Igatsen värskelt sadanud lund, talvise õhtu jahedat taevast, härmatand puid, jalaste jälgi, mis kaugusse kaovad.
Bernard Kangro „Lumi“
Igatsed, mis sa igatsed – mida pole, seda pole. Akna taga rohetab hoopis ergult muru. Pyhadeaeg on ometi kuidagiviisi õhus. Tööd teha ei taha. Telerist-raadiost miski vaatama-kuulama ei meelita – nagu see pyhade aegu ysna tavaline. Ja mõtted lähevad ringi uitama, kaugemale argipäeva tegemistest ja toimetamistest, abstraktsemategi teemade juurde – ajakirjanduse jälgedes, kirjutas keelemees Heino Kään ajalehes Oma Saar.
Meedias oli mõnda aega läbivaks teemaks jõulud. Arutledki siis endamisi nendesamade pyhade ymber.
Teise viimaste nädalate arutlusteemana tuleb sisse sõnavabadus. Seda yhenduses kirja- ja raamaturahva korraldatud kahepäevase selleteemalise konverentsiga, mille kajad ajakirjanduses senini pole vaibunud.
Jõulud
Viimastel aastatel on yldiseks tavaks ja hoiakuks kujunenud tänitamine jõulueelse reklaami- ja ostubuumi ymber, mis aasta-aastalt yha varem algab, ikka pikemaks venib. Eks ole ajakirjanduski kaassyydlane, kui ta kõige selle kirjeldamisele laialt ruumi annab, kõiksugu jõululäkitusigi ohtralt ja pikalt avaldab.
Need läkitused... Kirikumehed ei jäta muidugi juhust kasutamata, et oma sõnumit kuulutada. Lootuses, et traditsiooniliste kirikupyhade hõllanduses võtab see yldiselt ilmalik rahvas nyyd neidki vahest kuulda. Siin tulebki sisse sõnavabaduse teema. Põhiseaduse järgi olevat meil kirik riigist lahutatud, riigikirikut ei pidada olema. Ometi domineerib valdavalt luterlik kirik ja selle ametimehed. Kyll midagi arvamas, kyll kusagil sõnu peale lugemas, kyll läkitamas. Harva vilksab sisse mõni teine kristlik kirik või usulahk, muid uskusid ei maksa oodatagi.
Lausa nii lahked ollakse, et Postimees annab piiskop Põderile ruumi koguni karjasekirjale, oma koguduste liikmete poole pöördumiseks – kuigi selle kirja koht oleks ilmselgelt kirikulehes. Aga oma avalikkusele mõeldud läkituses ei saa piiskop jätta nõudmata ikka rohkem raha kirikuhoonete kordategemiseks. Selle asemel et pyhademeeleolus, aastavahetuse eel hea sõnaga meenutada, mida head juba saadud sadade miljonite eest aasta jooksul ära on jõutud teha. Ja saadu eest tänada, seda enam, et riik ja omavalitsused on juba aastaid eraldanud kirikute restaureerimiseks ja remondiks kordades rohkem, kui on kiriku enda kogu eelarve. Muide, eks me sedasama loeme ka Kuressaare kirikutegelaste avalikest sõnavõttudest. Ja kõike seda toonil, nagu oleks kirikul õ i g u s aina n õ u d a.
Sõna- ja mõttevabadus
Muidugi on juttu ka muust. Kõik ylesastujad on seadnud peateemaks perekonna ja lapsed. Seda loeme ka riigi- ja parteitegelaste, linnapeade pyhadejuttudest. Ainult yhest ei saa aru – miks on kõigil neil ilmalikest meestel-naistel vaja ikka ja jälle jumala, usu poole pöörduda. Pole jumal meile yhtegi last toonud ega yhtki peret toitnud. Võib ju muidugi oma iibeprobleemid jumala õlule veeretada, aga kui me mingeid reaalsemaid ja maisemaid teid ning vahendeid ei leia, siis on teada, et lahendamata need jäävadki.
Siit siis see sõna- ja mõttevabaduse, ajakirjanduse probleem. Pealetungivalt esiplaanil luteri kirik, mõnikord sekka ka teisi kristlikke usutunnistusi, muud nagu poleks ollagi. Omamoodi iseloomulik näide on meie oma kodune jõulueelne vallaleht Muhulane. Pea terve lehekylg napist ruumist on kulutatud õigeusu metropoliidi Stefanuse jõululäkitusele. Kuiv-igav kivinenud jõulujutt, isikupäratu ja kroonulik. Sealsamas kõrval on maavalla koja aastavahetuse pöördumisest leitud ruumi vaid mõnele lausele.
Isiklikult ootaksin vastupidist. Näiteks Elo Liivi pikemat kirjutist, kuidas maavalla koja rahvas pööripäeva ja aastavahetuse pyhasid veedavad. Kas või meeleolukat pilti Elo ja Sassi lasterikka pere pyhadeõhtust. Või sellest, kuidas Kivisoo Martin oma arvukate loomadega uut aastat vastu võtab. Kyllap leiab mujaltki omanäoliselt huvitavat. Aastakymnete tagant tuleb meelde, kuidas Tartu matkaklubi rahvas igal vana-aasta õhtul koos metsa läks, varakult valmis vaadatud kuuse kyynaldega ehtis ja uue aasta looduse rypes vastu võttis. Miks ikka see yks ja sama, mitte meile omane paljukorrutatud muinasjutt Jeesus-lapsukesest sõimes?
On muidugi ka erandeid. Mõnus oli Postimehest lugeda lehekylge Lauri Vahtre ylevaatega vanade eestlaste aastavahetusest ja teistest iidsetest tähtpäevadest, meie oma rahva pärastest. Eesti Ekspress andis välja terve erilisa „Talvenauding“.
Muuhulgas tutvustatakse seal kolmel lehekyljel Soome jõulu- ja aastavahetuse yritusi – mis leiavad aset igal pool mujal, mitte kirikus. Eraldi jõululisa tuli Õhtulehelt. Pole vajagi kaugemale minna – meie oma muhulane riigikogus Imre Sooäär saatis muhulastele koju kätte „Jõulutervituse Toompealt“. Igati asjalik jutt senitehtust ja ees tegemist ootavast.
Ei Jeesukest, ei jumalat, aga lugedes jääb kena pyhadetunne.
Nimekas eesti folklorist, etnoloog Oskar Loorits paneb punkti oma 1948. aastal Stockholmis ilmunud raamatule „Eesti rahvausundi maailmavaade“ mõttearendusega, mille lõpulõikudega sobib punkt panna ka siinseile pyhademõtteile: „... juudid, pärslased, roomlased, germaanlased jt. on loond jumalad ja – keisrid, taevad-põrgud ja – maailmariigid. Nende jumalad on pretendeerind ikka a i n u m a k s v u- sel l e ja teiste hävitamiselle – just nagu nemad ise.
Vastandlik sellele on soomeugrilase... mentaliteet: e l a i s e j a l a s e t e i s t e l e l a d a ! Sellise passiivsuse ja h e a t a h t l u s e tõttu olemegi pidanud ikka ja aina taganema teiste toore egoismi ja sallimatuse eest, oleme kaotand oma määratu suure, avara ja armsa Põhjala slaavlaste suurriigile ja ise oleme kadunud ajaloo näitelavalt kuhugi kulisside taha juba korduvalt. Kuid mitte kunagi sinna kulisside... taha kadund ega hävinend...
...Eesti rahva usuline maailmavaade ei ole võitleva ega ammugi mitte ryndava rahva d y n a a m i l i s e elutunde tiivustatud, vaid seda läbib vaatleva, mõtiskleva ja meeliskleva rahva staatiline elutunne. Selle põhitunnuseks on karge põhja vaim, keda kehastavad eesti sygava tundeeluga ja kõrge intelligentsiga emad. Kuni eesti naistel pysib pyhadusena läbi aegade igatsus oma kodu kui ka kodukoha järele ning armastus oma emakeelt sädistavate laste vastu, on eesti rahva tulevik kõigi kriiside ja katastroofide kiuste ikka kindlustatud.“