Mida tähendab haakrist eesti kunstnike jaoks ning kuidas nad suhtuvad selle märgi kasutamisse kunstis ja tarbekunstis, uuris Eesti Päevaleht.
Ehtekunstnik ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Kärt Summatavet arvab, et haakristi kasutamine nyydisaegses kunstis kannab meie ajale omaseid sõnumeid, mille tõlkimine sõltub kunstiteose kontekstist ning kunstniku ja kasutaja motiividest.
Haakrist on olnud oluline pea kõikide vanade kultuuride kunstis Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Maailma kultuurilukku on oma jälje jätnud svastika näiteks keltide metallehistöös, tiibeti mandalatel, tao-symboolikas, kreeka ja islami ornamentikas, mitmete indiaanihõimude rituaalides.
Märkimisväärselt on svastikat kasutanud ka soome-ugri rahvad (näiteks Karjalas on rikkaliku svastikaornamendiga rituaalsed käterätid; Soome rahvusmuuseumi kogudes on säilinud 19. sajandi keskel Castreni poolt Siberist toodud hantide nõgesekiududest rõivaste ylikeerukad svastikatikandid jpm). Eestis ja Jaapanis on haakrist olnud peremärk.
“Iidsed märgid ei ole syydi, et inimesed neid oma kuritegudega määrivad,” leiab Summatavet.
Märgil kurjuse pitser
Kuna 20. sajandil on maailma kultuuriloo yks vägevamaid ja olulisemaid vanu maagilisi märke saanud inimkonna yhe kurjema ideoloogia visuaalse tunnusmärgi pitseri, on selle kasutamine kunstis ja ehetena paljude jaoks tundlik teema.
Kärt Summatavet pakub välja alternatiivi: “Eesti rahvakunstis on päris suur hulk erinevaid svastika variante, millest yks tuntumaid on olnud täisnurksete kandiliste haarade asemel ymardatud “sabadega” päikesemärk,” räägib ta. “Õnnemärgina võiksime ehtel kasutada ka väga huvitavaid ja ilusaid svastika variante nii meilt kui ka mujalt maailmast.”
Geomeetrilis-symbolistlikule kunstile pyhendunud Tõnis Vint tunnistab, et tema ei ole oma loomingus svastikat otseselt kasutanud, kyll aga on ta arhitektuurikavandites kasutanud svastikast tuletatud kujundeid.
Kuna haakrist on vana liivi märk, on Vindi teada just selle kujutisega ehteid Lätis avalikult myydud ning svastika pidavat ehtima ka Läti sõjaväe paraadmundrite juurde kuuluvate pistodade käepidemeid.
Haakrist oli väga levinud Eestis, Vadja ja Vepsa aladel. Obiugrilaste 19. sajandist pärit rahvariided on haakriste paksult täis ning “yhtki liivi vööd naljalt ilma svastikata ei leia”.
Tõnis Vindi sõnul on svastika kõigist symbolitest kõige tähtsam: “See on energia, mis hoiab meid kui materiaalseid olendeid koos,” kinnitab ta.
Vint räägib, et haakristipelgus on mitmetes maailma paikades viinud kurioossete olukordadeni – kuuldavasti pildistatakse Ameerika muuseumides vana-kreeka svastikatega kaunistatud antiikkeraamikat kunstiraamatute tarbeks sellise nurga alt, et märgid välja ei paistaks.
Ehtel pole poliitikaga seost
Jüri Arrak leiab, et svastikakujuline ehe on “tarbekunstiese, millel pole poliitikaga midagi pistmist”. Või kui vaadata asja poliitilisest vaatenurgast: miks ei häiri riigivõime nõukogude symbolitega riietusesemed ja muu atribuutika, mis on väga laialdaselt levinud. “Paistab sedamoodi, et võitjad tohivad kõike, kaotajad ei tohi midagi,” ytleb Arrak. “Kaalukauss on kuidagi väga yhele poole kaldu.”