Hasso Krull, "Loomise mõnu ja kiri"
Essee vanarahva kosmoloogiast. Loomingu Raamatukogu 2006/5–6. 119 lk.
Krulli essee on otsekui jätk Lennart Mere "Hõbevalgele" – faktide ja fantaasia sünkretismile, arvab Andres Langemets Eesti Ekspressis.
Hakatuseks oleks paslik öelda, et tegu on huvitava, vaimustava ja ka problemaatilise esseega, mille kohta peaksid sõna võtma peaasjalikult etnoloogid ja folkloristid, kelle hulka siinkirjutaja kindlasti ei kuulu, kuigi eks yht-teist ole elu jooksul tulnud lugeda kyll.
N-ö kosmoloogiline lähenemine meie rahvapärimusele pole iseenesest uudne. Sellega tegi algust juba Oskar Loorits, kes teadusliku põhjalikkuse kõrval harrastas ka fantaasiarikkaid tõlgendusi. Niisamuti August Annist, Uku Masing ja uuemagi aja folkloristid. Ja muidugi on Hasso Krulli essee otsekui jätk Lennart Mere "Hõbevalgele" – n-ö faktide ja fantaasia synkretismile.
Mulle meeldib selle essee suur joon, nägemuslikkus ja globaalsus. Asjalikud etnoloogid Jaan Puhvel, Ülo Valk, Arvo Krikmann jt kindlasti toriseksid mõne yldistuse yle, nagu Herbert Ligi oli kunagi tigekuri Lennart Mere peale, aga see ei loe. Meil igayhel on õigus oma rahvapärimust käsitleda ilma eriteadlaste nahkse sekkumiseta.
Tuleb aga meelde, et see kõik on justkui juba olnud. Eelmise sajandi 70. aastail puhkes Eestis enneolematu huvitõus folkloori ja rahvapärimuse vastu. yks eelkäijaid oli kindlasti Meri oma filmidega, pärast ka ajalooliste esseedega. Temast said innustust Veljo Tormis, aga ka Kaljo Põllu, kes unustas op-arti ja läks tudengitega Koolasse kaljujoonised kopeerima. Teiselt suunalt liikus sinnasamusesse Jaan Kaplinski, Tartus kirjutas esseid Kalle Eller, syndisid Leegajus, Hellero, taasavastati setu rahvalaul, mitmeid tõlgendusi oli Mikk Sarvel. Sellest kõigest pole tänaseks kirjasõnas palju alles, sest selline rahvusidentiteedi renessanss oli toona võimudele vastumeelt ja trykki ei pääsenud kuigi palju. Nii et tänu Hasso Krullile yhe hea traditsiooni jätkamise eest!
Krulli esseel on nagu mitu iseseisvat osa. Kõigepealt loomislugu ja ajakujutlus. Eestlastel pole kyll mingit myytilist kuldaega olnud, kuigi Carl Robert Jakobson sinnapoole viitab. Kuld-, hõbe- ja raudaeg (mitte arheoloogide tähenduses) on kreeka pärimus, degradeeruv ajavektor, ehkki Bytsantsi-uurija Sergei Averintsev pidas kreeklaste ajataju ringikujuliseks. Kristlik ajataju on paraboolne: paradiislikust algkodust maisesse hädaorgu ja siis lunastuse või maailmalõpu järel taas algkodusse – taevasse – tagasi. Muinaseestlaste sellekohasest ajatajust me suurt ei tea ja rahvapärimusest on seda raske ekstrapoleerida. Aga oma põneva katse Hasso Krull siiski teeb.
Rahvalaulu tõlgendused (pt 3–7) yllatavad ei ole, sellest on korduvalt ja samas võtmes kirjutanud-kõnelnud mitmed eelnimetatudki. Tõelise hoo saab aga essee sisse triksteri (vembumehe, jokkeri, tundmatu teguri) võtmega. Sellest tegelasest on Krull juba ennegi kirjutanud (LR 2004/33–35). Triksterite analyys ja näited on suurepärased, võinuks lisada veel päris palju. Ka kunstkirjandusest. Essee edenedes muutub trikster autorile muidugi liiga heaks muukrauaks kõigi probleemide lahendamiseks – Krull on temasse lihtsalt armunud. Aga lugeja ei pahanda, see ongi võluv. Hasso Krullist endast saab teoretiseerijana yks muhe trikster!
Siin ei jõua kuigi paljutki kommenteerida ega polemiseerida. Mainigem vaid mõnda asja. Folkloristid nimetavad synkretismiks kolme asja kokkulangevust: tekst, meloodia ja esitus. Krulli synkretism on ebamäärasem, aga esituse puhul kasutab ta mõistet "loomise mõnu". Haljala loomislaulu kõrvutamine mitraismiga on ootuspärane ja suurejooneline, aga kui juba, siis juba – härjatapmise juures saanuks ka eestlaste tõrt kõrvutada Mithra kultuses kohustusliku krateeriga.
Märkide (kirjade) tõlgendamine on valdkond, mida ma suurt ei jaga. Kuid selles vallas on meil põhjalikke asjatundjaid, Hasso Krull võinuks meenutada kas või Tõnis Vindi filmi liivi Lielvārde vöökirjadest (1980) – filosoofiline romantik ja mystik ju temagi.
Aga igatahes – seda esseed kommenteeritakse ja tsiteeritakse veel kaua