[text]
Täna on

t_tammepuu.gifMind jäävad vahel painama asjad, mis ratsionaalselt mõtlejat ilmselt ei häiriks. Näiteks sain teada, et Justini vanemad hakkavad oma tagaaeda ehitama uut suurt basseini ja sellega seoses juuritakse maja tagant yles paar puud. Eesaiast võetakse ka yks puu maha – seesama, mille all elab vöötoravate perekond.

Mida ma peaks tegema?! See on nende maa ja nemad teavad, mis nad oma puudega teevad. Justin kirjeldas, et kui nad kymme aastat tagasi sinna kolisid, lokkas nii maja ees kui ka taga paras mets. Nyyd on alles ainult loetud hõredad puud ja neidki jääb aina vähemaks.

«Kas siis basseini ei saaks natuke rohkem aia keskele planeerida, teil ju seal palju ruumi?» uurisin ma.


«Ei, me tahame, et puud heidaks natuke varju yhele osale basseinist,» vastas Justini ema. Ta mõtles siis neid puid, mis alles jäävad.

Elu ilma elektrita pole ju kellegi elu

Eesaiast tuleb suur iidne haruline puu maha võtta aga sellepärast, et see elektritraatidesse ei läheks. Mitte et see traatidele väga lähedal oleks, puu ei puutugi traate. Aga tormi korral võib puu traate riivata või neisse kukkuda – ja maja jääks siis ju ilma elektrita!

Nojah, väga loogiline. See on tõepoolest hirmus asi, kui elekter ära läheb. Selle kandi inimesed elasid elektrikatkestuse yle kolm aastat tagasi yleriikliku jama ajal. Kõik jäätised ja krevetid kylmkappides sulasid yles, õhukonditsioneerid ei töötanud, pesu ei saanud pesta ega kuivatada, telekat ei saanud vaadata ega elektronposti lugeda. Elu olevat poolteist päeva olnud nagu põrgu, kirjeldavad pealtnägijad.

Ironiseerida on lihtne, aga see ei aita neid puid, mis maha võetakse.

Ma tunnen, et ma ei anna Ameerikas elades oma parimat. Liiga kiiresti tuleb peale see käega löömise tunne. Isegi oma isikliku ämma ja äia majas ei suuda ma puid päästa. Võibolla õnnestub pool esiaia puust siiski säilitada, oravaperekonna nimel?

Nõndaks. Helistasin neile tagasi ja rääkisin sellest, kuidas Martale vöötoravad meeldivad ja et neil on seal juurte all ju kodu... Nii on väljajuurimise plaanist saamas –loodetavasti – idee saagida maha elektrijuhtmete poolne suur haru. Või siis vähemasti jäetakse känd ja juured aeda alles, et oravad edasi jääks.

Ameerikas millegipärast arvatakse, et kännud on koledad nähtused. Ma kiitsin, et meil Eestis kasutatakse kände kaunistuselementidena. Kasutatakse ju? Tegelikult on tahtmine veel kord neile tagasi helistada ja katsuda rääkida, et nad ei võtaks neid puid yldse maha.

Mul on kindel teadmine, et ka yks puu muudab maailma paremaks. Ja just väikesed asjad on need, mis loevad.

Pudelikorjajad-taaskasutajad

Kui ma läksin eile oma prygi välja viima, nägin meie tänavaäärses prygikastis kõige peal hunnikut plastikpudeleid. Korjasin need kokku ja viisin koridori, oma plastiku ymbertöötlemise suurde kotti – need peame siin välja tänavale panema iga teisipäeva ööseks.

Neist yles nopitud pudelitest tekkis mul nii hea tunne, et palju ei puudnud, kui oleks läinud linna peale kõndima, et veel plastikpudeleid leida. Siin visatakse need muidu suvalistesse prygikastidesse – vähemasti meie linnas pole ma näinud kodutuid-pudelikorjajaid. Nende inimeste elusaatusest on mul kahju, aga omal kombel on nad keskkonnale väga kasulikud, sest nemad on taaskasutajad. Plastik ei hävine looduses ju aastasadade jooksul. Nii et meie valik on seda mitte osta või kui osta, siis kasutada yhte eksemplari niikaua kui võimalik. Iga pudelit. Iga karpi.

Eestis käigust on mul hinge peal meie piknik jõe ääres. «Ärge muretsege, me oleme rohelised!» ytles Leivo piknikuplatsile hoiatama tulnud peremehele. See tähendas, et võtame oma prahi ise kottidega kaasa. Aga rohelised ostaks toidu turult või mõnest sellisest poest, kus pole plastikpakendeid. Rohelised mõtleks kaugemale kui ainult sellele pisikesele piknikuplatsile, mida me säästsime.

Eesti Nokia – jäätmemajandus

Eriti kurb on see fakt, et Eestis plastikust karpe tagasi käitlusesse ei anta. Mul läks täitsa salatiisu ära, kui seda karpi tunnistasin. Ja mõtlesin, kui palju selliseid pakendeid kõik need hypersupermarketid ja selverid iga päev väljastavad. Pärast piknikku nägin prygi täis kilekotte Kaja autos ja kysisin, mis ta nendega teha kavatseb. «Viime memme juurde,» ytles ta. Kyllap need seal memme prygikasti läksid, ja pole ju meie syy, et plastmassist karpidele siin tõepoolest mingit muud saatust pole.

Eesti Nokiaks võikski saada korralikult käima pandud jäätmemajandus. Meil on väike riik ja tänu sellele oleme paindlikud. Varem või hiljem (ma loodan, et varem!) jõuab Lääne heaoluyhiskond kriisini ja on sunnitud oma elukorraldust ymber seadma. Juba nafta hinna kallinemine tõstab plastiku hinda, kui mainida vaid yhte faktorit, mis korda võiks minna… Ja mingil hetkel saaks Eesti oma jäätmetöötlussysteeme mujale maailmale tutvustada ja myya.

See pole mingi sitane sibijutt. See on tulevik. Jälgige ise oma elamist: kui palju prygi te toodate? Ja kui vähegi mõtlema hakata ja seda korrutada oma naabrite arvuga ja päevade arvuga aastas, kas ei hakka hirmus? Just sellepärast pisikesed asjad loevadki, et neid korrutades muutuvad need suurteks.

Pilt: õuepuu Võromaal. A. Kaasik

Epp Petrone

Roheline Värav

---

Epp Petrone on New Yorgis elav vabakutseline ajakirjanik. Igal esmaspäeval avaldab Rohelise Värava portaal www.greengate.ee lõike tema blogist. Epu täielik blogi asub aadressil http://eppppp.tahvel.info.