Vabariigi aastapäeva paraadi järel tõusis taas poleemika haakristi tähenduse yle. Nimelt märkas keegi tähelepanelik kodanik yhe paraadil osalenud naiskaitseliitlase kõrvas haakristi ning avaldas protesti, kirjutab Virumaa Teataja.
Asjasse sekkus ka kaitseminister Jürgen Ligi, kes nõudis aru kaitsejõudude ylemalt Tarmo Kõutsilt. Võib ju arvata, et tegus kaitseliitlane provotseeris tõepoolest, kui läks sellise ehtega paraadile, kuid teisalt ei saa me kõikide märkide kahetist tähendust kartes siis enam midagi ette võtta.
Svastika kui märk ei ole syydi selles, et natsid ta Saksamaal valgesse ringi seadsid ja oma symboliks võtsid.
Svastika on väga vana kujund, mille sanskritikeelne nimetus tuleb sõnadest su - “hea” - ja asti - “olema”. Seega “positiivne olemine”. Juba enne meie ajaarvamist kasutati seda märki Hiinas, Jaapanis, Indias ja Lõuna-Euroopas (Kreekas). Esimesed näited pärinevad Sumerist ja praeguse Pakistani aladel asunud varasematelt kultuuridelt tuhandete aastate tagant.
Hiinas, Jaapanis ja Indias seostub svastika sageli budismiga, kus see on taassynni ja majandusliku heaolu symboliks. Koos teiste symbolitega võib seda sageli leida Buddha kujult.
Eesti rahvakultuuris on haakrist olnud päikeseratta, aja kulgemise symboliks. Svastikat võib leida peremärkide seast, kinda- ja vöökirjadelt. See lihtsalt on yks paljudest vanade eestlaste jaoks olulist tähtsust omanud märkidest. Svastika oli ka skautide poolt skaudisõpradele antav kõrgeim aumärk, millega pärjati Eestis kahe ilmasõja vahel mitmeid tuntud avaliku elu tegelasi. Ega nad sellepärast siis natsid olnud.
On selge, et svastika kui symboli tähendus sai natside võimuloleku ja kuritegude ajal tugevasti lörtsitud. Tosin svastika jaoks halba aastat ei tohi aga muuta selle tuhandeid aastaid kestnud headusesymboli staatust.
Kas keelustame haakristi ja koos sellega ka päikese, mida ta siinmail symboliseerinud on? Kas kuulutame päikeseloojangu nautlejad natsideks?