10215. (2002) aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 72 inimest, kes pidasid end vadjalaseks. Selle aasta alguses ilmus Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel “Vadja keele sõnaraamatu” 5. köide, kirjutab Heino Kään kultuurilehes Sirp.
Esimene fakt hakkas silma ajakirjanumbrist, teine raamatukogust. Need otsekui vasturääkivad tõsiasjad tõid mind Eesti Keele Instituuti otsima soome-ugri keelte sektorit. Selgus, et ma olen ajast kõvasti maha jäänud ja niisugust sektorit instituudis enam pole. Silja Grünbergi, kelle nimi oli toimetajana kirjas raamatu tiitellehel, leidsin ma eesti murrete ja lähisugukeelte sektorist. Selgus seegi, et omaaegsest soome-ugri keelte sektorist on tema ainus, kes veel selle töö juurde jäänud. Ja tema töö seisnebki vadja keele sõnaraamatu trykkiseadmises.
Terve Silja Grünbergi töötuba on täis vadja keelt. Yhes seinas maast laeni kartoteegid vadja keele sõnasedelitega, alustades Paul Ariste personaalkartoteegist (yle 44 000 sedeli) ja lõpetades aastakymnete jooksul sektori töötajate ekspeditsioonidel kogutud materjalidega (yldmahuga 204 000 sedelit). Esimese sedeli pani 1932. aastal kirja Ariste. Teises seinas on kapid täis sõnaraamatu käsikirja. Ja kolmandas seinas kaks lauda arvutitega. Yks personaalarvuti 1998. aastast, teine aga kuuekymnendatest aastatest pärit vanake. Ja sellel teisel käsikiri esialgu valmiski. See on sinna sisestatud paljude aastate jooksul. Aga toonased programmid tehti spetsiaalselt vadja sõnaraamatu jaoks ja on niisugused, et materjale tänastesse arvutitesse yle kanda ei anna.
Kunagi aastakymneid tagasi pandi kokku sõnaraamatu käsikirja esialgne variant selleaegse sektorijuhataja Valmen Hallapi juhtimisel. Siis võtsid toimetajad – tollal oli neid kaks, Elna Adler ja Merle Leppik – iga sõna uuesti ette, võrdlesid kõigi kartoteekidega, valisid välja näitelaused ja kandsid lõplikult käsikirja – vadja ja eesti keeles. Lisandub vene keel, millesse on tõlgitud märksõnad. Nyyd teeb seda tööd juba mõnda aastat Silja Grünberg yksi, kusjuures 5. köite juures tuli tal seda toimetamist tegelikult töö käigus õppida, sest otsene toimetajakogemus puudus. Praegu tegutseb ta kuuenda köite juures, aga ka seitsmes, viimane, tuleb temal lõpuni viia, sest järelkasvu ei ole. Kõik tuleb teha algusest lõpuni ise. Ka käsikiri vormistada, lõplikult trykivalmis seada. Ei mingit korrektorit ega kyljendajat toimetaja järel.
Jõuame alguse juurde tagasi. Esitan otsese kysimuse: “Miks tehakse niisugust asja, millel on peale sinu kymme lugejat?” Silja Grünberg pareerib: sel pole sugugi kymme lugejat, seda kasutatakse kõigis ylikoolides ja uurimiskeskustes yle maailma, kus tegeldakse soome-ugri keeltega. Jaapanis, Ameerikas, Euroopast rääkimata. Eestis veel Tartu ylikoolis. Ja muidugi Helsingis. Silja Grünbergil on tekkinud näiteks töised kontaktid Moskva keeleteaduse instituudiga, sest sealsed uurijad käivad pidevalt vadjalaste juures ekspeditsioonidel. Oskusliku kysitluse abil on ikka veel võimalik saada niihästi täpsustavat kui ka kogunisti uut materjali.
Sõnaraamat talletab yhe praktiliselt hääbunud sugulaskeele ja kultuuri – tulevikule, teadusele. Teaduslik tähtsus seisneb selles, et uurija leiab vajalikku võrdlusmaterjali. Näiteks eesti keelele on vadja keel lähim sugulaskeel. See on keeleteaduse osa, mida saab teha ainult siin, Tallinnas, selles toas. Sest kusagil mujal pole sellist allikmaterjali.
Ja see on ka eesti keeleteadlaste aukohus oma hääbuva lähima sugulasrahva ees. Rahva, kellel oma kirjakeelt pole olnud ja oma keeleteadlasi ka mitte.
Tõsi, vadja keelega tegelejaid, uurijaidki on mitmeid, mitmest rahvusest, mitmelt erialalt: tehnikainimesi, veterinaare, juriste, ka keeleteadlasi. Tartu ylikoolis juurat õppinud vadjalane Dmitri Tsvetkov seadis möödunud sajandi kahekymnendail aastail koguni kokku vadja keele grammatika, mida praegu ka trykiks ette valmistatakse. Ja Helsingis elav insener Mehmet Muslimov lõi isegi vadja kirjakeele ning on selles avaldanud mõned muinasjutud.
Ent see kõik on tegelikult post factum. Ja tõsiseimaks mälestuseks hääbuvast vadja rahvast jääb “Vadja keele sõnaraamat”, mille 5. köide on nyyd ilmunud.