[text]
Täna on

Metsatöll Rahvalaul ei vaja töötlust, ta on parim oma yrgsel muutumatul kujul, kõik muu, mis sinna juurde panna, pureb laulu jõudu ja sisu nagu yrask tammepuukoort, kuni jääb järele vaid kuivanud tyygas.

Nõnda ytles ansamblis Metsatöll esivanematest, vabadusest, hiitest jm põlisrahvale tähtsaist asjust laulev Lauri Õunapuu ajalehele Sakala. 

Eeloleval laupäeval annab Viljandis Koidu seltsimajas kontserdi Eesti yks omalaadsemaid ja tugevamaid kollektiive nimega Metsatöll, kes esitab algupärast loomingut segiläbi rahvapärandiga.

Põlised kandlekeeled helisemas elektrikitarride ähvardava myrina seas, torupilli iidsed hääled põimumas basstrummi kumeda tyminaga. Metsatöllu tasub kuulata ja vaadata. «Sakala» rääkis Töllu yhe hinge, Lauri «Varulven» Õunapuuga.

Metsatöll on praegu erakordselt populaarne. Kuidas see bändile mõjub ja kas terake ehk kohutab ka?

Eks meie tee ikka sama muusikat vanamoodi edasi, olgu siis meid kuulamas rahvamassid või kolm lähemat sõpra. Kelle arvamus tõsiselt korda läheb, on ikka sinu lähedane või hea sõber.

Ent hea meel on selle yle, kui väga palju inimesi sinu muusikalist maailmanägemust jagavad ja on sellest midagi leidnud. Endale see vast ongi populaarsus. Meile tähendab see seda, et enam ei pea me esinemispaiku otsima, vaid esinemispaigad otsivad meid. Kohutavat siin meile pole, kui ainult aega ei hakkaks vajaka jääma lauludesse sygavuse, mitte välise sära põimimiseks.

Eesti rahva ja muusika valamine metalsesse vormi on teil uhkelt välja kukkunud. Selge see, et selleks peab hingega asja juures olema.

Ega me tõele au andes rahvamuusikat metalsesse vormi vala, meil on ikkagi autorilood. Vast ehk see paistab loomingus välja, et vanavanemate laulud, viisid ja kultuur on sygavale hinge imbunud. Muusika peegeldabki ju muusiku siseelu ja mõtteid.

Ma mängin Metsatöllus vanu rahvapille: kandleid, torupilli, parmupilli, hiiukannelt — ka see lisab loomingule arhailist meeleolu. Mõni rahvalaul, mida võib kuulda plaatidelt ja kontserdil, on jällegi enese sisemaailma peegeldus, taotluslikult ei tee me yhtegi rahvalaulu töötlust. Rahvalaul ei vaja töötlust, ta on parim oma yrgsel muutumatul kujul, kõik muu, mis sinna juurde panna, pureb laulu jõudu ja sisu nagu yrask tammepuukoort, kuni jääb järele vaid kuivanud tyygas.

Metsatöllu kõla on omapärane. Eesti torupill, mitu kannelt. Mitu pilli neist on enda tehtud?

Rahvapillimängija peab olema ise pillimeister, poest ju torupillinappa või kandlevirblit ei osta. Kõik, mida pole saada ja mis laguneb, tuleb siis ise teha. Enda tehtud on mul näiteks paar kannelt. Elektrikannel sai tehtud spetsiaalselt rokilavale, sest akustiliste instrumentide võimendamine rokk-kontserdil on tõsine probleem. Olen teinud ka hiiurootsi kandle. Kõiki pille tuleb ise siit-sealt kõpitseda, sest kõik, mis liigub, laguneb, näiteks torupilli keeled, napad ja torud. Kõik vajavad head hoolitsevat kätt.

Olete kohaliku muusika ajaloos võimsalt äratanud muistset väge ja isamaauhkust. Kust ise rammu ja väge ammutate?

Seda on raske öelda, kust muusika tuleb. Loodusest, häältest, mälestustest, linnast. Jõudu ja väge annavad head sõbrad ja lähedased. Kõige taastavamad paigad on kindlasti metsad, rabad ja sood.

Metsatöll ja usk?

Inimene on loomult usklik. Kes millesse usub, see on teine asi. Metsatöllul yhtset religioosset maailmavaadet ei ole, ansambel koosneb väga erinevatest ja isesuguse maailmapildi ja siseeluga inimesest, kõigi eest kosta oleks ylekohtune. Ise usun, et kõigel siin maailmas on hing ja elu, tuleb aupaklikult suhtuda sellesse, mis on sinust vanem ja aidata seda, kes on nõrgem.

Sa oled öelnud kunagi kirjanik Herta Laipaiga kohta, et mitte Herta ei ole kasutanud laule, lugusid ja murrakut, vaid hoopis lood ning ajalugu ise kasutavad Laipaikka, et ennast taas luua, hoida rahvast ja kultuuri hävinemast. Ehk võib samu seoseid näha ka ajaloo ja Tölli vahel?

Olen tunnetanud seda, kuidas laulud ja lood vanast ajast ei lase olla ning nõuavad välja laulmist ja rääkimist, nad on kusagil sygaval eestlase geenides, mälestustes, ja kui leiavad õige hetke, tõusevad pinnale. Ja need lood on nii vägevad, et isegi ehmud nende jõust. Herta on mu lemmik kodukirjanik just seepärast, et ta on tabanud selle jõu ja olemuse.

Viljandis te polegi esinenud.

Viljandisse ei ole tõesti trehvanud mängima, kuigi minus voolab isegi veerandijagu mulgi verd. Kontsertidega on nõnda, poole headusest annab sellele publik, kes meid kuulama tuleb. Endast anname igal juhul kõik ning yhtki lisalugudeta kontserti minu pea ei mäleta!

Kas tänavusel Viljandi Pärimusmuusika Festivalil võib Töllu esinemas näha?

Metsatöll ei viljele pärimusmuusikat, seetõttu me kahjuks ei mahu selle festivali raamidesse, ent suhtun Ando kindlameelsusesse oma asja ajamises väga suure austusega. Nii-öelda sektsioonides on Metsatölli Viljandis suvel kyll ja kyll olnud — kes märkab, see teab. Kindlasti ka sel aastal. Mina ajan kindlasti kuskil nurgas oma arhailist meestelauluasja. Eks pange siis tähele, kui kõrvu juhtub, ja astuge ligi.

Metsatöll on patriootiline, minemata rusuvalt pateetiliseks, ja jõuline, minemata agressiivseks. Väga haruldane kombinatsioon!

Tänan. Vast see on nii, sest oleme ausad nii enda kui teiste vastu, pole mõtet teha muusikat, mis ei kõla usutavana, mis ei tule hingest.

Vaata lisaks:

Metsatöll

Sakala