Kombekohast Kihnu pulma on saarerahvas turistide meeleheaks “mänginud” viimased 15 aastat, tänavu suvel on oodata aga päris pulmi ja ettevalmistused selleks käivad täie hooga, kirjutas Pärnu Postimehes Silvi Kanošina.
Hanipäeval, 25. kooljakuud käis Lohu talu noorperemees Meelis Leas kosjas Kase talu peretytrel Raili Oadil. Et noorik võttis kosjad vastu, läksid suvel toimuva pulmapeo ettevalmistustööd hooga lahti. Kõik toimuv saab filmilinti Kihnu Kultuuriruumi SA, kultuuriministeeriumi ja Rühm Pluss Null OÜ koostööst.
Kultuurivaramu pärl
SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas ytles, et mõte jäädvustada filmilindile ehe Kihnu pulm syndis mitu aastat tagasi, kui Kihnu pääses oma kultuuriruumiga UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja.
“Kihnu pulm on saarerahva pärimuskultuuri pärl,” tõdes Mätas. “Jäädvustada pulm kõige selle juurde kuuluvaga sai meie eesmärgiks ja selle nimel tegin tööd: otsisin paari, kes oleks nõus korraldama eheda pulma ja lubab seda filmida.”
Mätasel oligi õnne leida paar, kuid ettepaneku yle vähe järele mõelnud noored keeldusid filmis kaasa tegemast.
Järgmise paari otsingul jäi Mare pilgu alla ta sõbranna Raili, keda ta nägi käest kinni patseerimas Lohu Meelisega.
Mätas tegi Railile-Meelisele ettepaneku, et kui nad on kindel paar, nõustugu ometi paari heitma yhes tõelises Kihnu pulmas ja olgu nõus filmimisegagi. Seegi noorpaar punnis Marele esiti vastu, kuid põhjaliku kaalumise järel kuulis Mare neilt lõpuks jah-sõna.
Mätas võttis kohe yhendust kultuuriministeeriumi filminõuniku Meelis Muhuga, kellega sai tuttavaks kihnlaste sõidul Koreasse pärimuskultuuri festivalile, ja nii-öelda pulmaprojekt käivitus. “Meelis käis Kihnus ja plaan sai tehtud, kysisime ja loodame saada raha riigi regionaalprogrammi fondistki,” märkis Mätas.
Rühm Pluss Null OÜ filmimeistrid on lindile juba jäädvustanud Meelise kosjaskäigu kadripäeval, läinud pyhapäeval lisandus sellele nuõrikumaja avamine. Nyydsest igal pyhapäeval avab Raili oma koduukse saare naistele, kes tõttavad talle appi säärepaelu põimima.
Sadakond säärepaela
Nagu Rosaali Karjam ehk Härma Roosi rääkis, on saarenooriku igipõline tava köita säärepaelaga kokku veimevakast võetud kinda-, soki- või sukapaar, mis meeleheaks peiu-nooriku sugulastele.
“Kui noorik pole jõudnud veel veimevakka täita, jagab ta lõngad kyla mööda laiali ja ytleb, kas tahab sest säärepaelu, labakuid, sõrmikuid, sukki või sokke,” seletas Roosi. “Kui vanasti oli varakirst jõukuse tunnus, nooriku au ja uhkus, siis tänapäeval näitab see pigem, et meite, vanade oskused on noored oma hooleks võtnud.”
Roosi tunnistas, et kui tema poole sajandi eest mehele läks, oli tal veimi jagada 107 hingele.
Raili Oad ytles, et veimi on temalgi teha palju, sest suguvõsad on saarel suured. “Kihnu rahvas on helde ja abivalmis, see läheb väga hinge, kuidas kõik muretsevad ja abistada tahavad,” rõõmustas ta. Esimesed lõngakerad viis ta kudumiseks enne jõule ning esimesed kindad ja kapõtad sai kätte uue aasta algul.
Nii mõnigi ei võtnud Raili käest lõnga vastu, sõnades, et aitavad kyll, kuid koovad talle veime omast lõngast. Nuõrikumaja avapäeval aga kogunes noorikule appi paarkymmend naist ja tydrikut. “Näputööd on koos tore teha,” tunnistas Raili. “Laulame ja vanemad inimesed räägivad huvitavaid lugusid oma noorusest ning vanadest aegadest.” Õhtupoolikul tulid ka poisid pillidega, siis pidid kõik näputöö sinnapaika jätma ja läks tantsuks.
Kogukonna esimese päeva tööst sai valmis 17 ja pooleli jäi seitse säärepaela, nii mõnigi võttis pooliku töö koju lõpetada. Eeloleval pyhapäeval on Raili uks taas valla nii juba käinutele kui uutele, sest säärepaelu läheb tal palju vaja. “Saja alla peab neid kindlasti saama, sest säärepael seotakse ju pillimeeste pillide kylgegi,” põhjendas Raili.