[text]
Täna on

Ylevaade Boliivia yhe suurema põlisrahva aymarade ajaloost, elmast ja usust. Võrgus ilmunud lugude põhjal tõlkinud ja kirjutanud Mare Sergo.

t_evo060121.gifEvo Morales Ayma, syndinud 26. porikuud 1959, on aymarade kodumaa Qullasuyu ja teiste Boliivia rahvaste esimene põlilsmaalasest valitseja yle ligi 500 aasta. Yhtlasi on ta yks esimestest Boliivia presidentidest, kes on ametisse astunud demokraatlikus korras. Seni, alates iseseisvumisest 1825. aastal, on olnud kombeks presidendihoonet vallutada sõjaväe munder seljas ja relvajõul.

t_aymara.gifEvo Morales valiti 2005. a. jõulukuus presidendiks 52 protsendi hääletanute toetusel. Parlamendihoonesse ametivande andmisele tuli ta jala, seljas valge särk, tumedad pyksid ja rahvarõiva tikanditega kaunistatud jakk. Tema teed palistasid piki tänavaid hõiskavad ja pidutsevad rahvahulgad: aymarad, kichwad (runa), guaraniid ja teised põlismaalased.


Algus

t_Boliivia_1.gifKui rahvarämps, lõpmatult kodu otsides, hakkas Euroopa sadamatest yle Atlanti rändama, oli "Uus Maailm" juba ammu asustatud. Arvatakse, et esimesed asukad saabusid siia kunagi Aasiast yle tollal suletud Beringi väina. Esmaasukate tuleku aastatuhat nihkub järjest tahapoole, sest arheoloogid avastavad yha vanemaid jälgi inimasustusest.

Juba 23000 aasta eest oli Lõuna-Ameerika mannermaa läänekylg asustatud. 10000 aasta eest oli ta paikse ulualuse ja toidu andjaks näiteks Chilca Oru (Peruu) kultuurile, kus viljeleti aedvilju ja peeti loomi. Karjamaadel olid ja on siin kandis peamiselt kameloiidid, see tähendab laamad, alpakad ja vikunjad. Neist saadi villa riietuseks ja liha söögiks, nahka ja luud, määret ja väetist. Andide enam kui 3000 meetrit yle merepinna asuval karmil kõrglaval kasvatati kartuleid, maguskartuleid, kõrvitsaid ja muud söögivilja. Taimekasvatusele mõjus soodsalt 6000 aastat tagasi alanud niisutuskraavide ehitamine.


Tiwanaku

Tublisti hiljem tekkis Chavini kultuur, mille õitseng oli 2400 aastat tagasi. Mõnede koostisosade poolest peetakse seda siiski 1000-2000 aastat vanemaks. Umbes samal ajal rajati Peruu Andides Titicaca suurjärve Boliivia poolsel kyljel teinegi kultuur - Tiwanaku. Kes Tiwanaku (aymara nimi, kichwa nimega Tiahuanaco) alguses ehitas, ei ole teada. Mõned peavad teda hilisema Inka kultuuri, kichwa rahva alghälliks. Aymaradele oli ta pealinn ja pyha paik.

Täna merepinnast 3808 meetri kõrgusel asuva järve kagukalda äärde kasvas aegade jooksul 115000 elanikuga linn (koos eeslinnadega). Tiwanaku tegeliku vanuse yle lähevad arvamused ysna lahku. Yldiselt arvestatakse mitme tuhande aastase eelajalooga. Möödunud sajandi algul väitis teadlane Arthur Posnansky isegi, et tema astronoomiliste arvestuse järgi olla Tiwanaku rajatud 17000 aasta eest, s.t. enne igat teist tuntud tsivilisatsiooni.

Tiwanaku keskus on pyhendatud maailma loojale Thunupale (ehk Viracocha) ja tema loodud päikesele Inti. Samas on see ka  pööripäevi ja taevaekvaatorit märkiv kalender. Maakera kujuteldav telg on nimelt suhteliselt ekliptika pystteljega viltu, aga liigub 41000 aastase tsykliga edasi-tagasi 22 kraadi 1 minuti ja 24 kraadi 5 minuti vahel. Nurk on täna 23 kraadi 27 minutit lai. See ei klapi Tiwanaku suundadega, mis tähistavad 23 kraadi 8 minutit 48 sekundi kallakut. Selline kaldenurk esines 17000 aastat tagasi. (Palun vaadata http://www.crystalinks.com/tiahuanaco.html - lehekylje viimase pildi all toodud teksti Posnansky arvestuste ja eelmise jääaegse uputuse põhjal tehtud järeldusi!)


Akapana pyramiid

Tiwanaku keskne ehitis on seitsmeastmeline 18 m kõrgune Akapana pyramiid, peailmakaari täpselt jälgiv maailma võrdkuju. Selle tipus olevat 2 m sygavust kreeka risti kujulist õu arvatakse kujutavat maailma naba. Seda ymbritsevad neli templit, "Syvisõu", Kalasasaya, Putuni, ja Kheri Kala. Hoone on aga hilisemast ajast (umbes 1300 aastat vana) ja selle rajamiseks on ilmselt lammutatud terve linnaosa jagu endisi ehitisi.

Arheoloogid väidavad, et Akapana ehitamine jäi teadmata põhjusel pooleli. Tiwanaku kõige kuulsamaks esemeks on saanud monoliit "Päikese värav" Intipunku, mis leiti saja aasta eest katkisena mudast. Pärast parandamist pystitati see Kalasasaya templi loodenurka. [Foto]

Erineva suuruse ja kujuga kuni mitmekymnetonnised maakivid millest ehitused koosnevad, on nii tihedasti kokku seatud, et vahele ei mahu šiletiteragi. Kunagi oli pyramiid kaetud andesiitplaatidega (vulkaaniline kivi). Kullatud või värvitud ehitised särasid kaugele, oli näha kunstiliselt kootud kangaid ja kaunistatud keraamikat. Nyyd on suurem osa Tiwanakust kadunud, kyll ajahamba purustamise, kyll hispaanlaste ehitustele materjali ära vedamise ja muu ryystamise tõttu.

Tiwanaku yhiskond oli isemajandav. Sealse põllunduse, loomapidamise ja kalanduse saadustest piisas nii riigi mitmekesisele ametnikkonnale kui ka rahvale enam kui kyllalt. Oli arenenud metalli- ja tekstiiltööstus ning keraamika.  Pealinna lähikonna elanikkonda hinnatakse 250000 ymber.  Seega koondas linn ja selle lähiymbrus 365000 inimest. Umbes 1000 aasta eest suurenes Tiwanaku võimuala Titicaca ymbrusest kaugemale, kattes tänaste piiride järgi Lääne-Boliivia, Lõuna-Peruu ja Põhja-Tšiili, ning jäi selles ulatuses pysima 200 aastaks.

Pärast pikka põuda ja Titicaca veepinna langemist, mille tulemuseks on tänane 15 km vahemaa toonasest järvekaldast, kaotas Tiwanaku juhtkond oma võimu ja varsti ka kodanikkonna. Ligikaudu 750 aasta eest oli Tiwanaku pealinna osa minevikku vajunud ja maha jäetud. Ometi on see paik tänapäevani pyha.

Tiwanaku kultuuri, tema asutajate, ajaloo ja järsu kadumise yle murtakse pead tänapäevani. Järelduste tegemise on muutnud eriti raskeks hispaanlaste sihikindel ryystamine, lammutamine  ning ajaloolise kultuuri olemasolu hukkamõistmine. Andide kultuuride, ja yleyldse terve Awya Yala (= Ameerika) ajalugu on mingisugusegi õiguskaitse saanud alles ysna hiljuti.


Viie ajastu kroonika

Aymarade muinasajast kirjutab J.S.C. Pachacuti aastal 1613 ilmunud kroonikas "Jutustus vanadest aegadest, alates Piru Kuningriigist" (Relación de antigyedades deste Reyno del Piru). Kroonika viie ajastu kokkuvõtet, "millest kahte esimest tuleb pidada myytilisteks ja kolme ajaloolisteks", vahendab tema ajaloolasest kaasmaalane Carlos Mamani Condori:

1. Ccallac pacha. Alguse, algse päritolu ajastu. - C. Mamani C. lisab "Aymara sõnaga paqari nimetatakse aega tervikuna, ja sellega tähistatakse ka mõisteid "terve päev" ja "terve öö"; paqariñaniwa sõna tähendab ärkamist ("ärkame"), ja seega mingi eesmärgi õnnestumiseks kogu pingutuse ja kogu aja pyhendamist." ... "Seda mõistet silmas pidades võib maailma syndi nimetada elu äratamiseks, pimeduse valgustamiseks".

2. Tutay pacha. Pimeduse ajastu, millest mälestusi ei ole.

3. Purun pacha. "ja kuidas igayks muretses endale harimata koha oma majaks ja eluaseks", on syytuse ja neitsilikkuse ajastu (puruma = looduslik maa, puutumatus, taltsutamata loom, neitsilik nooruk), ajalooliselt kultuuri algus, maa hõivamine ja kasutusele võtmine.

4. Awqa pacha. "Alati oli suur puudus maast ja elukohtadest, alati olid sõjad ja vastuolud, nii et yldiselt tegeleti kindlustamisega. Nii oli iga päev kokkupõrkeid ja lahinguid, ilma et oleks olnud rahu sellel ebaõiglaste võitluste ja sõdade ajastul. Ei yhed ega teised olnud kunagi kindlad, kuni rahu ei olnud alanud."

5. Inka pacha. Sõdade ajal ilmus Thunupa, kes soosis yht pealikku nimega Apo Tampo, kelle yheks järeltulijaks oli Manco Capac, esimene Inka. Manco Capac, kes oli abielus oma õe Ypa Mama Vaco'ga, oli see, kes "niimoodi hakkas määrama kõlbelisi seadusi oma rahva heaks valitsemiseks.  Ta alistas mitmeid sõnakuulmatutuid Tawantinsuyu maakondi ja rahvusi. Kõiki ei haaratud vägivallaga vaid tuldi ka armuliselt ise, kaasas rikkalikud kingitused".


Eluolu

Aymarade yhiskond oli rajatud enam-vähem ennasthaldavatele kohalikele asulatele. Kõige väiksem yksus oli ayllu - suguseltsi kyla, kus perekondade vahel otsustati karjamaade jagamise ja muude kyla elu kysimuste yle. Kehtis vastastikune abistamise kord, ayni, mis saadud tööabi eest kohustas vastavale abile, ja mink'a, kus tööga abistamist võis aineliselt tasuda. Yldiselt tuldi aylludes vajalikele töödele appi ja jagati teadmisi kõige kohta, mis võis mõjutada elamistingimusi. Mitu ayllut moodustasid marka (vastab umbes vallale), ja markad omakorda suyu. Aymaradel oli 12 väikekuningriiki, milledest Lupaqa ja Qulla olid võimsamate seas.

Lihaloomadeks olid peamiselt laamad (kasutati ka veoloomadena) ja vikunjad. Söögiks kasvatati ka väiksemaid loomi, nagu merisiga, kelle maitse olevat kyylikutaoline. Järvedest pyyti kala. Põllud olid astmeliselt mäekylgesse rajatud vööndid. Kaevati pikki, rööpseid  niisutuskraave, mille vahele kylvati vilja. Kraavidesse istutati aga veetaimi.

Kasvatati ube, kõrvitsaid, pipraid, maapähkleid, quinoa (valgurikas hanemaltsa sugulane) ja erinevaid juurikaid, eelkõige kartulit. Tõenäoliselt on Aymarade kõige suurem kink maailma põllumajandusele ja rahvaste söögilaudadele see alandlik mugul, mida eurooplased paarsada aastat keeldusid suhu panemast – istutades seda ilutaimena aeda. Alles 18. sajandil võeti tema toiteväärtust, ja eriti C-vitamiini sisaldust, tõsiselt ning hakati vaese rahva toitmiseks kasvatama. Tänapäeval on kartulita raske hakkama saada ja samuti tomatite, maapähklite või aedmaasikata, mis kõik pärinevad aymara kultuuri aladelt.

Mis aga puutub kokapõõsasse, mille lehti on tarvitatud vanast ajast ravimiks ja ergutiks, siis esineb ta aymara kultuurialal kõige varasema leiuna yhes umbes 2500 aasta vanuses Peruu hauas. Inka-suurriigis oli isandatel kombeks kokalehti närida ja inkade preestrid põletasid neid jumalate meeleheaks. Kokapõõsas võib sirguda kuni 4 m kõrguseks ja ta kasvab nii metsikult kui ka istandustes. Arvatakse, et Andide alale on selle sisse toonud tänapäeva Colombia Araucano põlismaalased.

Koka leht sisaldab mitmeid alkaloide, C-vitamiini, mineraale ja sysivesikuid, kuid teda ei sööda vaid neelatakse yksnes närimisel erituvat sylge. Kahjuks leiutas keegi kusagil välismaal teatud alkaloidi väljaleotamise ja pulbriks tegemise, mis on toonud maailma palju muret.


Arajpacha on elu allikas

t_tiwanaku.gifAymara rahva omausus leidub eri paigus mitmeid kohalikke jumalaid, kuid kõikjal seondub usk kahe asjaga: esivanemate austamise ja põllumajandusega. Aymarade vana jumal Thunupa asetseb Tiwanaku "Päikese Väraval" kesksel kohal. Ta kehastub sellistes tähtsates asjades nagu päike, tuul, vihm ja rahe, mis oluliselt mõjutavad saaki. Teine pyha olend sellel alal on tänapäevani austatud Pachamama (Maaema; sõnal pacha on aga kaks tähendust: "maa" ning "aeg, ajastu"), toidu ja karjamaa andja. Temale tuuakse ande, millest laama loodet peetakse ta lemmikuks.

Esivanemate ehk surnute austamine toimub aga hauakambrite, chullpade, tarindamisega. Mida uhkemad nikerdused, seda kõrgemast soost lahkunu. Aymarade lahkunu ei lahku maailmast. Ta läheb vaid teele, mis ta kord jälle ellu tagasi toob. Ristiusu "põrgu" ja "taevas" on aymarale arusaamatud mõisted.

Elu ja viljakuse allikas Arajpacha on idas sest sealt tuleb päike ja vihm. Nii pyhakojad kui majad on suunatud itta. Akapacha on keskus, mäed ja orud, inimese elukoht taeva ja allmaa vahel. Lääs, Manquepacha, on pimeduse ja surma suund. Seal lõpeb taimestik kõrbega, sinna kaovad veed ja sinna läks ka Viracocha, kui ta oli loonud ja elusustanud Andide mäed. Aymara pyyab elada targalt ja Akapachaga kooskõlas, jälgides Tinku vastatikkuse ja tasakaalu põhimõtet (tuletatud tegusõnast tincuy = sobitama, paaristama, tasakaalustama).

Aymaradele on nende jumalad achachilad kaitsjad ja nad näevad neid mägedes tänapäevalgi. Suuremates mägedes, nagu Illimani ja Illampu, elavad tervet aymara rahvast kaitsvad achachilad. Igale väiksemale, kohalikus mäes elavale achachilale, antakse nimi ja kutsutakse kodukoha hoidjana appi. Teisi väiksemaid jumalaid kujutletakse asuvat näiteks allikates.

Maa-all, jõgede all, koobastes ja lõhedes, ning mahajäetud maa ja majade all elav Anchanchu ehk Saxra on kuri vaim,  kuid mitte ristiusu "Saatanaga" võrreldav. Anchanchu esindab iidset inimkonda ja hukka mõistetud isikuid, kuid temaga saab "rääkida".

Jumalate tahet ja tarkusi vahendavad aymaradel Yatirid (aymara tegusõnast yatiña = teadma), kelle käest saadakse pyhi ravimeid ja ravimtaimedest tehtud rohtu.

Aymara maailm ulatub kõrgele mägedesse ja sygavale orgudesse. Nii erineb ta Euraasia pigem tasapinnalisest ilmast ja sellest tulenevast lineaarsest eluvaatest. Aymarade yles ja alla ulatuv  maailm sisendab neile olemusõpetliku (ontoloogilise) eluvaate. Loodus - elu keskkond - on hingestatud. Pyhade  vaimudega ollakse pidevas kahekõnes ning ande tuues pyytakse hoida nendega sõbralikke suhteid. Kõige kõrgem, valguse ja elu andja, otsustab viljakuse ja jõukuse yle suures Andide majas, mille kõrval enamus Euraasia rahvast elab tyhjal alusmyyril.


Aymara keel ja meel
 
Kahekõnesid peetakse nii jumalate kui inimestega, eriti maal omas keeles. Aymara keel on aglutineeriv, ta täpsustab öeldut liidetega. Järelliiteid, oma ja laenatud, olevat kokku yle 200.

Aymara on oma väidetes väga ettevaatlik. Tema jaoks pole võimalik, et midagi oleks yksnes tõde või vale, valge või must, 1 või 0 - indoeurooplaste kahevalentne loogika. Tema keel väljendab kolmevalentset loogikat: Jisa - Inasa - Jani = jah - võibolla - ei. Kõik on võimalik, aga mida oma silmaga ei ole nähtud või mida veel ei ole tulnud, ei saa tõena väita.

Ajamõisted peegelduvad siin: uru  on "päev" - eelnenud päev on oma silmaga nähtav, tänase päeva ees, mas.  "Eile" järelikult masuru. Ja veel tulemata "homme" on käesoleva päeva (ja kõneleja) selja taga, q'ar - järelikult q'aruru. Seepärast ei vasta ka tegusõnade tuleviku pööre tuleviku kui ajamõiste tempusele, vaid väljendab kõneleja mitte teadmist öeldu kohta, kuna see veel ei ole olemas. Ebakindlust või kahtlust väljendatakse alati, kui õeldu tõevastavust ei saa oma isikliku silma nägemisega kinnitada. Selles on aymara hästi võrreldatav eesti "öeldakse" kõneviisidega (minevat, minnakse, mindi).

Grammatilisi isikuid on 4: ainsuses on need naya = mina, juma = sina, jupa = tema  ja jiwasa = mina ja sina. Nagu eesti keeleski, ei tehta aymara keeles sugudel vahet. Yldiselt on aga aymara keele sõnavara ja kõla eestlasele väga võõras. Eriliste kurgu-, hõngu- ja tõukehäälikutega on kaashäälikute arv 26 (b, d, g aymara tähestikus puuduvad). Täishäälikuid on tähestikus ainult 3, A - I - U, aga kõrvalolev kõva kaashäälik teeb I-st  E-hääliku ja U-st selge O. Yhe omaaegse väikekuningriigi hõimu nimi, mille Inkad hiljem panid kõikide vallutatud aymaradele, oli Qulla ("ravim"), aga sulghäälik Q annab hääldamise "Qolla" [Kolja], ja selle nime annavad tänapäeva Boliivia madal- ( ja välis) maalased kõikidele Andide põlismaalastele, olgu Aaymaradele või kichwadele.


Runa ja Ayara

Inka-riigi asutajad olid kichwa /quechua keelt rääkiv rahvas, kelle kodumaa oletatavasti asus Kesk-Peruus. Nende kauba- ja vallutusteed viisid aga piirid lõpuks Lõuna-Columbiast kuni Tšiili ja Argentiina põhjaosadeni. Kichwa keelt kasutati Andides  kaubakeelena, sest kohalikke keeli, k.a. murdeid, oli mitusada.

Rahvas, kes tykkis keelega on tuntud Quechua nime all, nimetab end ise runa = rahvas ja oma keelt runasimi. Aymara keele (murded on omavahel arusaadavad) suguluse yle kichwa keelega on palju vaieldud. Lingvistid liigitavad neid "Quechuamarán" ryhma arvutu hulga "Andina-Ecuatorial" keelte-murrete peres. Umbes 30% sõnavarast on aymara ja kichwa keeles yhine ja leidub ka yhiseid  grammatilisi põhijooni. Aymara keeleteadlased on aga seisukohal, et mingi proto-kichwamara yhiskeele olemasolu on vähetõenäoline, kuna nende kahe keele vahel leidub liiga palju erinevusi.

Runa rahvast valitses XIX sajandil Sapa Inka ("kõrge pealik/kuningas") aunimetusega pealik. Teda peeti päikesejumala, Esimene Inka - Manco Capac, esindajaks maa peal, kes XII sajandi lõpust kuni XIII sajandi alguseni valitses 28 aastat. Pärimus kõneleb, et ta rändas Titicaca järve saarelt oma kaaskonnaga ligemalt 500 km loode suunas, kus asutas Huatanay jõe haljendavas orus Cusco (keskus, naba).


Inkade suurriik

Manco Capaci dynastia haldusala piirnes enam-vähem Cuscoga, aga IX inka, Pachacuti, alustas pärast troonile asumist 1438 (-1463) riigi laiendamist. Kõige suurema maa-ala ja koos sellega aymarade alad praeguses Peruus, Boliivias, Chiles ja Argentiinas, alistas inka Huayna Capac (1493-1525). Inkade maailma neli nurka, ehk haldusala, olid siis Chinchasuyu (põhjas), Antisuyu (idas), Qullasuyu (lõunas) ja Kuntisuyu (läänes). Kokku moodustas see suurriigi Tawantinsuyu (Kichwa keele tawa = neli, [n]inti[n] = liit, liidetud, suyu = haldusala, provints). Aymarade kuningriikidest alistati viimasena Qulla ja Lupaqa ja inkadele olid nad kõik qullad. Kodumaa nimetusena on Aymarade seas tänapäevani käibel Qullasuyu.

Inkade impeerium ei saanud vanaks, aga nii kaua kui teda oli, käis kibe tegevus ja kehtis kindel kord. Ehitati 15000 kilomeetrit sildadega teedevõrku yhest riigi nurgast teise, mille kaudu liikusid kaubad ja teated. Inkade riigi õigussysteemi lyhikirjeldus oleks: kes tahtis ellu jääda, ei varastanud, ei tapnud, ei magatanud vale naist. Vanglaid polnud.


Quipu kiri

Inkad  "kirjutasid" oma teated quipudele, pikemale pealõngale (mille värv määras teema, näiteks must kõneles ajast ja punane sõjaväest) kinnitatud värvitud lõngadele tehtud sõlmedega.

Sõlmi seoti kymnendsysteemis. Alumises otsas tehtud sõlm oli 1, yks aste kõrgemale tehtud oli 10, kaks astet kõrgemale sõlmiti 100-lisi, kolm astet kõrgemal 1000ndeid ja pealõngale kõige ligemal 10000-lisi. Nii saab quipu lõngalt, mille alumises astmes on 6 sõlme, järgmised kaks astet aga tyhjad ja alles kolmas aste kahe sõlmega märgitud, lugeda "2006".

Quipude abil oldi kursis nii majanduslike kui poliitiliste syndmustega. Kui näiteks kusagil ähvardas näljaga põud, saadi vaja mineva toidu hulgast teada ja märgiti quipule palju maisi, palju muud ja millisest laost ning kuhu toimetada.

Siin sobiks ehk vastata kulunud kysimusele, miks Inkadel (ega Tiwanakul) ratast, s.t. ratassõidukit polnud. Sest terves pärastjääaegses Ameerikas polnud enne eurooplaste tulekut hobust. Liikumine toimus jalgsi ja kaupade vedamiseks kasutati laamasid. Kui hobused ja hiljem rattad Andidesse jõudsid, ei toonud nad Inka riigile mitte tehnilist arengut, vaid surma.


Cristóbal Colón jõuab maale

Kaugel põhja pool oli keegi Cristóbal Colón vahepeal randunud oma laevadega Guanahaní, Kuuba ja Hispaniola saartel. Näinud, et Jaapan ega Hiina see ei ole ja tohutult rikas Kublai Khan seal ka ei elanud, otsustas ta, et peab olema jõudnud India saarteni ja nimetas leitud maa Lääne-India saarestikuks. Kuulsa navigaatori geograafilised teadmised ei olnudki nii segamini kui ta ilmakaared. Kuigi "Indiast" varsti sai "Ameerika", ei ole põliselanikud tänapäevani "ameeriklased" vaid petetu jonnakusega "indialased" (eesti "indiaanlane" on germaani keelte "indian" nimetusest võetud; hisp. "indio" kehtib nii India kui Ameerika rahvaste nimetusena).

Yle mere Hispaaniast tulid nyyd yha arvukamad salgad. Kõiki kannustamas lootus kulla, hõbeda, maa ja muu "tohutu rikkuse" järele või selle saamiseks kõrvaltee leidmine, teisisõnu, ristiusu levitamine. Alguses otsiti varandust Kesk- ja Põhja-Ameerikas, kuid kuulujutud hakkasid levima yhest "Biru" nimelisest riigist all lõunas, kus olla tohutult rikkalikud kulla- ja hõbedavarud. Yks avastusretk oli juba nurjunud, kui Panama linna volinik ja linnapea, kirjaoskamatu Francisco Pizarro korjas kokku meeskonna, relvi ja toidumoona  ja tegi 1524. a. oma esimese katse. See kukkus läbi samuti kui ta teine yritus. Kuid kolmandal reisil 1531. a., kuhu Franscisco oma kolm venda oli kaasa võtnud, leiti kuldvasikas. 


Inka langeb

Pizarrode "suursaavutust" 160liikmelise jõuguga lyhikese ajaga alistada terve Inka impeerium ja selle 40000 meheline sõjavägi, on palju imestatud. Kuid tegemist pole imega. Hispaanlastel olid hobused ja tulirelvad. Hispaanlaste tulekut oli juba aastaid varem kuulutanud nakkushaiguste (rõuged, tyyfus, difteeria, leetrid, gripp) taudid, mis riigi elanike arvu kuni 90 protsendi võrra oli vähendanud. Hispaanlaste toodud tõppe oli surnud eelmine Inka, mis omakorda oli põhjustanud suurriigis parajasti kestva kodusõja.

Inkade valitsejale omistatud jumalik võim sai tema õnnetuseks. Ta vägedele ei koitnud, et Päikese pojal oleks abi vaja, enne kui oli liiga hilja. Niigi nõudis Hispaania ylemvõimu kindlustamine rohkem kui lyhikest aega. Inka Atahuallpa vangistamisest kooljakuul 1532, yle mitme Inkapealiku meeleheitlikute katsete võõrastest lahti saada, kuni Inka Tupac Amaru (Atahuallpa vennapoeg) mõrvamiseni Cusco keskväljakul 24. sygiskuud 1572, möödusid 40 aastat.

Alles hiljuti alistatud Qullasuyu hõimudest, kes soovisid Inkast vabaneda, said hispaanlased jagu juba 1538. a. Olles aru saanud Inka riigi rahvuste erinevustest ja omavahelistest vastuoludest, muretsesid hispaanlased omale vallutamise esimeses otsustavas järgus poolehoidjad ja liitlasi. Mõni aasta hiljem taipasid aymarad, et Inkast vabanemine tähendas ränka orjust võõra võimu all, aga siis oli juba liiga hilja.

Hispaanlased surusid põlismaalased, endised liitlased kaasa arvatud, ebainimlikku seisundisse. Põlismaalasi loeti madalamaks ja odavamaks kui Yhendriikide aafriklastest orje. Neegritel oli siiski mingi rahaline väärtus, kuid  "la indiada" olid vallutajatele tasuta saada nagu Ameerika õhk, muld ja vesi.

Aymaradelt võeti suurem osa maad ära, nende ayllud ja markad tykeldati või löödi kokku haciendadeks (talud) ja latifundiodeks (suurmaaomandid). Kodukyla uue hispaanlasest peremehe eest tuli nyyd palehigis töötada ja enda tarbeks lubatud maatyki eest maksta maksu. Pärismaalaste arv, juba nakkushaiguste tõttu kahanenud, langes järsult veelgi.


Potosí hõbeda needus

Kõige suuremaid ja julmemaid ohvreid nõudis põlismaalastelt hispaanlaste hõbekaevandus Potosís. See asus kuivas mägises kohas lõuna Boliivias, millest varem oli vaadatud mööda. Yhel 1544. aasta hommikul leidis karjane oma öise lõkketule tuhast hõbeniite. Läks neid näitama ja järgmisel aasta olid hispaanlased kohal. Palavikulise innuga ehitati põlismaalaste käte abil elamuid ja ladusid ning “vabastati” Rikas Mägi (Cerro Rico) hõbedast.

Sunnitöölistena käsutati kõik töövõimelised mehed kaevanduste yha pikematesse käikudesse, kus nende töö-öö kestis kuni 20 tundi. Kokalehtede närimisega hoiti end ärkvel. Kaevurid olid varingute, uputuste, tulekahjude ja plahvatuste pärast alalises surmaohus. Keskmiselt olevat kaevurid kaevandamise algusaegadel elanud 6 kuud.

Kui hispaanlased leidsid, et põlismaalaste abil saab liiga vähe toota, hakati ostma orje Aafrikast. Nood jaksasid vedada raskemaid koormaid ja olid eurooplaste haiguste suhtes  vastupidavamad. Aafriklastest orjadele anti teatud õigusi mis pärismaalastel puudusid, nagu näiteks kanda käsirelva ja euroopalikku riietust, töönormi täitmisel hõbedat omale kaevata ja lõpuks ka ennast vabaks osta.

127 aastat hiljem, 1672, ehitati Potosí kasvava elanikkonna tarbeks veehoidlaid. Siis oli linnas juba 86 kirikut. Umbes 200000 ametliku elanikuga oli Potosí XVII sajandil suurim linn Lõuna-Ameerikas. Kolme sajandi jooksul veeti siit välja enam kui 62000 tonni hõbedat. Kuid juba XIX sajandi alguseks oli Rikas Mägi vaeseks kaevatud ja Potosí elanikkond kahanenud umbes kakskymmend korda. Põlismaalasi ei loendatud. 

Kaevandusõnnetused, mineraaltolmust tekkinud kopsuhaigused ja hõbeda töötlemisel kasutatud elavhõbedamyrgitus on arvestuste järgi nõudnud siiani Potosí mägedes 8 miljoni inimese elu. Paraku kaevandatakse seal tänapäevani ja tööle sunnitakse isegi lapsi.


Põlismaalased tõusevad yles

Kahesaja-aastase vaheaja järel toimus Peruus esimene oluline ylestõus hispaanlaste vastu1780. a. Ylestõusu juhtis Tupac Amaru tytre järeltulija José Gabriel Condorcanqui, tuntud Tupac Amaru II nime all. Ylestõus suruti maha, selle juht ja tema perekond pyyti 1781.a . algul kinni. Tupac Amaru II sunniti vaatama oma naise ja kolme poja tapmist, mille järel teda piinati ja kisti hobustega neljaks. Mõrv sooritati samal Cusco väljakul, kus hispanlased olid tapnud tema esiisa.

Samal ajal võideldi hispaanlaste võimu vastu ka Boliivia kylje all. Põlismaalaste vägesid  juhtisid seal Julian Apaza, rohkem tuntud Tupac Katari nime all ja tema abikaasa Bartolina Sisa. Enam kui 40000 elanikuga La Paz'i piirati kuid, ent seegi ylestõus suruti veriselt maha. Oma tapjatele olevat Tupac Katari sõnanud: "Ainult mind tapate täna, aga homme tulen ma tagasi ja meid saab olema tuhandeid" (teise tõlgenduse järgi "miljoneid").


Kreoolid iseseisvuvad

Boliivia Kõrg-Peruu haldusalast lahutamise ja iseseisvumisega 1825. a. vabastasid kreoolid (hispaanlaste järeltulijad) end Hispaania ylemvõimust. Aymara ja teiste põlisrahvaste elutingimusi ei parandanud see mitte kuidagi. Orjapidamise seaduslik kaotamine 1831. a. tõi Qullasuyu meestele ja naistele vaid paberile trykitud võõrast kribu, mille eest nad sulaste ja teenijatena oma mullapinda latifundiode heaks edasi harisid. Pärismaalastele lugemist ei õpetatud, sest teadmisteta rahvast on käsutada ja kasutada kergem. Neid kasutati praktiliselt tasuta tööjõuna, ja sõdades kahurilihana. Kui 1879. a. Tšiiliga puhkenud Vaikse-Ookeani sõja tulemusena kaotas Boliivia oma 850 km pikkuse merepiiri, kaotasid aymarad ka yhenduse oma hõimlastega uue piiri taga. Paraguayga 1932-1935. a. peetud Chaco sõjas langes põlismaalasi 60000.


Keelatud teadmised

Aymarade uus Pimeduse ajastu, Tutay pacha, kestis 414 aastat. Alles 1952. a. kui sõjaväe vastu välja astunud rahva toel sai veriste kokkupõrgete järel presidendiks Victor Paz Estenssoro, avati aknaid ja kooliuksi. Paz Estenssoro, majandusteadlane ja advokaat, Chaco sõjast vabatahtlikult ohvitserina osa võtnud, lasi kähku kehtestada kodakondsuse ja hääleõiguse kõikidele põliselanikele ning algatada maa-, hariduse- ja sotsiaalreforme.

Kuid avatud akendest ei paistnud aymaradele ega teistele põlisrahvaste ja nende kultuuridele  mingi helge tulevik. Eelistatud oli ikka seesama hispaania asumaakultuur, mille kõrgest tasemest ja uhkest ajaloost põlismaalased tohtisid  nyyd lugeda ja seda pähe tuupida ning ikka hispaania, mitte emakeeles. Ja isegi selliste koolide asutamine on sõltunud heategevusseltside tegevusest ja on olnud ysna juhuslik. Sarnased haridusolud on Boliivias valitsenud tänapäevani.

Kirjaoskamatuse tõttu jäid kodaniku- ja hääleõigus paljudele põlismaalastele sisuliselt kättesaamatuks. Põlisrahvaste teave, tõekspidamised, kogemused ja aastatuhandete pikkune ajalugu aga omakorda ei puudutanud riiki.
 
Kuid kirjaoskuse taotlejaid enam ei karistatud ja aegamööda hakkavad vanadest arhiividest leitud märkmed vormuma ajalooraamatuks. C. Mamani Condori, kes Pachacuti kroonikat yheks tähtsaimaks allikaks hindab, kirjutab Aymara Uta kodulehel:

"Põlismaalastel, olles koloniaalvalitsuse poolt alistatud, oli väga raske säilitada mälestust minevikust. Olid nad ju koloniaalideoloogia järgi vastristituina häbimärgistatud ja mis väärtust võis olla nende teadmistelgi? Pärimust ja teadmist halvustati ebausuks, nõiduse allikaks ja seepärast tuli see hävitada. Kõik mälestused kunagisest  vabadusest tuli hävitada või moonutada kolonisatsiooni kasuks. Nõnda peavad põlismaalased esivanemate vabaduseajastut uurima vallutajate kirjutatud kroonikatest. Siiski on mineviku pimeduses võimalik ähmaselt näha natuke valgust. Need vähesed põlismaalased kes kirjutama õppisid, jäädvustasid tulevaste põlvede jaoks tõendeid Andide haritud yhiskonnast ja poliitilisest elukorraldusest."

Ning olles esitanud Pachacuti ajastute jaotuse ja märkusi Inkaaegsest yhiskonnast, ytleb Condori järgmist: "Hispaania kolonisatsiooni ajal, vähemalt algaastatel, leidus põlismaalaste kõrgkihi ymber-kultuuristamise tõttu neid, kes hoolitsesid oma mineviku kirjaliku jäädvustamise eest. Need jäädvustajad olid: Garcilaso de la Vega, Felipe Guaman Poma de Ayala ning Juan Santa Cruz Pachacuti Salcamguaygua. Aga see valgus  kustus kohe ..."

"Kuid mis juhtus pärast? See "pärast" on pikk ajastu, mis meie maal kestis aastast 1538 kuni 1952. 414 aastat kollektiivset olemasolu armetu orjuse tingimustes, kus kirjasõna lugemisest saadavat teadmiste valgust, enesestmõista hispaania keeles, karistati silmade välja torkamise ja kõõluste läbilõikamisega." - "Põlismaalaste enamikul oli XX sajandi lõpuni vaid kogemuslikult ja suuliselt saadud teadmised".


Kõnekad  aguayod

t_aymara4.gifOma enda keeles kõnelevad aga pysivalt ajaloost ja rahvuslikust kuuluvusest aymarade rõivad. Eelkõige kangastel mitmevärvilises vöötkirjas kootud suurrätid aguayod, umbes 1,3 m x 2 m või enam suured. Aguayot kasutatakse koormate ja hällilaste seljas kandmiseks. Igal ayllul on põlvest põlve päritud oma aguayode kudumise mood, oma kujundus, omad värvid, omad mustrites kootud t_aymara2.gifleppemärgid, nii abstraktsete märkide kui looma- või isegi koletiste kujudega. Nii on märkide  ja värvide abil aastasadade jooksul kangasse kootud osa kodukoha ajalugu ja uskumusi.

t_aymara6.gifUnku on kahes tykis kootud varrukateta tuunikakujuline põlvedeni ulatuv särk, mis on keskelt kaelaauguni kokku õmmeldud. Seda kaunistatakse märkide ja kirjadega. Unkut kandsid tavaliselt pealikud.  Unkust suurem ja laiem punchu (mapuche (e. araucano) keelest, "pontro" = tekk) on tänapäeval ylemaailmselt kasutatud "poncho". Meeste kõrvalappidega myts lluch'u on kootud alpaka noorlooma villast kodukoha värvide ja mustritega.

Naisteriietust iseloomustavad neljast-viiest riidetykist lai seelik urkkhu (argipäevane lihtsamast villasest kangast, tänapäeval tihti tehismaterjalist, kuid pidudeks ka sametist, tyllist või satäänist)  ning arvatavalt XX sajandi algul omaks võetud inglise "bowler" kybar. Mõmed teisedki rahvarõivaste koostisosad on yle võetud vallutajatelt.  Näiteks valge särk või pluus. Aymarade, eriti naiste seas, kantakse rahvapäraseid riideid siiani.

Pillid ja laul

t_aymara7.gifMuusika on Andides iidne. Kaasaegselt esitatakse teda nelja peamise pilliga: siqu (siku), quena (kina), charango, ja trumm. Siku on kaherealine, 13st (6 ees, 7 taga) või  15st (7 ees, 8 taga) erineva mõõduga bambustorudest kokku köidetud puhkpill ( "paaniflööt"), omapäraselt tõsise, isegi pyhaliku kõlaga. Kina on 7 auguga flööt. Charango on vallutusjärgse hispaanlaste kitarri jäljend, praegu puust, algselt armadillo kilbist (khirkhinchu) tehtud 10 keelega pill. Keelpille varem Andides ei tuntud.

Tänapäevane "Andide muusika" on rahvuspärase stiili ja pillide koosseisu poolest natuke kohandatud läänemaisele maitsele. Kuid "Lääs" on omalt poolt avaldanud vaimustust Andide pillimeeste loomingu suhtes. Nii kõlas yks Boliivia tuntuima ryhma Los Kjarkas paladest Llorando se fue ("Nuttes läks minema") kogu maailmas 1989. a. Tõsi kyll yhe Brasiilia ryhma poolt "Lambada" nime all ette kantuna.  "El Condor Pasa" kirjutas aga Peruu helilooja D. Alomía Robles, kes "inka-muusika" taaselustamist toetas ja oli rahvamuusikast mõjutatud.

Laulu kasutati vanasti ja kasutatakse veelgi meelespidamise hõlbustamiseks. Juan S.C. Pachacuti kroonika allikaks arvatakse olevat olnud Inkariigis avalikult esitatud laulud valitsejate ja kangelaste auks, mille korduva kuulamisega õppis rahvas riigi ajalugu. Kui kaasaja aymarade lastele, Evo Moralesi seaduseelnõu järgi, avatakse emakeelsed koolid, aitaks ehk nende ja umbkeelsete täiskasvanute meelespidamist ka laul. Siin on laul, mis õpetab yhest kymneni lugema:

Kuula laulu

Aymara keeles 1-10:
maya
paya
kimsa
pusi
phisqa
suxta
paqalqu
kimsaqalqu
llatunka
tunka

Laulu "Mayata tunkaru"  (Yhest kymneni) vabatõlge:

Yks, kaks, kolm, neli, viis, kallike,
Kuus, seitse, kaheksa, yheksa, kymme.
Niimoodi yteldes tantsime, kallike,
Rõõmustades tänasel lõbupäeval.
Niimoodi yteldes tantsime, kallike,
Tantsime tänasel lõbupäeval.
Rõõmustame tänasel lõbupäeval,
Tantsime tänasel lõbupäeval.

Vaata lisaks:

Aymarad (hispaania keeles)

Aymara rahva ajalugu, kultuur ja usk (inglise keeles)

Evo Morales (inglise keeles)

Quipu lõngakiri (inglise keeles)

Andide kudumid (hispaania keeles)

Potosi hõbedakaevandustest (inglise keeles)

Võrguteabe põhjal tõlkinud ja kirjutanud:

Mare Sergo