Kolmapäeval, 10. jaanuaril esitas Riigikogu 24 liiget taas eelnõu, mis muudaks religiooniõpetuse gymnaasiumiastmes kohustuslikuks. Eelnõu järgi jääks põhikoolis aine õppimine vabatahtlikuks, kuid kool on kohustatud religiooniõpetust õpetama, kui seda soovib vähemalt 5 õpilast senise 15 asemel.
Eelnõu esitajad märkisid seletuskirjas, et mittekonfessionaalne religiooniõpetus ei ole käsitletav yhegi kiriku, koguduse või usulise yhenduse kuulutustööna, vaid see keskendub maailmareligioonidele, kultuurile ja eetikale.
Algatajad lisasid, et konfessionaalset usuõpetust, mis lähtub konkreetse kiriku või religioosse ryhma õpetusest, antakse Eestis koguduste kaudu ning sellise usuõpetuse riiklikku korraldamist ei pea nad vajalikuks.
Samas jätsid saadikud mainimata, et kõnealune õppeaine on käsitletav yhe religiooni – kristluse – misjonina. Religioonipedagooge koolitavad yksnes kristlikud (protestantlikud) õppeasutused ja religiooniõpetuse kehtiv ainekava on kristlusekeskne. Eraldi usuaine järele puudub ka sisuline vajadus, kuna religioonialaseid teadmisi saab edukalt käsitleda teistes õppeainetes nagu kirjanduses, ajaloos, geograafias, muusikas, kunstis. Kohustusliku religiooniõpetuse eestkõnelejad on tunnistanud, et õppeaine eesmärk on laste kasvatamine religioosse (kristliku) eetika ja õpetuse vaimus.
Kuigi esialgu jääks religiooniõpe alg- ja põhikoolis lastele vabatahtlikuks, sunnib aine kohustuslikkus gymnaasiumiastmes lapsevanemaid juba varem selle aine kasuks otsustama.
Kriitikud väidavad, et kohustuslik religiooniõpetus tähendab sisuliselt sunduslikku riiklikku misjonitööd yldhariduskoolides ning sellega kaasneb usuvabaduse kui kodanike põhiõiguse tõsine riive. Samuti syvendaks see veelgi riikliku usupoliitika kallutatust, pakkudes kristlikele organisatsioonidele ja ideoloogiatöötajatele pikaajalisi riiklikke tellimusi.
Analyytikud on sedastanud, et kohustusliku religiooniõpetuse kehtestamine on osa kristluse kui riikliku ideoloogia arendamisest. Juba praegu töötavad vanglates ja sõjaväes riiklikud ideoloogiatöötajad ehk kristlikud vaimulikud. Samuti näeb Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel 2002. aastal sõlmitud yhishuvide protokoll ette kristlike ideoloogiatöötajate ametikohtade loomise politseis, haiglates, sadamates, lennu- ja raudteejaamades; samuti kavandatakse koostöös riigiga yleriigilist kristlike hoolekandeasutuste võrgustikku. Kaplanite ja usuõpetajate koolitamiseks on ette nähtud riiklikud tellimused.
Kristluse kui riikliku ideoloogia arendamisega on kaasa läinud mitmed poliitikud ja erakonnad, kes ootavad valimistel selle eest vastuteenena kristlaste hääli. Euroopa Komisjoni tellimusel 2005. aastal korraldatud Eurobaromeetri uuringu järgi usub Eesti elanikest 16 protsenti Jumala olemasolu.
Religiooniõpetuse kohustuslikuks muutmise eelmise eelnõu lykkas Riigikogu jõulukuu keskel tagasi.
Kohustusliku religiooniõpetuse kava on tauninud ka õiguskantsler Allar Jõks. 2006. aasta põhiseadusele viidates ytles Jõks eelmise aasta pärnakuus, et usuõpetus peab jääma vabatahtlikuks. “Põhiseaduse paragrahv 40 sätestab muu hulgas usuvabaduse ja riigikiriku puudumise,” märkis Jõks, kelle nõudel pidi Tartu Treffneri gymnaasium loobuma kohustuslikust religiooniõpetusest.
Maavalla Koda