Meie vanade laulude seas on yks, kus laulik kutsub teisi endaga kaasa, et koos minna luudadega merd pyhkima. Mõned sellised laulud on pikemad, mõned lyhemad. Kõige napim võib koosneda paarist lausest:
Lähme merda pyhkimaie,
mereäärta äigamaie,
pyhime pyhked meresse,
saadame laastud laine’eie!
Vesi viib pyhked Viruje
virulaste veeretada,
harjulaste arvatagi.
(Haljala, 1890)
Selline kujutluspilt paneb tänapäeval kõvasti kukalt kratsima. Milleks pyhkida merre rannas vedelevaid “laaste”, et vesi need mujale kannaks? Ja miks peaks need huvitama harjulasi või virulasi, nii et need pyhkeid lausa “veeretaksid” ja pyyaksid neist midagi “arvata”? Veidi pikemates lauludes võib asi olla veel imelikum: seal on luuad kuldsed ja luuavarred hõbedased, merelt pyhitud pyhked pannakse põlle sisse ja viiakse karjaaeda või põllule. Pyhetest hakkab kõik vägevasti kasvama ja kirst saab “kiilutud rahaga”, nagu on öeldud yhes Viljandi laulus, kirjutas kultuurilehes Sirp Hasso Krull.
Mis pyhked need on? Lauludes jääb ebaselgeks isegi see, kas “pyhkimine” toimub ainult rannas või ka avamerel. Ebatavalised tööriistad ja pyhete kosmiline mõju tekitavad aga kahtluse, et siin ei ole tegemist tavalise merega (samasugust laulu on lauldud ka sisemaal). Mida “merepyhkimine” õieti tähendab ja milline võiks olla laulus kirjeldatud symboolse toimingu eellugu?
Selgub, et sama kysimust on kunagi teisest vaatenurgast puudutanud Kaarle Krohn raamatus “Kalevala runode ajalugu” (1903). Ajades “Kalevalas” leiduva loomislaulu jälgi, oletas Krohn tollal, et see on tekkinud Lääne-Eestis ja rännanud sealt Ingeri kaudu Soome. Eestis teatakse seda kui laulu “pääsukesest” või “kirjust linnust”, kelle väljahautud poegadest saavad taevakehad (s.t munadest koorub universum). Ingeris leidis Krohn aga kummalisi teisendeid, kus lind kõigepealt otsib merelt mätast, et puhata ja pesa teha; pärast mätta leidmist ta muneb, aga tuul veeretab munad vette. Nyyd lendab “pääsuke päevalind” sepa juurde, paludes, et see teeks talle raudse reha vasksete piidega: seejärel rehitseb ta läbi kogu mere, leiab munade tykid ja loob nendest universumi.
Krohn arvas, et rehitsemine on loomislaulule lisatud hiljem. 1932. aastal ilmunud lyhiylevaates “Kalevala eepiliste laulude teejuht” väidab ta koguni, et Ingeris olevat kokku sulanud kaks täitsa erinevat laulu – yks neist olnuvat Eesti ja teine Soome algupära. Merepyhkimise laule ei ole Krohn loomisloo juures maininud, kuigi ta võis neid teada; ilmselt pidas Krohn rehitsemist liiga kõrvaliseks ega pyydnudki leida sellele sarnanevaid motiive mujalt.
Ometi on mere “rehitsemine” ja selle “pyhkimine” symboolselt väga sarnased toimingud. Veel enam, kuna tegemist pole igapäevase, vaid myytilise kogumistööga, võib seda sisuliselt pidada yheks ja samaks aktiks. Merepyhkimine on sel juhul lihtsalt vanadele lauludele iseloomuliku vihjelisuse ja kokkusurutuse näide: kosmoloogiline motiiv antakse justkui möödaminnes, ilma selle tuuma täpsustamata. Seda kinnitab ka tõsiasi, et merepyhkimise laulu on alatasa esitatud teiste myytiliste laulude, eriti loomislaulu sissejuhatusena (vt Eesti rahvalaulud, IV. Eesti Raamat, 1974, lk 93 ja 168).
Kuigi laulu usundiloolist tausta tänini ei teata, võib siit järeldada, et merepyhkimine on mis tahes uue alguse symbol: see on kosmiliste vägede koondamise ja uuesti käikulaskmise laul. Loomisvägi pyhitakse või rehitsetakse yhte punkti või pesasse (nt koguja põlle sisse) ja viiakse sinna, kus seda on kõige rohkem vaja – või siis saadetakse sõnumina edasi teistele (virulastele ja harjulastele jne).
Seesugust merepyhkimist ei teostatud ilmselt kunagi reaalselt, vaid tegu on kosmilise toimingu myytilise arhetyybiga. Nii nagu reaalne pääsuke ei saa pihku võtta reha, ei olnud ka “merepyhkijatel” kullast luuda, mida saaks tänapäeval eksponeerida muuseumis. Siit edasi minnes võime omakorda öelda, et niisugune luud ei sobikski muuseumi – ta on täiesti töökõlblik praegugi ning ainult ootab merepyhkija kätt.
See tähendab, et tänapäeva Eestiski ei peaks rahvas tingimata soovima yksteisele head uut aastat. Sama hästi võiksime soovida head merepyhkimist, mis väljendaks sedasama sisu myytiliselt ja metafoorselt. Neile, keda huvitavad rohkem kaugemad ida- või lõunapoolsed kultuurid, võiks võrdluseks pakkuda loo mulla Nasreddinist, mille on 1987. aastal pärsia keelest vahendanud Haljand Udam: “Mullalt kysiti kord, kuhu saab vana kuu, kui uus luuakse. “Vana kuu lõigatakse tykkideks ja need pannakse tähtedeks,” vastas ta.”