PALUKYLA HIID KOHTUS: Kas hiiel on õigus elule?

Elo Liiv arutleb arvamusloos hiie kui põlisrahva elusa ja pärimusliku pyhapaiga hoidmise yle. Samuti kirjeldab ta, mismoodi peaksime hoidma Kehtna vallas asuvat Palukyla hiiemäge. Artiklit kirjutades polnud veel teada, millise otsuse langetab pyhapaika kavandatava puhkekeskuse seaduslikkuse suhtes kohus. Täna teatas Tallinna Halduskohus oma otsuse: puhkekeskuse ehitus Natura2000 alal asuvasse hiide on seaduslik. See oli alles esimese astme kohus. Pikk vastasseis esivanemate väärtuste hoidmisel ootab ees.

Käimas on kohtuprotsessid yhe meie Maavalla pyhama mäe – Palukyla hiiemäe elu yle. Palukyla hiiemägi pole ainuke pyhaks peetu, kellel ei lubata elada ja olla nii nagu ta seda ise õigeks peaks. Räägin sellest mäest kui elusolendist, sest meie ja paljude teiste põlisrahvaste pärimuse järgi on elus kogu meie maa, seega kõikide muude Maaema ilmingute seas ka mäed, keda on peetud tema poegadeks, hiidudeks.

Sõna hiis ja hiid on erinevate keeleteadlaste andmetel omavahelistes seostes, seega hiiemägi on võinud ja võib olla nii hiid ise kui ka hiiu kodu. Miks mõned hiiud on pyhamad kui teised, seda teab vaid ajalugu. Palukyla hiiemägi ongi lisaks oma elususele veel pyhaks peetu, temaga ja teiste omasugustega on seotud meie esivanemate vaimu- ja hingevägi, mida sinna on pandud-jäetud tuhandete aastate jooksul.

Me kõik kasutame oma elukorraldustes maad, millel me elame. Pidades mingit ala oma maaks võiksime ja peaksime arvestama sellega, et tegelikult oleme me sellel maal kylalised. Oleme kylas hiiul, oleme kylas Maaemal jne.

Me rõõmustame oma kylaliste yle siis, kui nad on meie kodus toredad ja ei eira meie kodu seadusi. Millised võiksid olla aga hiie või siis laiemalt võttes Maaema kodu seadused? Kahtlemata mitte sellised, mis võõrustajale haiget teeksid.

Eestlased on pikkade põlluharimis- ja karjakasvatamistraditsioonidega rahvas. Sellest hoolimata, et iga maatykk on hinnas olnud juba tuhandeid aastaid, on alati jäetud erinevates kogukondades mõned metsatukad, mäed, allikad, jõekäänud, kaldapealsed sellisteks puutumatuteks aladeks, kus lasti ylejäänud loodusel olla nagu see ise heaks arvab. Jäeti loodushingedele kohad, kus käidi ainult tänamas, kylakosti ehk ande viimas ja kostilisega yheskoos söömas – palvusi pidamas. Need olid paigad, kust ära minnes midagi kaasa ei võetud. Need olid paigad, kuhu mindi kainelt, puhta meele ja lahtise sydamega. Sealt võisid alati leida kaitset need, kes inimeste maailmas kaitset ei leidnud.

Praegu mööda Eestimaad käies või sõites võid ajalugu tundva inimesena näha tapetud hiidude korjuseid, või nende lõhutud kodusid. Need teevad sama palju valu kui vaadata maakultuuri järjekindla hävitamise tagajärjel maha jäetud kodukohti. Tunned valu ja mõtled, et need asjad ongi käinud käsikäes. Mõtled, mis tunne oleks elada, kui need paigad koos oma peremeestega veel elaksid.

Võib leppida hävitustööga, mis on tehtud vanasti – ristiryytlite, kirikupreestrite, võõrvallutajate poolt, aga mitte sellega, mis tehtud nyyd ja meie endi kätega. Kas tõesti oleme yle võtnud meie rahvast maa pealt minema pyhkida tahtnute filosoofia ja käitumise?

Ma ei tea, mis juhtub, kui Palukyla hiiemäel, Palukyla hiiul ei lubata olla. Arvan, et rohkem muutub midagi meis endis ja see muutus ongi ehk see kõige õudsem. Õudsem kui mingi jumalate viha või needus, mis võib tabada pyhakohtade hävitajaid.

Nii lihtne on muuta kõik maatykid yheylbaliseks, yhtemoodi luua neist ainult meile vajalikud maalapid. See maa, mida kasutame kasusaamise eesmärgil ei saa kunagi olla see maa, kuhu tuuakse vaid ande, kus ohverdatakse, mida peetakse pyhaks ja kust leitakse hingejõudu ning -rahu. Enamus meie hiitest on viimastel sajanditel valesti kasutatud, kaasa arvatud Palukyla hiiemägi. Samas on loota, et hiie hea seisukord taastub seal, kus temast hoolitakse. Sinna tuleb elu, mida me ise luua ei suudaks, ykskõik kui palju me prooviks. Peaksime pyydlema selle poole, et pyha- ja tarbemaa suhe Eestimaal jääks selliseks, et eluvõimalus oleks kõigil, kellega koos meil elada tuleb.

Kohtus tuleb otsustada, kas mägi saab olla edasi koduks hiiule ja loodushingedele või saab sellest spordi- ja turismikompleks. Neid kahte ei saa kahjuks kuidagi yhendada:

1. Palukyla hiiemägi on pyha ja seda jalamist jalamini. Pyhakohtadel on tavaliselt piire, et võõrad mõistaks, millega tegu ja et kariloomad ryystama ei pääseks. Ka Palukyla hiiemäel on olnud ymber aed. Oleks ilus kui see vanades piirides taastataks. Samas see segaks sportlasi.

2. Pyhades kohtades on tihti mitme eri otstarbega liikumisruume: naiste-, meeste- ja yldplatsid, mis mõeldud pöördumiseks eri jumaluste poole. Marimaal on teada näiteks yks mägi, kus on yheksa eri kohta eri jumala poole pöördumiseks.

Yldplatsid on tavaliselt kohad kus võivad käia kõik, seal on kiik ja tantsu-kohad. Naisteplatsidel käivad naised, noorikud ja tydrukud toimetamas, omi palvusi ja tänamisi toimetamas; meesteplatsil mehed. Erinevates paikades esineb muidugi erinevusi, kuid yldiselt on see nii.

Pyhakohtades on tihti esivanemate säilmed. Ka Palukyla hiiemäel on olnud kiik, hiiesaun, omad lõkkekohad. Hiiemägi pole lõplikult läbi uuritud, tõenäoline on, et praegu toimuvad spordivõistlused osaliselt ka esivanemate luude peal.

Need paigad, kus kogunemistel käib palju osalisi, peavad kõik olema piisavalt mugavad kasutada, piisavalt suured, et inimesed ära mahuks. Antud juhul on vähe tõenäoline, et Palukyla hiiemäel on kasutatud ainult selle kõrgemat tippu. Sinna poleks rahvas äragi mahtunud. Isegi kui tahta mäe tipul tuld teha, poleks see praegu võimalik, sest mäe tippu läbib läbib kolm suusa- või rattarada.

Suuremaks kogunemiskohaks on just Reevimäe osa, kus inimesed teavad, et on tuld tehtud ja kus on koos käidud. Minu arvamus on, et mäe kõrgemat tippu, samuti Tõnniauku on kasutatud vaid ohverdamisel või andide viimisel, suuremad kogunemised on olnud ikkagi Hiiemäe Reevimäe osas.

3. Pyhakohta minnakse ja sealt tullakse teatud kindlatest ilmakaartest. On oluline, kust poolt sa mäele tuled ja kuidas lahkud. Palukyla lähedal elavad inimesed mäletavad veel kuidas mäele mindi. Tavaliselt on sissekäikudeks väravapostid ja lokulauad, mis on paigutatud tihti nii madalale, et sissetulija peab kummardama.

Hiide sisenemise kommete juurde käib esimese anni andmise taig, kus seotakse või pannakse midagi värava kylge. Lokulauale koputatakse nii sisenedes, kui väljudes. Mõneski kohas on kirjeldatud, et väljuma peab selg ees – seega kummardades hiie poole. Võib kujutada, kuidas sportijad seda kõike tegema hakkavad.

4. Pyhakohas peab valitsema rahu, kõik mis hiide toodud on pyha ning tabu. On võimatu teha palvust, kui inimesed siblivad ligi igast suunast ja seda ilma igasuguse austuse märgita. Võib-olla ei saada muudmoodi aru, aga kuidas oleks palvetada kirikus, kus sisse ja välja ronitakse akendest ja ustest (lumelaudadel, suuskadel, ratastel, mootorsaanidel jne.) ning kui oled syydanud kyynla ja keegi selle sinu nähes ära kustutab? Aga nii on Palukyla hiiemäel juhtunud – palvuse ajal sõitsid mootorsaanid, lapsed kelgutasid (kuigi vaiksemalt kui tavaliselt), mäe kõrgemal tipul kisti katki sinna äsja seotud lindid.

5. Suurmajutusega seotud ehitised, turismiatraktsioonid, mäetõstuk, mootorsaan, tehislume masin või mistahes muu hiide sobimatu kaadervärk ei sobi loodushingede koju. Loodushingede kodu välimuse otsustagu loodus ise, mitte meie – inimesed.

---

Lõpetuseks tahan öelda, et mis iganes ka kohtunikud otsustavad, selle otsuse õigsust näitab ainult aeg. Hiidu surmav otsus oleks seejuures lõplik ja tagantjärele tarkus teda enam ellu ei ärata. Spordibaasile ei ytlemine aga ei tapa kedagi, pigem annab õiguse elu mitmekylgsusele ja loodushoidlikkusele. Annab õiguse inimestele, kes teavad iga tykikese pyhaks peetava maa olulisust meie rahva kultuurilisele mälule.

Et selle pyha maaga ei juhtuks nii nagu õhuga, mille olemasolu tähtsusest saab rumal aru alles siis kui seda enam pole.

Elo Liiv
10219 aasta 10. urbekuud