Vahetult enne jõule ilmus teine trykk viis aastat tagasi ilmunud menukist «Setu toidud». Sel puhul kysitles raamatu koostajat Inara Luigast ajakirjanik Sander Silm
Mis sundis raamatut uuesti välja andma?
10215. aastal (2002), mil raamat esmakordselt ilmus, trykiti «Setu toite» 1000 eksemplari, kuid paraku poodidesse need ei jõudnudki, sest said enne otsa. Mulle helistati isegi Tallinna raamatupoodidest, kuid nagu öeldud, poodidele polnud enam midagi anda. Ja et ka möödunud aasta Seto kuningriigi päevadel tuldi minu käest seda raamatut kysima, siis kypseski mõte anda välja teine trykk ning möödunud aasta jõulude ajal saigi mõte lõplikult teoks.
Kuidas raamat yldse syndis?
10214. aastal (2001) käivitus Põlvamaal rahvusvaheline MATERRA projekt, mille yks eesmärke oli rahvapärandit säilitada. Mina osalesin toiduryhmas ja sealt sai kogu asi alguse. Toiduryhmas sai igayks võimaluse teha midagi erilist ja et setu toitudega polnud keegi tõsisemalt tegelenud, hakkasin just seda rida ajama. Käisin memmedel kylas ja kogusin retsepte, lugesin juurde kirjandust ning lõpuks oligi niipalju materjali koos, et sellest sai väike raamatuke. Kuid ega raamatus ainult yleskirjutatud retseptid pole. Me ise tegime kõik raamatus olevad toidud valmis, kuhu vaja, lisasime rohkem soola või suhkrut. See oli väga põnev kogemus.
Milline on kohaliku toidu koht tänases Eestis, kas see kuulub loomulikult meie kööki või on kui pigem eksootiline vahepala friikartulite ja hamburgerite vahel?
Vist on ikka nii, et on kohti, kus rõhutatakse eriliselt kohalikule toidukultuurile, hea näide on siin Seto Tsäimaja. Kohalik toit, retseptid, väga head road, puhas maitse ja kogu miljöö loovad uskumatult sygava maitseelamuse. Söögikohtades, mida millegipärast nimetatakse bistroodeks, pole teinekord midagi kohalikku võtta, kuigi, tõsi kyll, aeg-ajalt leiab ka sealt kapsast ja sealiha, mis on meie köögi loomulik osa. Võrreldes linnakodu köökidega on maakodude köökides seda va kodust õige palju ja see on tore. Kuid eks see, et friikartulid ja burgerid on Eestis kanda kinnitanud, ole aja märk, ja mis pattu salata, ka mina olen teinekord friikaid suust sisse ajanud.
Kas Setumaal teevad perenaised rohkem põliseid toite kui mujal või mitte?
Setumaal on toidutegemine suuresti seotud tähtpäevade ja kommetega. Kui on mõni rahvakalendri pyha, siis proovitakse teha ikka seda toitu, mis vanasti laual oli. Vähemalt pyytakse järgida neid traditsioone ja mida aeg edasi, seda enam. Suvisted ja surnuaiapyhad käivad ikka koos sõiraga, maaselnitsa möödub pliinidega, suvi suuleemega, surnute mälestamine kutjaga… Igapäevaselt aga juhtub siingi lauale lasanje, pasta ja risotto, kuigi palju harvem kui urvapuder või häräpiim. Minu meelest on aga väga tähtis teada oma põliseid toite, sest on ju toidukultuur osa kogu meie kultuurist ja unustades oma toidud, minetame osa endast.
Milline on Teie lemmikretsept selles kogunikus?
Mul on kohe mitu retsepti, mis on meie peres väga sagedased toidud. Need on kartuli-tangupuder seentega (vahel ka ilma seenteta), setu õllepliinid, loomulikult sõir ja igasugused pirukad.
Ja lõpuks, kust seda raamatut osta saab?
Raamatut saab osta Setu Talumuuseumist ja raamatukogudest, kus tulevad raamatu väikesed esitlused. Esimene on 18. jaanuaril Valga keskraamatukogus. Kui raamatukogud tunnevad huvi, võivad mind kylla kutsuda. Toon raamatuid myygiks, maitsmiseks sõira ja mõne muu maiuspala.