21. joulukuu pääväl pei haanimehe Kaudimäel talvist püürüspäiva – Haanimiihhi nõvvokoda herät’ väega vannost aigõst pääle peet pühä vahtsõlõ elolõ inämb ku kümme aastakka tagasi, kirotas Uma Lehes Nutovi Mirjam.
«Ku haanimiis inämb püürüspäiva piä-i, sõs saa ilm otsa:püürüspäiv om tuu jaos, et ilm iks edesi püsüsi,» kõnõlõs haanimiis Vodi Alvar püürüspäävä tähendüsest vanaaolidsõ ilmakaemisõ perrä. «Sis püürd päiv är, timä peräst taad sündmüst peetäs. Talvidsõ püürüspääväga nakkas vahtsõnõ luumistsõõr – päiv nakkas korgõmbast käümä, inemine nakkas parõmbahe mõtlõma, et jälki om üts aovahe vaia är ellä.»
Haanimehe pidävä püürüspäivä ummi inemiisi siäh. Küläliisi kutsutas kah – «parõmbit hengekeisi» siist-säält.
Talvitsõl püürüspääväl om kõgõ tähtsämb tulõ hoitminõ päävä sadamisõst kooni vahtsõ päävä nõsõmisõni. Tulõ hoitminõ avitas valgusõl pümehüse üle võitu saia.
Ku päiv är vaos, sis lauldas tälle päävä ärsaatmislaulu. Nii võisõgi püürüspäävä õdagu Kaudimäelt jo kavvõndalõ kullõlõda ilosit värsse: üts hõigas’ iih ja tõõsõ takah.
Päävä ärsaatmislaulu laulõti iks egä kõrd vahtõst, ku jälki küläliisi mano tull’. Seltskunnah oll’ ka trummimiis, kiä and’ lauljilõ takti.
Tuu oll’ esieräline tunnõ, ku pümmeh palli tulõkõnõ, oll’ kuulda trummi põrrin ja ilosa laulusõna.
Kaudimäel laulõt laulu omma mitu tuhat aastakka vana. Haanimehe laulva ummi pühhi aigo nii haani, seto ku ka näütüses vanno liivi laulõ.
Talvitsõl püürüspääväl panti kesküüse lauluga ka tulõpaku palama.
Sis kor’ati mõttit elost ja ilmast, kõnõldi ilmasambast, miä hoit ütehüst mitmõ ilma vaihõl.
Haanimiihhi nõvvokua järgmäne ettevõtminõ tulõ inne keväjäst püürüspäiva, kündlepääväl.
Tuu om mulgi lauligu Tauli Anu kontsõrt Haani rahvalõ ja sõprulõ.