Äsja Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna pälvinud eesti rahvakalendri uurija folklorist Mall Hiiemäe arvab, et tänapäeval yha selgemalt tajutavas ökoloogilises tasakaalutuses on inimkond tervikuna määratud olema yksnes heauskne pealtvaataja, kirjutas Postimehes Rein Veidemann.
Alutaguse metsade keskel yles kasvanud Hiiemäe ise kasutab iga tööst vaba võimalust, et viibida keset loodust, nautida kodumetsade maastikke, uhtlammimetsa, humala ja karulauguga jõekaldaid, lamapuiduga yrgmetsalaamu kesk rabade avarust.
Teie artiklivalimiku «Sõnajalg jaaniööl» (Ilmamaa kirjastus, 10219 (2006)) saatesõnast selgub, et folkloristiks saamine oli yks elu suuremaid juhuseid. Mis tunde ja mõttega vaatate läbikäidud teele?
Jah, keskkoolis soovitas mu hea kirjandusõpetaja, et sina, Mall, peaksid kindlasti kirjandust õppima. Nii ma ka mõtlesin: kui mitte kirjandus, siis vähemasti žurnalistika.
Folkloristika või rahvaluule erialast polnud aimugi. Mis tundega vaatan tagasi? Õnneks on aega jagunud, eriti suviti, mu lemmiktegevusele. See ei ole kirjanduse lugemine või turismireisid. See on metsas uitamine kodulähedastes Eestimaa paikades. Mis mõttega? Mõtlen, et see suur juhus oli vast ysna hea juhus.
«Sõnajalast jaaniööl» esitab teie teadusloomingust aastail 1977–2005 antoloogilise valiku, mida on hämmastavalt kerge lugeda. Kui palju vaeva on nõudnud selline «kergeks saamine»?
Olen teiste kirjutisi toimetades tõdenud, et oskust end arusaadavalt väljendada pole igayhele antud.
Siin aitavad varase lapseea suurest lugemusest välja kasvanud arusaamad, nägemismälu kujunemine hoiab ära grammatikavigu.
Väljendusoskusest on tegelikult juba palju kaotsis. Kui tuleb aasta-aastalt läbi kirjutada näiteks kas või rahvakalendri uskumusi ja kombestikku, ikka yht ja sama laadi käsitlustena, kas saab siis yldse kõnet olla keele paindlikkusest?
See lausestamine – n-ö keele kergus – on mul enese trots ja uhkus. Taunin võõrsõnade kasutust teaduskeeles, kui omakeelsed vasted on olemas. Me pole veel germanismidest ja russitsismidest yle saanud, nyyd vohavad anglitsismid.
Teid tuntakse kui «Eesti rahvakalendri» koostajat. Kui kõige sygavamal taasvenestamisajal, 1980. aastal, ilmus kevadele pyhendatud köide, sai see meie perre ostetud poeleti alt. Mõjus tõelise eesti asjana, salakeelena. Mida tähendas teile endale töö rahvakalendriga?
Töö rahvakalendriga kujutas algul endast yleminekut juba omaseks saanud uurimisvaldkonnast kyllaltki võõra teema juurde. Et tegemist on eesti asjaga, mõistsin arvukatest esinemiskutsetest. Need ei olnud konverentsiesinemised, hoopiski mitte. Ytleme: lasteaiast vanadekoduni ja trykikojast kolhoosiklubini.
Eks rahvakalendril ole koht meie kultuuripildis tänini. Äsjailmunud lõunaeesti rahvakalendri väljaandes pyydsin esile tuua ka neid, nyydisajale omaseid muutusi.
Kas rahvausund ilmutab elumärke praeguseski Eestis? Peaksime ehk rahvausundit tõsisemalt võtma?
On ju teada, et suured muutused yhiskonnaelus toovad kaasa usundiilmingute elavnemise.
Tõsisemalt ei pea seda võtma, on juba aeg stabiliseeruda ja hakata enam uskuma kas või iseenda intuitsiooni, mitte seda vanaga kokkutembitud kokteili, mida uususund meile lahkesti pakub, sealhulgas mõnigi kord kommertshuvidest lähtudes.
Esivanemate aeg ja ruum omandas tähenduse kõikvõimalike loodusmärkide tõlgenduste ja pärimuseks salvestamise kaudu. Nyydki jälgivad ilmatargad loodusmärke, aga loodus ise näib olevat aru kaotanud. Kuis tabada selles heitlikkuses midagi kindlat?
Ei ole see loodus ise aru kaotanud, vaid see osa loodusest, kes end looduse krooniks nimetab.
Kuna yksikisik – isegi ryhmitus, roheliste partei või Rooma klubi või kes veel – ei suuda enamat kui ehk maailma kõikumalöönud ökoloogilist tasakaalu veidi-veidi normaliseerida, siis arvan, et inimkond tervikuna on kõik kokku ei muud kui heauskne pealtvaataja.
Teie viimaste tööde ja tegemiste põhjal võib oletada, et jätkuvaks huvikeskmeks kujunevad pärandmaastikud, mille kirjeldamisel ristuvad paljud uurimismeetodid. Mis tähendus võiks olla pärandmaastikel tavainimesele?
Tavainimesteks võiks siin lugeda seda osa maarahvast, kellele pärandmaastik on kodumaastik.
Ametnikud, kes kannavad hoolt selle maastiku eksponeerimise eest kylastajaile, kas ei loe rahvakultuuri uurijate töid või ei võta neid tõsiselt.
See on ju meie juurte ja meie identiteedi kysimus. Aina tuleb mulle meelde poiss Tammsaare miniatuurist, kes liblikat pyydes kõik lilled ära tallas.
Mall Hiiemäe
Syndinud 9. jaanuaril 1937 Roostojal
Haridus: Lõpetas Tartu (Riikliku) Ülikooli 1962 rahvaluule erialal. Folkloristikadoktor 1998
Töö: 1964. aastast Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonna teadur
Teosed: «Yks jahimees läks metsa» (1969), «Kodavere pajatused» (1978), «Eesti rahvakalender» (1981–1999), «Rahvakalendri tähtpäevi» (1998), «Sõnajalg jaaniööl» (2006).
Arvamus
Ülo Valk
folklorist, Tartu Ülikooli professor
Eesti rahvaluuleteaduses on Mall Hiiemäe töödel jääv väärtus, sest neis põimuvad sygav ainese tundmine ning tipptasemel professionaalile omane mõtlemise systemaatilisus.
Malle teadmiste erakordne ulatus tuleneb pyhendumisest arhiivitööle ning rahvaluulekogujana tehtud intervjuudest, mille koguarv on vägilase mõõtu. Seejuures on Mall ikka osanud suhtuda sydamlikult oma vestluskaaslastesse, kes vaevalt tajuvad, et räägivad õpetlasega. Nii on ta folkloristina saanud teada sedagi, mida teised pole osanud kysida. Oma teadmisi on ta heldelt jaganud ka TÜ folkloristikayliõpilastele, kelle seast on tulnud mitmeid häid teadlasi. Tänapäeva kirjasõna ylekylluses pole tähtis niivõrd lugemise maht, vaid valik. Malle tekste on mõtet lugeda ja seal kirjutatut tõsiselt võtta nii praegu kui edaspidi.
Pilt: Mall Hiiemäe, Maavalla Koda