Omakultuuri alustelt lähtuv muusikaõpetus pakub alternatiivi muusikakooli klassikalisele õppesuunale ja rikastab yldpilti, kirjutasid Võru Muusikakooli direktor Celia Roose ja Võru Muusikakooli pärimusmuusikaõpetaja Katrin Valk Õpetajate Lehes.
Võrumaa on teada-tuntud kant veel elujõus pärimuskultuuri poolest. Maarahva hulgas leidub mehi, kes mängivad lõõtsa, kannelt või mõnda muud pilli, naised teavad laulusõnu ning kalendritähtpäevi tähistatakse sellepärast, et nii on vaja ja nii mäletatakse.
Aidata leida oma juuri
Haanja-Ruusmäe Põhikooli lapsed, kes õpivad Võru Muusikakooli pärimusmuusikaklassis, laulavad iga päev. Nii nad ytlesid, et ei saa laulmata olla. Et aga kohalik elujõus pärimuskultuur saaks väge juurde, tuleb õpetuse kaudu otsida lisa teadmistele ja oskustele, mis laiendavad valdkonna mõõdet igati. Yhelt poolt õpitakse lähemalt tundma meie põlist muusikatraditsiooni, teisalt õpitakse võrdluses teiste rahvaste muusikakultuuridega uurima seda yldkehtivat mustrit või korda, mis kogu maailmas paneb inimesi looma loodusega kooskõlas. Tundub, et just praegu on viimane aeg aidata lastel ja noortel leida oma juuri, et endateadmise ja -tundmise tugevus aitaks elus leida kindlamat kohta.
Võru Muusikakoolis on 10218. a. (2005) sygisest alustatud pärimusmuusika õppega õppekava kogu mahus. See on ainuke selline muusikakool Eestis, kuigi veel 16 muusikakoolis õpetatakse vähem või rohkem rahvamuusikat: ansamblid, yksikud pillid jne.
Pärimusmuusika õpetuse eesmärk on muusikaharidus, mis lähtub oma muusikalise emakeele tundmaõppimisest. Järjepideva õpetuse kaudu on võimalik syveneda pärimuskultuuri iidsemasse ja arhailisemasse ossa. Taotlus on tegelda põhjalikult oma kandi pärimusmuusika vanemate traditsioonidega: rahvalaulud, laulumängud, lihtsamad pillilood ja laulud pilli saatel. See edendab vaba musitseerimise vorme, kasutades traditsioonilisest kultuurist tuntud loomingulisi võtteid, ning annab jätku aktiivsele muusikalisele eluviisile.
Võru Muusikakoolis alustas sygisel pärimusmuusika õppesuunal 20 õpilast: 12 väikekandle, 4 lõõtsa ja 4 rahvapäraste puhkpillide erialal (torupill, viled). Võru kõrval avati muusikakooli pärimusmuusikaklass Haanja-Ruusmäe Põhikooli juures. Õppekava läbiviimist toetab Lõuna-Eesti keele ja kultuuri programm.
Pärimusmuusika õppimine toetub mälule, kuulmisele ja matkimisele; alles neile oskustele toetudes hakatakse yles ehitama nooditundmist ning teooriaõpetust. Suur tähtsus on koosmusitseerimisel. Õppekava läbimiseks on ette nähtud seitse aastat nagu ka kõikidel muudel erialadel muusikakoolis. Õpilased saavad lisaks pillitundidele rahvalaulu, nooditundmise ja ansamblitunde. Kolmandal aastal lisanduvad pärimusmuusikalugu ja lisapillid. Nii mõnegi väikepilli puhul saadakse pillimänguoskus kätte kiiremini kui seitsme aastaga, sel juhul näeb õppekava ette õpingute jätkamise sama pillityybi eri liikidel. Näiteks alustatakse kuue või seitsme keelega kandlega ja hiljem saab jätkata kas suurema keeltearvuga vanemat tyypi kandlel, rahvakandlel või kromaatilisel kandlel.
Võimalusi jätkub
Võru Muusikakoolis on pädevad õpetajad kõikidel suundadel: TÜ magistrant Katrin Valk on täiendanud end Riias, Külli Org lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika erialal.
Rahvapäraste puhkpillide erialal saab alustada plokkflöödi või vilega ning, kui piisavalt jõudu kogutud ja sõrmemotoorikat harjutatud, jätkata head koordinatsioonioskust nõudva torupilliga. Nendele pillidele õpitakse hiljem lisaks pikkvilet ja parmupilli, kui sarved saadaval, siis ka neid. Muusikakooli torupilliõpetaja Anu Taul (lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusikaeriala) oskab mängida kõiki neid pille (v.a sarv).
Lõõtspilli võib pidada Võrumaa traditsioonilise muusikakultuuri symboliks või isegi pärliks. Iga-aastased lõõtspilli võistumängud Võrus kutsuvad pillimehi kokku ja ärgitavad noori oma oskusi täiendama. Lõõtsaõpetaja Tarmo Noormaa (lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusikaeriala), kes on põline võrumaalane, uuris oma diplomitöös Teppo-tyypi pilli tähtsust ja mõju. Lõõtsamängust sai inspireeritud ka Haanja-Ruusmäe Põhikooli direktor, kes endale lõõtsa muretses ja õppimist alustas.
Lisaks pilliõpetusele tegutseb muusikakoolis pärimusmuusikaring, klassikalise õppesuuna õpilased mängivad pärimusmuusikaansamblis, rahvapäraseid pille saab valida jätkuõpinguteks ning lisapilliks, pärimusmuusika baasil õpivad ka mõned eelkooliõpilased.
Jaan Kaplinski on kirjutanud, et kultuuri võib vaadelda reeglistikuna, reeglite-õpetuste kogumina, mis väikeste variatsioonidega pärandub kollektiivis põlvest põlve. Selline reeglistik on keele sarnane ja keeles kollektiiv oma liikmeid ka õpetab (Võimaluste võimalikkus. Vagabund, 1997.)
Omakultuur on väärtus
14. urbekuud oli emakeelepäev ja selle valguses on hea mõelda, mis on meie emakeel ning kus ja kuidas me seda kasutame. Kas see on vaid keel, mida kõneleme, või midagi enamat?
Oleme maailmakultuuri osa, Euroopa kultuuriga seotud, samas omanäolised. Tähtis on mõista oma keele ja kultuuri sisemisi väärtusi, seoseid, mis on arusaadavad ainult selle keele kõnelejatele ja kultuuri kandjatele. Eestlased saavad uhked olla ka selle osa yle rahvakultuurist, mis on eelnenud laulupidudele. Maarahva pärimusvara on omane just sellele maastikule ja rahvale, kes siin elades on hakkama saanud. Omakultuuri väärtuslikuks pidamine ei saa tulla vaid selle kaudu, mis väljendub õpitud-esitatud kavades folklooripäevadel või -festivalidel, väärtustamine saab põhineda nende väärtuste teadvustamisel, mida meie kultuur endas kannab. Et saavutada kultuurilist eneseväärikust, tuleb tunda oma juuri. Need on meil pikad ja tugevad just tänu maarahva kultuurile. Haritus selles vallas annab kaasa veel yhe keele: kes tunneb omakultuuri olemuslikku märgisysteemi, oskab lugeda ka teisi kultuure.
Kultuuri taaskultiveerimine
Kodus musitseerimine on läbi aegade igapäevaelu juurde kuulunud. Laulmine ja pillimäng aitavad hingejõudu koguda ja meeled selged hoida. Muusika on õnneks selline kunst, mida saab harrastada ka kirjaoskuseta, lihtsalt meelde jättes ja matkides. Suur nauding on, kui omalt poolt saab yhtteist juurde lisada.
Pärimusmuusika õpetus pakubki suulise kultuuri taaskultiveerimist, millesse on kätketud ka isetegemise ehk loomise kunst. Need kaks – kuulmise järgi õppimine ja teisendamiseoskus – on kvaliteedid, millele ka klassikalises muusikahariduses võiks enam kohta leida. Eks inimenegi õpib enne rääkima ja siis lugema-kirjutama. Kuna aga tänapäeval pole paljud lapsed, kes tulevad muusikakooli õppima, põhjalikult muusikaga tegelnud, hakatakse keelt õppima kohe lugedes. Nii võib muusikast arusaamine jääda tagaplaanile, pillimängutehnika ja muusikalise kirjaoskuse samaaegne omandamine on raske ning nõuab järjekindlust. Nõnda võib pärimusmuusika õpetus olla osale lastele võimalus muusika juurde pääseda ja sinna jääda.
Omakultuuri alustelt lähtuv muusikaõpetus pakub alternatiivi muusikakooli klassikalisele õppele ja rikastab yldpilti. Alati on võimalus minna yle klassikalisele õppesuunale või saada seal täiendavaid teadmisi – tugineb ju ka elukutseline muusika eri rahvaste pärimusmuusika pinnale.
Kui suhtume omakultuuri seda lihtsustades ja alavääristades, eemaldume sellest yha enam. Tänapäeva kiires elutempos taotleme ju atraktiivsust, aga sisu – see, mis tegelikult arenguvõimalust pakub –, võib jääda tagaplaanile. Lugupidamatus rahva omakultuuri vastu tuleneb enamasti harimatusest. Omakultuur on valdavalt taandatud laulu- ja tantsupeole, kus kahjuks ei avaldu märgusõnad, mis on pärimuskultuurile olemuslikult omased – teisenemine, loomine vastavalt ajale ja kohale.
Muusikakool on iga piirkonna kultuurielus oluline osaline. Oma mitmekylgse tegevusega on sellel võimalus arendada ja toetada nii professionaalset kui ka harrastuslikku muusikategevust. Pärimusmuusika õpetus aitab väärtustada oma kodukandi kultuuri ja seda paremal tasemel viljelda.
Jätkusuutlik võimalus tundma õppida meie oma rahva- ehk pärimusmuusika sygavamat tausta ja olemust annab olulise panuse nii elukutselisse muusikasse kui ka harrastustegevusse.
Celia Roose,
Võru Muusikakooli direktor
Katrin Valk,
Võru Muusikakooli pärimusmuusikaõpetaja