Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri Mall Hiiemäe artiklikogumik «Sõnajalg jaaniööl», lihtsas laadis kirjutatud ylevaade meie rahva uskumustest, kommetest ja tavadest, on omamoodi rahvapärimuse entsyklopeedia, kirjutas Postimehes kirjanduskriitik Aivar Kull.
Omal ajal pidin ylikoolis tegema rahvaluuleeksamit ja rääkisin õppejõule, kelleks oli karm ja nõudlik Udo Kolk (1927–98), oma pileti raamides tollase ametliku õpiku järgi pika jutu animismist, esivanemate vaimudest, nende tõrjumisest ja peletamisest.
Sain kyll hea hinde, kuid õppejõud ise jäi kuidagi tõrksaks ja kurvaks. Ja pidas mulle vaiksel toonil, ent siis yha enam hoogu sattudes kirgliku lyhiloengu sellest, et esivanemate hingi tegelikult ei kardetud ega tõrjutud, vaid hoopis austati ja armastati, nendelt saadi oma maistes tegemistes tuge ja energiat.
Köited leti alt
See õpetlik eksam (ja hilisemad juba mitteametlikud vestlused õppejõuna range, ent eraelus vägagi sõbraliku ja joviaalse Udo Kolgiga) pani mind asja vastu lähemat huvi tundma, otsima uksi esivanemate vaimuilma.
Mall Hiiemäe koostatud «Eesti rahvakalendri» 1980. ja 90. aastatel ilmunud järjestikused köited osutusid siin asendamatuks abimeheks. Ehk pole liialdus öelda, et need defitsiitsed, sageli leti alt myydud köited olid yheks laulva revolutsiooni märgutuleks.
Äsja ilmunud mahukas kogumikus «Sõnajalg jaaniööl» on meie ees taas jyripäeva uskumused ja lauritsapäeva kombestik, jõulumängud ja tabanipäev, aga ka hulk puid ja taimi, linde ja loomi, kes omandavad autori kujutatuna salapärase mytoloogilise sära.
Teosele annab jumet meeletu hulk tsiteeritud algallikaid, pärimusi ja pajatusi, mille puhul uurija sageli piirdub napi neutraalse kommentaariga.
Meie ylimalt ratsionaalsel ja otse sealsamas skisofreenilisse irratsionaalsusse uppuval ajal mõjub säärane meie ehedat rahvapärimust taaselustav ja -väärtustav raamat igati värskendavalt.
Yhe kahtlase koha ma teosest lähemal silmitsemisel siiski leidsin. Hakkas silma teade: «Jõe sygavuses või hauas elutsevat palju suuri kalu, mõnel kulli kyyned seljas, keda kalakull omale saagiks pyydnud; et kala kullist tugevam oli, viis ta kulli vette» (lk 344) – lubatagu siinkirjutajal säärast jõudude vahekorda kyll mitte uskuda!
Esivanemate vaimud
Aga uskumine või mitteuskumine on muidugi iga lugeja vaba valik.
«Sõnajalg jaaniööl» äratab meie alateadvuses hulga uinunud tundeid ja tunge, toob esivanemate vaimud meile ootamatult lähedale, lausa kuklasse hingama.
Kes pyyab neid tõrjuda või ignoreerida, kes aga aegade tagant tuge ja vaimset kokkukuuluvust otsida ja leida – Mall Hiiemäe raamat aitab kaalukaussi väga jõuliselt viimase suhtumise kasuks kallutada.