Kahe kuu eest andis Boliivia presidendi ametivande Aymara rahvusest Evo Morales Ayma, esimene pärismaalane pärast ligi 500 aastat kestnud eurooplaste orjust. Õigemini, ta andis kaks ametivannet.
Päev enne Euroopa kommetekohast ametisse astumist astus Evo Morales Ayma, paljajalu, iidse pyha Tiwanaku varemete vahele, seljas mõne nädala jooksul muuseumi näidiste järgi kootud, õmmeldud, tikitud ja sepistatud muistsed maavanema rõivad. Teda saatsid enam kui 50000 Boliivia erinevate põlisrahvaste esindajat oma rahvariietes.
"Kichwad, aymarad, koljad," ytles Evo Morales Ayma, "me hakkame presidentideks!" Olles juba pyhendatud riigivanemaks, sõnas ta: "Kui ma mõnikord ei liigu edasi, tõugake teie mind. Võib olla teen ma vigu, aga iialgi ei reeda ma rahva võitlust."
Eesti pintsakVIPid astuvad vähem pyhadesse kohtadesse, vastupidises suunas. Mida rohkem Euroopa võimu ja otsustamist ning meie iidse rahva sajanditepikkuse vabadusvõitluse eiramist, seda - mida? Euroopalikum? Parem? Seitsesada viiskymmend aastat on seda paremat kannatatud. Kas nyyd oleme vähem yksi?
Äsja lahkunud president Meri perekonna tänuavalduses on lugeda kuidas kahe aasta eest, "täpselt sel hetkel kui Eesti sai ametlikult NATO liikmeks, heiskas Lennart Meri oma koduõuele allianssi lipu. Eesti ei ole enam kunagi yksi, sõnas Lennart Meri sel päeval".
Lugupeetud härra Meri, puhake rahus, aga kui igavus Teid ka hingede maal peaks rändama panema, otsige meie vanem Lembitu yles. Kysige temalt, mida ta liitlaste kohta arvab, ja kas maarahval ikka oli seltsim olla kui saime võõraid?
Kutsumata võõrad, kes suurtes salkades õue tormavad, ei tule abistama. Nad tulevad varastama, ryystama, tapma, vägistama. Ja nad ei lähe koju. Nad võtavad meie tared, põllud, metsad, saared, sadamad ja laevad, loomad ja inimesed ning nimetavad seda kõike oma varaks ja oma orjadeks. Orjastamisega olla nad meid vabastanud, tsiviliseerinud, kultuuristanud, võtnud meid omaks.
Andide pärismaalaste seas tapeti miljoneid. Ja eks meilgi on tapetud miljoneid. Kui arvestada viimases voorus kohal tapetuid ja kyyditamiste ohvreid koos nende syndimata laste ja lastelastega, kaotasime seekord pool miljonit kaasmaalast. Seal kadusid meie yhiskonda imetlusväärse kiirusega rajanud, ennast ja maad harinud ylem- ja keskkihid linnadest ja maalt. Ellujäänute järeltulijatel tuleb hakata jälle otsast peale. Ellujäänuid oli rohkem naisi kui mehi. Nii on alati olnud - vallutajad tapavad kõigepealt relvakandjad või muidu võitlusvõimelised.
Boliivias elab umbes 30 protsenti mestiitse - segaverelisi. Segavereliste arv hakkas vallutuse algaastatest saadik kasvama. Erinevalt Inglismaast kust yha enam perekonnaga ymber asuti, tulid Hispaaniast yksnes mehed: sõjaväeyksustes, valitsusmeeskondades ja muidu kubjastesalkades. Selgituseks segavereliste arvukusele pakutakse ka, et hispaanlane ei ole rassist ("Preili on yksi? Mina ei ole rassist."). Kuid selline arusaam koos muinasjutuga nooblist conquistadorist ja ilusast indiaani printsessist tuleks unustada "rahvusvahelise sõpruse" arhiivi.
Hispaanlaste kõrval on ka mestiitsidel võim, kuid mestiitslikuse võim on suurem. See on oma rahvuse tõrjumise, oma enda orjastamise tung, millel on mitu nägu ja mitu astet, võõrnime võtmisest kuni isamaa reetmiseni.
Mestiitslikuse mõttetusest ja tyhjusest, kuid kõikjal silma torkavusest ja pärismaalaste olemasolu ähvardavast võimust Boliivias, on palju kirjutatud, teiste seas Ramiro Wankar Reynada artiklis "Tawantinsuyu" www.katari.org kodulehel. Seda tasuks meil lugeda, enne kui on liiga hilja. Seal vahivad meie endised kadakasakslased, pussrootslased ja tänased Merylinid ja Cathrynid ja Guidod ja Ken-Martinid ja Viru Streetid ja Freedom Squareid vastu. Ja see on veel saapalakkumise muigamapanevam kylg. Kylge on veel jäänud "brigaad", "komandeering", "tsehh", "broneerima" ja mis mind esimest korda pani bussis abitult põrandat uurima, "komposteerima", jms.
Seda roomamist on meil igas nurgas ja suuruses. Alles silmasin yhe Lõuna-Eesti kooli kodulehel, kuidas nende õppetööl olla "missioon" ja "visioon", olla kvaliteetsed ja adekvaatsed ja kultuuritraditsioone täis. Hämmastav kohe. Kuidas nad kyll eesti keele õpetamisega loodavad hakkama saada?
Teised missiooni- ja visiooni-inimesed myyvad meie maad ja metsa ja mereranda koos raudteede, pankade ja õlletehastega vahepeal kirjude paberilipakate eest endistele vallutajatele. Kui kord Bibi-Sharleen ja Mäverik kooli lõpetavad, on Eestis juba uus täisorjus alanud, lips kaelas.
Aga mina olen mina, ytlete. Ja mina ise otsustan kes ma olen ja mis nime oma lapsele annan. Ise oleme kõik Minad. Syndides ja surres oleme ise, ei midagi enamat kui lihane Mina. Lihane Mina ise ei ole isik. Ainult kuuludes peresse, suguvõsasse, sidemes rahvusega, ta keele, tavade ja elulooga, ning yhist elulugu oma võimete järgi edasi elades, oleme teistele isik, oleme Keegi.
Isegi mitte võimas aju, andekus, oskus, yleinimlikud saavutused ei tee kivi otsa roninud, käed puusas Minast isikut. Möödaminejale võib teatada, et on nobeliauhinnatud astrofyysik, valdab yheksat keelt, jookseb sada meetrit kaheksakomaneljaga, mängib seitset pilli, laulab kui lõoke, omab viis mõisat, kaks garaazhitäit autosid ja võluvat naeratust - ja see kysib: Mis maalane ta on? Mis rahvusest? KES TA ON?
Isegi yhendriiklased, kes oma rahvuste supipotist suure uhkusega räägivad, tahavad teada mis osariigist keegi pärit on. On ta haritlaste idarannikult, talumatside keskläänest või vabameelsete läänerannikult? Yhtekuuluvus annab meile tuge, annab lohutust, annab lootusi ja uhkust. Siis miks mitte oma kuuluvust näidata?
Miks meie oma põlistes ja omapärastes rõivastes ei käi, miks on nad kinnistatud rahvatantsu esitamisteks jm isetegevuseks? Kas kauplustes, pankades, riigikogus, välisesindustes ei tohi rahvariideid kanda? Kas on mingi seadus mis seal rahvariietust keelab? Kelle seadus see on? Kelle riietust tohib kanda? Horvaadi sõdurite kaelarätti, muidugi, aga kelle veel?
Kui rahvarõivad on ainult peoriietus, siis kus ja millal on need rahvuslikud peod? Kas peale Õllesummeri ja laulu- ning tantsupidude on veel midagi? Kas ainult laulus on "terve vald kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud"?
Miks meie laulu esitab Eurovisioonil rootsi tydruk inglise keeles, kes ylalpool piha on raskest võõbakihist halvatud? Miks meie yrgset maausku ei austata vähemalt poolt nii palju kui venelaste "õige" usu kirikut? Miks Eesti valitsus maksab Pyhavaimu kirikutorni parandamiseks miljoneid kroone ja Palukyla hiiemäe lõhkumiseks miljoneid kroone? Kas Eesti valitsus eraldab raha ka Toomkiriku või sibulakuplite hävitamiseks?!
Kus on meie Tiwanaku?
Kui tõrjutakse oma rahvust, oma kodumaad ja koos kodumaaga oma ajalugu, oma keelt, laule, tavasid, riietust, pidusid, pyhasid ja jumalaid - siis sul ei ole enam omapära, sa oled eikellegimaalane. Sa ripud õhus, sa oled õõnes, tyhjendatud tõuk, sa ei ole keegi. Siis oled sa yksi.
Meid, kes me nii innukalt pyrgime oma nahast välja, et saada eurooplaseks tunnistatud, ähvardab teiste "uute demokraatiatega" segamini ajamine ja ykskõiksus. Huvireisijatele meil pole mingit omapära ette näidata peale Tallinna vanalinna, millistest Saksamaa ja Prantsusmaa minu arvates kubisevad.
Enese rahapaigutamiskohaks pakkumine - lääne ettevõtluse punkt-ee osakond - ei kaitse meie majandust - vastupidi. Juhul, kui tuleks uus vallutus(katse), võib mingi täna naeratav sõbralik valitsus või ryhm meid niisama paarisõnalise yleolevusega maakardilt ära pyhkida nagu tookord (-40 vist) Rootsi kaubandusminister Gunnar Myrdal: "nemad ei olnud niikuinii demokraatiaks kypsed". Eesti oleks siis taas see valge laik mille värvi saamise yle Lennart Meri tookord 1991. a. nii rõõmustas.
Sellepärast on meie rahvuslik eneseaustus, eneseusaldus, omapära ja omal jalul omadel tingimustel hakkama saamine, elutähtsad. Teistelt võib eeskuju võtta, aga mitte teiste kannul jooksmiseks ega teiste jaoks elamiseks.
Kui kord õnnestub taastada meie omapära, oleks meil ka midagi väga erilist näidata, millele "eurooplastel" eeldused puuduvad sest nad saabusid "Euroopasse" 8000 aastat pärast meid.
Riikide ja rahvaste hulgas oleme keegi, kui meid pannakse tähele. Boliivia põlisrahvad julgesid astuda selle sammu ja olla nemad ise ning maailm märkab neid.
Mare Sergo