Tekkinud svastikiaadi ehk haakristityli käigus on asjaosalised - nii selgitust nõudev kaitseminister, juhtunut tauniv peaminister kui enese kaitseks välja astunud kõrvas haakristi kandnud naiskaitseliitlane ja symboolikakysimustes sõna võtvad maausulised - jätnud täiesti märkamatult kõrvale keskse kysimuse. Selleks on kysimus Eesti avaliku ja kultuurilise ruumi symbolilisest valitsemisest, kirjutab interneti-kultuurikiri Kriteerium.
Symbolite tähendused ei ole teadupärast ette antud - näiteks peame tänapäeval Tyrgi ja paljude teiste islamimaade lippudel lehvivat tähe-poolkuu kombinatsiooni millekski ydini muhameedlikuks, kuigi tegelikult ulatuvad selle symboli juured kristliku Bytsantsi riigi aega - täht tähistab Jumalaema ja poolkuu oli Konstantinoopoli linna iidne vapielement, ulatudes juurtega vanade kreeklasteni, eelkristlikku ajastusse. Osmanid lihtsalt võtsid Bytsantsi riigi vallutamise järel yle vanad ja läbiproovitud symbolid - mida ymberkaudsed rahvad olid juba aastasadu harjunud seostama kehtiva võimuga - ning andsid neile uue sisu ja tähenduse.
Või teine näide: pentagramm on tänapäeva Läänes yhemõtteliselt tuntud satanistide märgina. Kuid - oh, häda! - seesama yhe joonega joonistatud viie nurgaga täht lehvib ka Maroko kuningriigi lipul. Kas on siis tegu satanistliku riigiga? Kaugel sellest - Hommikumaades on pentagramm iidsetest aegadest tuntud targa kuningas Saalomoni symbolina. Selliselt iseloomustab ta islami kultuuris tänini arukust ja just tarkuse symbolina võtsid ta keskajal kasutusele ka alkeemikud. Kui “valgustatud” ajastul pandi alkeemia väidetava ebateadusena põlu alla, polnudki kunagisest universaalse tarkuse symbolist enam pikk tee satanistide vapimärgini…
Või kolmas näide, seekord teemale veelgi lähemalt: Maavalla Koda teatas oma 1. urbekuu avalduses, et haakrist on Eesti põliskultuuri osa. Ning neil on selles tuline õigus - haakrist kui päikese, valguse ja elu symbol on tuntud paljudes Euraasia, aga ka Vana-Ameerika kultuurides. Sealhulgas loomulikult Eestis.
Aga näiteks ka Saksamaal - kui Adolf Hitler tuli võimule, ei hoidnud ta kokku ei raha, aega ega energiat, tutvustamaks Saksa rahvale taasleitud vana - haakristi, mille kujutisi leiti näiteks vanade germaanlaste käsitööst. Kysimus kõlab: kas vanad germaanlased olid natsid? Veelgi enam: kas kaksteist aastat Euroopa tuhandeid aastaid väldanud ajaloost tähendavad, et kõik, mida on võimalik kuidagi seostada nende aastate ja selle režiimiga, on automaatselt tabu ning aastatuhandete vältel kujunenud põlised tähendused peavad taanduma Adolf Hitleri ja tema kuritegeliku režiimi vägivaldselt kehtestatuga?
Vastus saab olla vaid kindel “ei”, sest jaatav vastus tähendaks kapituleerumist Adolf Hitleri ees, tema võitjaks tunnistamist sõjas, mis on palju olulisem relvadega peetud sõjast - sõjas ideede vahel. Nõnda võib kaitseminister Jürgen Ligi seisukohavõttu, et “pole vahet, kas pöörata haakristi või sirpi ja vasarat yhte või teistpidi, nad jäävad kuritegelike ideoloogiate ja režiimide symboliteks” võtta parimal juhul täieliku läbimõtlematusena, näitena sellest, et ei tema ega teised asjaosalised pole märganud seda, mis on oluline.
Antud juhul ei ole Eestile oluline, kas naiskaitseliitlane kandis haakristi ideoloogilisest meelsusest või religioossetest vaadetest tulenevalt. Tõenäoliselt tegi ta seda vähemalt osaliselt provokatsiooniks, ja nagu näha, õnnestus see suurepäraselt.
Olgu selle tunnistuseks või hypoteetiline olukord, mil mõni vabariigi aastapäeva paraadil marssinu oleks kandnud kõrva- või muu ehtena näiteks nooleristi, liktori kimpu või musta päikest. Kes teravasilmalistest vaatajatest oleks ka neid symboleid märgates osanud öelda, et esimese näol oli tegu ennesõjaaegse Ungari paremäärmusliku nooleristlaste liikumise märgiga, liktori kimpu kasutasid aga näiteks lisaks Prantsuse viiendale vabariigile, mille vapikilpi see vanade roomlaste õigusemõistmise symbol ehib, ka Itaalia fašistid; ja musta päikest kasutavad mõned uusparempoolsed paganlikud ja esoteerilised ryhmitused? Tõenäoliselt mitte keegi, kuid teisalt oleks poliitilise korrektsuse teenritel põhjust sellises symboolikas samavõrra näha ohu märke nagu haakristis…
Kuid nagu öeldud, oluline on miski muu - Eesti riigi ja yhiskonna võime valitseda oma ideelise ja symbolilise ruumi yle. Kui yks haakristi-kujulist kõrvarõngast kandev naisterahvas suudab tekitada skandaali, mis sunnib mitut ministrit sellega tegelema, siis on see yhelt poolt muidugi kivi ministrite kapsaaeda, aga teisalt - ja see on palju-palju olulisem - kivi Eesti yhiskonna kapsaaeda.
Nimelt näitab juhtunu, et me ei tunne ennast piisavalt kindlalt, tunneme hirmu ebamugava symboli ees isegi siis, kui me ei tea selle tähendust. Kas me oleme siis tõesti nii nõrgad?
Vabariigi aastapäeva paraadi jälgima kogunenud arvuka rahvahulga ylev meeleolu rääkis justkui millestki muust, ka kiitis peaminister veel möödunud nädalal, et sellist Eestit me tahtsimegi - rääkides olympiavõitudest, jätkuvast kiirest majanduskasvust ja vabariigi aastapäevast. Milles on siis asi, et yks pisike hõbedane haakrist ähvardab kogu Toompeal põrmuks variseda lasta?
Ei ole meil ju ei paremäärmuslikke ega vasakäärmuslikke parteisid või yhiskondlikke liikumisi, samuti puuduvad nii teravad sotsiaalsed või rahvuslikud probleemid, mis võiksid justkui nende tõusuni viia? Ka tõendas ristilipu idee läbikukkumine, et eestlastel ei ole rahvana probleeme riikliku symboolika aktsepteerimise, või veelgi enam - hindamise, isegi armastamisega.
Mis ja kes on siis selle probleemi taga? Kui rahva enamikul ei paista probleemi olevat, yhe haakristikesega suudetakse mitte ainult elada, vaid ka tunnistada selle erinevaid tähendusvõimalusi, siis sigineb kuri kahtlus, et symbolite pärast tunnevad hirmu just need, kelle jaoks symbolid ongi kogu elu - ehk siis need, kes ei vaata symbolite sisse, nende taha. Ehk siis põlvkond, kes kasvas yles kaksikmoraaliga yhiskonnas ja tahab neid väärastunud yhiskonna norme kanda yle ka näiliselt pluralistlikkusse, demokraatlikkusse, kultuursesse Eesti vabariiki. See on aga miski, mida ei tohi juhtuda lasta!
Foto: Ligikaudu 1600 aasta vanune emailkaunistusega ketassõlg Võromaalt Siksälä (Siksali) kalmest.
Peeter Helme
Kriteerium