellele jääb ka laiskus.
Kuna kihlakud jäävad tänavu kuuloomise aega, on selle pyha jõud nõrgem ja kevad peaks tulema vanarahva meelest kiiresti. Ja liugupäevast hakkab talve teine silm vett tilkuma.
Kihlakute nimest
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne tšihlago on samast sõnatyvest kui kihl, kihlama ja kihelkond. Eesti keeles on kihlakud yldtuntud lihaheite või vastlatena, mis on laenatud saksa fasten või rootsi fastlagen sõnast ja tähistavad katoliikliku paastuaja algust.
Maavalla Koda