Piämi valima, kas hoiami ummi latsi jaos kihõlkundõ umaperä alalõ vai unõhtami tuu är
Sepä Elvi, Põlva kihõlkunna Navi külä inemine
Um küländ rassõ arvada, midä seo ilma inemise kihõlkundõst tiidvä vai pidävä. A säändsit inemiisi, kes esi umma kihõlkundõ perrä asju ajanu vai mäletäse, määndse olliva kodokihõlkunna rahvarõiva vai tüüriista, tähtpäivi vai kerigukombõ, noid um veidü viil elävide kirän. Tuuperäst um õkva paras aig kihõlkundõst juttu tetä ja märgota, mis näist edesi võisi saia.
Teedüperäst tegüsi edimädse vana ao kihõlkunna nii, et nuu külä, määndsil olli nii ütidse ärihuvi ku ka hindä kaitsmisõ vajadusõ, lätsi ütte.
Niisama olli üte kihõlkunna inemise kõik ütestsamast hõimust, näid juhtsõ vanõmb ja näide keskusõs oll’ linnus. Säändsit kõgõ vanõmbit kihõlkundõ oll’ Eestin nii 40-50 ümbre ja näide ülesandõ muutu nii, kuis vaia oll’.
Pikkä aigu, 13. aastasaast nikavva ku aastani 1925 olli nn kerigukihõlkunna. Näil oll’ uman piirkunnan ka valitsõmisõigus.
Kerigu iistsaisjal olli ka majandusligu ja politseiülesandõ, olli kihõlkunnakooli, kihõlkunnakohtunigu, kerigu pei arvõstust inemiisi ja perresündmuisi kotsilõ.
Satu aastit, ku eleti-tüütedi säändsen keskkunnan, kon liikmis- ja läbikäümisvõimalusõ olli väega kitsa ja päämine oll’ paikkundlik ütine valitsõminõ, säädü inemiisi elämine-olõminõ esi kihõlkundõn esisugumadsõs.
Tuu esisugumanõ olõk oll’ nätä nii tüü- ku egäpääväelo asjon, keelen, kombin, rahvakultuurin kõgõ laemban mõttõn.
Tekkü kihõlkundlinõ üttehoitminõ. Mi – tuu oll’ uma, tutva, arvosaia, a naabri – tuu oll’ nimä, võõras, tõistmuudu.
Ku kerigukihõlkunna aastal 1925 ammõtlidsõlt är kaotõdi, oll’ näid Eestimaal 102. A kas tuu otsusõga kattõ kõrrapäält är ka inemiisi kihõlkundlinõ hindätiidmine, üttehoitminõ? Vai peetäs hinnäst õks Rõugõ, Põlva, Räpinä, Harglõ jne kihõlkunnast peri inemises?
Kas mi tahami täämbädsel pääväl uhkõlõ uma periolõmisõ vällä tuvva, ku ütlemi, et ma olõ üte vai tõsõ kihõlkunna inemine, vai ei taha mi tuud sukugi? Tuu um täämbäne Hamleti muudu küsümine.
Tulõvigu mõttõn piämi valima: kas unõhtami aoluulidsõ kihõlkunna üten kultuuriperändüse ja kombidõga är vai proomimi naid rikkuisi alalõ hoita, tõisilõ tutvas tetä ja umilõ latsilõgi edesi anda?
Kas jätämi kihõlkunna päämidselt keele, rahvaluulõ ja rahvatiidüse (etnograafia) uurmistsihis vai püvvämi näid üleilmastumisõ pääle kaemalda elon hoita?
Alostada võinu kõgõ lihtsämbäst, näütüses kihõlkunnapiire ärtähüstämisest suurõmbidõ teie pääl ja laembast teedüse andmisõst. Kuulda um, et kihõlkundliidsi ütitsit üritüisi mõnõl puul joba jäl kõrraldõdas.
Ku kõrra Soomõ riigi kogõmuisi kaia, sis um nätä, et nuu kihõlkunna, mis sääl omma, kõlbasõ häste riigi paigapäälidse valitsõmisõ piirkundõs. Noidõ piirkundõ seen um ammu käünü näütüses massõ korjaminõ, registrite pidämine, kohtutõ tüü.
Lõpõtusõs tulõta viimätsit, 2000. aasta paiku tettüisi vallareformi plaanõ miilde, midä rahvas tiid ku kaardijoonistamist.
Um teedä, et pääle mitmidõ uurmiisi tegemist tull’ vällä, et üts tüüvariants võinu olla just sääne valdu jaotaminõ, mis inämb-vähämb käve ligembäle saakunna umaaigsõ kihõlkunnaga kokko.
Pilt: Eesti Kirjandusmuuseum