Eesti Päevalehes ilmus 02.07.2005. a. Riho Laurissaare artikkel “Läti Henriku päranduse kallal: eestlased polnud ristisõjas sugugi syytud kannatajad”. Selles artiklis on asutud halvustama meie esivanemaid, kes muistses vabadusvõitluses vapralt ja ennastohverdavalt astusid välja oma perede ja kodude kaitseks.
Väidan, et nimetatud kirjatöö on eksitav, sest autori järeldused on vastuolus ajaloolise algmaterjaliga. Tõe selgitamisel tuginen Henriku “Liivimaa kroonikas”, 1933. välja antud “Eesti rahva ajaloos” ning mitmetes entsyklopeediates sisalduvale teabele. Kasutatud on ajaloodoktor Enn Tarveli kommentaare Henriku kroonika kohta. Tutvutud on ka kirjandusega, mis pärit Jehoova tunnistajatelt. Viimased on erinevalt katoliiklastest ja luterlastest täielikult lahti öelnud ristiusu kiriku mineviku kuritöödest ja nende õigustamisest ning keskendunud usu positiivsele osale. Katoliku kirik on yksikuid genotsiidijuhtumeid siiski tunnistanud ja paavst on nende eest vabandanud.
Mis puutub sakslasest preestri Henriku usaldusväärsusse, siis ajaloolased loevad teda väga tendentslikuks kroonikuks, kelle jaoks olid “meie omad” sakslastest vallutajad. Ei ole usutav, et ta pyyaks “paganate” kasuks valetada, nagu hr. Laurissaare artiklis tahetakse mõista anda.
Tung itta
1198. a. sai Rooma paavstiks võimuahne Innocentius III. Oma võimu asus ta suurendama kahel teel. Esiteks pyydis ta ilmalikku võimu täielikult kirikule allutada, tehes paljudest Euroopa valitsejatest oma vasallid. Mida see yhiskonnale tähendab, aitab tänapäeva inimesele selgitada ehk võrdlus Iraaniga, kus usujuht Homeini kasutas ära võimaluse riigi juhtimine oma kätte võtta.Teiseks tegevusvaldkonnaks oli uute suurte vallutuste suunamine ja igakylgne toetamine, sealhulgas alluvate sakslaste ”Drang nach Osten” (tung itta) õhutamine ja korraldamine.
Innocentius III valitsusaeg oli paavstivõimu ja kristliku usuhulluse tippaeg. 1202.-04. a. korraldas paavst ristisõja, milles vallutati ja ryystati Konstantinoopol. 1209. a. algatas Innocentius III ristisõja Lõuna-Prantsusmaal, mille tapatalgutes kaotas elu umbes miljon inimest. 1212. aastal saadeti ristisõtta 50 000 last, kymned tuhanded neist hukkusid. Paavsti võimsat armu- ja hirmuvalitsust pidi kindlustama ka inkvisitsioon, milles nii syydistus, kaitse kui asja sisuline arutamine oli yhe uurija-kohtuniku käes. Yldse hinnatakse kristliku inkvisitsiooni ohvreid 150 000le.
Eelnimetatud artikli autoril on õigus, et võitlus maarahva (Henriku “Estones”) vabaduse eest ei toimunud ainult aastatel 1208-1227. Henrik kirjeldab oma kroonikas, kuidas juba 1197. aastal tulevase Eestimaa piiskopi Theoderic´u ja Rootsi hertsogi Jarl Birger Brosa juhitud ristisõdijad satuvad tormiga kogemata Virumaa randa , “lähevad maale ja ryystavad seda kolm päeva”. Neil ristisõdijatel polnud oluline, keda tappa ja röövida, tähtis oli, et saaks lihtsalt röövida. Milles oli Viru maarahva syy?
Rist yhes, mõõk teises käes
1202. a. asutab Innocentius III idavallutusteks “Kristuse sõjateenistuse vendade” ordu (kutsutud ka “Mõõgavendade orduks”). Kohapealseks peaorganisaatoriks saab võimuahne poliitik piiskop Albert Buxhövden. Kallaletungi lähtebaas rajatakse võõrale maale - Riiga. Kui armeede loomise loomulik eesmärk on kodumaa kaitsmine, siis “Kristuse sõjateenistuse vendade”ordu oli läbinisti kuritegelik organisatsioon. See loodi selleks, et tungida kallale võõrastele rahvastele, neid tappa, röövida, nende maad omale haarata ja teha allutatutest oma maksualused.
Ristiryytlite toomiseks käis piiskop Albert vähemalt 14 reisi Saksamaal. Et maarahva vastupanu vallutajatele oli oodatust märksa tugevam, kuulutas kirik täiendavate ristisõdijate saamiseks 1215. a. propagandavõttena vallutatava maa Jeesuse emale Mariale pyhendatuks.
Tule ja mõõgaga
Vallutatavatelt aladelt saadava saagi, maade ja maksualuste kõrval lubati ryytlitele, et uued tapatööd lunastavad nende varasemad kuriteod ja vabastavad nad seni neile määratud karistustest. Võib järeldada, millise seltskonna see viimane hyve kokku tõi. Nende moraalset palet kajastab tõik, et esimene ordumeister Wenno ei hukkunud mitte võitluses paganatega, vaid löödi maha omaenda ordu ryytli Wickberti poolt kirvega Riia toomkirikus 1209. aastal. Jälle kysin, milles oli maarahva syy?
Lätlased ja liivlased alistatud, jõudis pikka aega ette valmistatud saksa kristlik ekspansioon 1208. aastal marahva alale - Maavalda. Kuidas eestlaste ristiusustamine käis, sellest vaid yks tyypiline näide paljude sõjakäikude hulgast. Pyyan Henriku teksti lyhendatult edasi anda.
“Issanda syndimise pyha kätte jõudes” (25. detsembril 1210) alustati vägede kogumist sissetungiks Läänemaale. Tulid riialased, ristisõdijad, kaasa võeti ristitud lätlasi. “Äraandlike” liivlaste vaoshoidmiseks võeti neilt pantvange. Kaasa tuli maarahva vastu sõda pidama “väga suur jõuk venelasi”, mille eest piiskop Albert kohustus vene Polotski vyrstile tasuma iga-aastast maksu.
“...nad tapsid palju rahvast kõigis paikades... ja võtsid nende hulgast kinni naised ja lapsed... Järgmisel päeval ja kolmandal ringi käies ryystasid ja põletasid kõike, mida leidsid ja võtsid hobuseid ja lugematul arvul kariloomi. Sest härgi ja lehmi oli neli tuhat, kaasa arvamata muid kariloomi ja vange, kellel polnud arvu. Ka hukkusid paljud paganad, kes põgenedes pääsesid metsadesse või mere jääle, kylmudes pakases surnuks. Neljandal päeval, vallutanud ja maha põletanud kolm linnust, hakkasid nad maalt kogu röövsaagiga lahkuma ja aeglaselt tagasi liikudes jagasid võrdselt endi vahel ja pöördusid rõõmuga tagasi Liivimaale ja kiitsid kõik issandat...”
Tekib kysimus, mis sai neist vangi võetud ja ära kyyditatud lastest ja naistest, “kellel pole arvu”, kui selgus, et nende eest maarahvalt midagi enam välja pressida ei ole. Ega enamasti polnudki, sest laste isad ja teised meessugulased pyyti ju kõik maha tappa. Neid vangistatuid pidi kogunema paarikymne aastase sõja kestel kymneid tuhandeid. Hukati nad valdavalt? Näljutati ja kylmetati nad surnuks? Läänemaa retkega sarnaseid sõjakirjeldusi võib leida Henriku kroonikas pea igal teisel lehekyljel.
Vägisi võõrast usku
Lätlastele, liivlastele ja eestlastele pyyti vägivaldselt peale suruda ristiusku. Ristiusku oli eestlastele pakutud varemgi, kuid tulemusteta. Nad olid rahul oma eluga, mille sisuks oli töö põllul, karjas, metsas, soe kodu, sõprus, armastus, kaitse neljajalgsete ja kahejalgsete kiskjate eest. Nende mõõdukas usk oli vabade inimeste usk, mis põhines esivanemate austusel ning sõbralikel suhetel loodusega. Neile ei sobinud orjandusyhiskonnas syndinud klerikaalne totalitarism, mis nõudis pimesi kuuletumist jumal-tyrannile (sellist asja nõudis orjapidaja orja käest). Erinevalt ristiusust ei sundinud maarahva usk tapma inimesi nende teistsuguse usu pärast.
Eesti vallutamise järel võõrkeelsete ja võõrmeelsete anastajate poolt muutus praktiliselt kõik, välja arvatud pöllumajanduslik tootmine. Viimasesse ei toonud vallutajad mingeid uuendusi. Rahva parem osa oli tapetud, kylad põletatud, kaunid hiied kristlike barbarite poolt maha raiutud, varad röövitud, maad ära võetud piiskoppidele ja orduryytlitele, järelejäänud rahvas antud viimaste omavoli alla. Tabu alla pandi rahvameditsiini ja seksuaalelu tarkused.
Ristitud ja orjastatud
Järk-järgult suruti maarahvas julma pärisorjusse. Lisandus sunnitöö vallutajatele losside ja kirikute ehitamiseks. Kogu maad toitev ja ylal pidav põlisrahvas viidi äärmuslikku vaesusse. Seetõttu kannatasid just nemad kõige enam järgnevate ikalduste, epideemiate ja sõdade ajal. Neid peksti teenimatult pastorite heakskiidul mõisnike suva järgi. Kõige isemeelsemaid lasi inkvisitsioon põletada tuleriidal. Eesti neidusid vägistati “esimese öö õiguse” alusel.
Ristiusustamine tähendas sajanditeks maarahvalt kõigi arenguvõimaluste äravõtmist. Veel 700aastase “orjaöö” (sõna pärit R. Laurissaare artiklist) lõpuski olid ryytlite ja vaimulike privileegid sellised, et kui näiteks 1905. a. mõinikule ei meeldinud rendialandamise palvekirja esitanud uhke, ihunuhtlust mittetunnistav Vigala vallavanem Bernhard Laipmann, lasti ta maha. Kui lapsi pilastavale Kose praostile von Haerschelmannile ei meeldinud tema perverssusi avlikustanud Kose Uuemõisa vallavanem Wahtmeister, seoti too puu kylge kinni ja lasti maha. Wahtmeistri talu, kauplus, saeveski ja villavabrik põletati.
Kumbki ohvritest ei osalenud 1905. a. revolutsioonis, õigusemõistmist teostasid okupatsioonivõimude riiklikud struktuurid. Hr Laurissaare artiklis väidetakse, et elukorraldus ei muutunud ristisõja tulemusena kuigi palju. Otsustage ise, kas loetletud muudatusi sai vähe või palju.
Vabaks varjust
Maarahva võitlus kristlike anastajate vastu jätkus ka pärast 1227. aastat. Võitlused toimusid: Saaremaal 1260. ja 1284. aastal, Jyriöö ylestõus 1343-45. aaastal, 1642. a. Sõmerpalus, 1841. a. Pyhajaärvel, 1858. a. Mahtra sõdade ning 1905. a. revolutsiooni päevil.
Lõplikult murti kristliku kiriku ja ryytlite kuritegelikul teel omandatud ja jõhkrusega hoitud privileegid saksa vägede purustamisega 1919. a. Vabadussõja Landesveeri lahingutes. Eesti Vabariigi 1919. a. Maaseadusega võõrandati ryytlite ja kiriku suurmaaomand. 1920. a. Põhiseadusega kaotati seisused ja kiriku privileegid. Kuid osalt on alles jäänud 700 aasta jooksul sisse pekstud ojameelsus. Väljendub see pidevas ylejooksmises parasjagu vägevama võimu ja paksema rahakoti poolele.
Kristlikud kurjategijad: paavst Innocentius III, piiskop Albert Buxhövden, ordumeistrid Wenno ja Wolquwin ning Kristuse sõjateenistuse vennad korraldasid eestlaste maal julma genotsiidi. Nii nimetatakse teatavasti rahvaste osalist või täielikku hävitamist rahvuslikel, rassilistel või usulistel põhjustel.
Selleaegne Saksa-Rooma riik oli suureks eeskujuks hilisemale Hitleri fašistlikule režiimile ja teenis viimastelt lugupidamise märgiks nime I Reich (I riik). Jumalaema Mariale pyhendatud ristisõjas tehti inimesed genotsiidi ohvriks seepärast, et nad ei olnud kristlased, II maailmasõjas seepärast, et nad olid juudid või mõne muu “alamrassi” liikmed vallutatud maades. Muide, ka III Reich´i kõige verisem “surmakutsar” Heinrich Himmler, kelle juhtimisvaldkonnas olid Gestapo, koonduslaagrid ja holokaust, pärines rangelt katoliiklikust perekonnast.
Igakylgselt kristlust tundma õppinud, läkitas maarahvas 1223. a. saadikud Riiga, “öeldes, et nad peavad kyll lugu rahu uuendamisest, kuid edaspidi enam kunagi ristiusku vastu ei võta, seni kui maale on jäänud yheaastane või -kyynrane poisike”. Mina mõistan meie paljukannatanud ja sygavat lugupidamist väärivate esivanemate sellist veendumust. Ristiusku vastu võttes tunneksin mina end oma rahva reeturina.
Peep Hunt
Ylalolev artikkel pidanuks ilmuma Eesti Päevalehes, kuid see teatas autorile, et ei soovi sel teemal arutelu jätkata. Riho Laurissaare artikli leiab huviline aadressilt:
http://www.epl.ee/artikkel_295561.html?