 |
Kuidas anda edasi väärtusi ja traditsioone kooskõlas tänapäeva turumajanduse ja rahasuhete eetikaga, kuidas yhendada avatud yhiskonna ideaale enesesäilitamise ja endaksjäämise ideaaliga? Enamik maailma areenilt kadunud rahvaid nii Venemaal kui ka mujal maailmas ei ole hävinud fyysiliselt, vaid kaotanud oma identiteedi ning assimileerunud keelelt ja kultuurilt. Uuemad teooriad ytlevad, et Venemaa soome-ugri aladele pole venelaste massilist kolonisatsiooni olnud, vahetus vaid keel. Aga enne kui keel vahetus, pidi midagi juhtuma.
Kahe rahvaloenduse vahel (1989–2002) vähenes mordvalaste arv yle 200 000, s.t 20 protsenti 12 aastaga. Kuhu nad kadusid ja miks? Muidugi on Venemaa soome-ugri rahvaste olukord võrreldes eestlastega teine, kuid meie jaoks on toimunu õpetlik, sest näitab, mis juhtub, kui väike rahvas jääb yhe suurkultuuri mõju alla. Teisalt õpetab see näide, kui kiirelt see käib – kui rahvusteadvuses on mõra sees, toimub keelevahetus peaaegu põlvkonna-kahega. 50 aastat ja miljonilist rahvast praktiliselt pole.
Eestlastel on vedanud
Eestlastel on võrreldes Venemaa soome-ugri rahvastega vedanud. Eestis põrkusid 19. sajandil kokku kaks suurrahva kultuuri – saksa ja vene. Paradoksaalsel kombel võiks venelastele omamoodi tänulik olla, sest nad päästsid eestlased saksastumisest – kadakasakslus oli juba ysna levinud, pajuvenelasteni läks veel aega. Aga de facto tekkis olukord, kus yks osa eesti intelligentsist oli vene põhjaga ja teised saksa põhjaga, kuidas aga omavahel rääkida, kui eesti keel ei kannata kõrgel tasemel rääkimist ja kirjutamist välja. Minu meelest muutub just sellest momendist tähtsaks Soome tee, enda pidamine mitte ainuyksi eestlaseks, aga ka soome-ugrilaseks, sest soomlasi peeti kahtlemata hõimuvendadeks.
Siit algab see mõttemaailm, mille kohta Juhan Liiv ytles, et “olgu selles selge tahe, et me kool on yle lahe”. Soome-vaimustus oli tõesti suur, kõik meie suurmehed ja -naised nagu Kreutzwald, Jannsen, Koidula, Jakobson, Hurt käisid Soomes ja innustusid sellest maast. Soomest võeti yle sõnavara ja taastati nii eesti keelt.
Kasvav rahvuslus, allasurutud ja alaväärtustatud rahvus vajas kui taim päikest – ajalugu, s.t sygavust ja ruumi, vägevust. Ja tõesti võimaldasid nende keeleteadlaste uuringud nihutada eestlaste kultuuriruumi märgatavalt. Meie rahvuslikelt tegelastelt hakkas ilmuma artikleid suurest eestlaste omaaegsest kodumaast Uuralites, kust kõik alguse sai. See võimaldas korraga meil mõelda ennast tunduvalt suuremaks, vähe sellest, ka võimsa ajalooga rahvaks, kellele, tõsi, ajalugu on liiga teinud. Aga faktiks jääb, et see tunne võis olla rahvuslikul ärkamisajal väga tähtis, tähtis ka teadmise pärast, et me pole yksi.
Olen lugenud ajaleheartikleid meie tollastest laulupidudest, mida kylastasid soomlased ja ungarlased. Neis mainitakse, kui suurte juubeldustega võtsid eestlased vastu oma hõimuvendi soomlasi ja ungarlasi. Seega oli see soome-ugri tunne eestlastel olemas, see tunne oli oluline, jõudmaks omariikluseni. Sellel tundel võisid olla tagajärjed mitte ainult teadustöödes, vaid ka igapäevases elus, aga ka rasketel momentidel. Tuletaks meelde Vabadussõda, mil enamasti hõimutundest ajendatuna saabus Eestisse 3000 soomlasest vabatahtlikku.
Nii tõdemegi, et meie jaoks peaks soome-ugri tunne olema see, mis võimaldab oluliselt laiendada meie kultuuriruumi piire, laiendada kultuurilist identiteeti. Laiendada tõe ja õigusega Siberini välja, sest seal elavad sugulasrahvad, kes räägivad keeli, mille põhisõnavara paarsada põlissõnatyve on eesti keelega samad. See aga tähendab, et nende mõtteviis on sarnane meie mõtteviisiga, kuivõrd inimene mõtleb keeles, mida ta räägib.
Järelikult me mõtleme sarnaselt ja evime samalaadseid kultuurilisi väärtusi, mis on iseloomulikud soome-ugri rahvastele. Nimetaks siin mõtiskluseks O. Looritsa järgi mõningaid: looduse austamine, naise väärtustamine, kannatlikkus, pikameelsus, sitkus, vaikimine, ettevaatlikkus, umbusk, ärevus. Meid liikuma panev jõud on olnud suunatud ikka millegi loomiseks või rajamiseks, siis kaitsmiseks ja mitte kunagi teiste hävitamiseks. Need sõnad ja väärtused loovad omamoodi ajalugu ja traditsioone, mis on meiega samuti sama või vähemalt olnud sarnane.
Hoiame iseenda identiteeti
Laiendades oma kultuurilist identiteeti, hoolitseme mitte ainult soome-ugri rahvaste eest, vaid ka iseenda eest. Soome-ugri kysimus on meie endi ruumi ja mõttetaju kysimus. Kui me ei hoolitseks selle eest, siis paneksime ohtu oma rahvusliku identiteedi, oma keele- ja kultuurijuured.
Venemaa soome-ugri rahvaste unustamine ähvardaks meid muuta puudeks, kel pole juuri. Mis juhtub, kui puul pole juuri, me teame, aga mis juhtub rahvaga, kes ei tunneta juuri, võime vaid aimata. Ilmselt võib juhtuda see, et kaotaksime kiiresti rahvusliku näo ja muutuksime võõrkultuuridele avatuks. Kui aga see võõrkultuur on liiga kylgetõmbav, tal on raha ja võim, mis siis juhtub? Kas me näeme praegu mõningaid ohu märke? Mina näen, et lapsevanemad pyyavad maast madalast lastele inglise keelt õpetada, saada teadmisi võõra kohta, enne kui oma kultuuri ja keele alused on selged, näen arvamusartikleid, et eestikeelsel teadus- ja ärikeelel pole mõtet. Ja avastan end mõttelt, et see on kuskil juba enne olnud.
Tõsi, identiteet pole mingi konserveeritud nähtus, temaga tuleb nagu taimega kogu aeg tegeleda, teda tuleb uuendada. Kui aga uuendada, siis mitte koopeerides suurtelt, vaid laenates omadelt. Venemaa soome-ugri rahvastel on elav, hindamatu ja sygav kultuuriline potentsiaal, mida meie ega ymbritsev maailm pole veel õieti avastanud. Koostöö nendega teeb meid endidki ju maailmale huvitavaks. Euroopale ei ole huvitavad rootslasi või sakslasi plagieerivad eestlased. Mina aga unistan meie arvukatest soomeugrilistel mustritel põhinevatest moe- ja kunstinäitustest New Yorgis, Pariisis, Londonis...
Soome-ugri rahvad on huvitavad veel sellegi poolest, et arendavad koostööd. Meie identiteedi seisukohalt on tähtis mõelda end suuremaks. Olen ise korduvalt jälginud Eestis korraldatavatel hõimupäevadel toimuvat rahvusliku väärikuse tõusu. Ysna mõtlemapanev on 1917. aastal Baškortostanis toimunud I ylevenemaalise maride kongressi pöördumine eestlaste poole. Selles ytlevad nad: loodetavasti pole eestlased liialt yleolevad ja aitavad meid hariduse vallas, jälgime siira kadeduse ja vaimustusega teid oma riigi loomise teel. Teadmine, et oleme nende sugulasrahvas, oli neil juba siis olemas.
Kui sygav võiks olla aga soomeugriline identiteet? Tegelikult olen juba ammu mõtisklenud, et yhest kyljest on ristiusk ja kirjaoskus võimaldanud meile oma riigi, teisalt aga oleme kaotanud oskuse meenutada vana, tihti suulisel traditsioonil põhinevat. Meil on maailmagi mõistes ylisuured folkloorikogud, kuid puuduvad põlvest põlve pärandatavad perekonna või suguvõsa või nimelaulud. Ei oska enam lugeda märke ehk n-ö tamgaasid. Ei tunne pyhakohtasid. Sellepärast mõtlen taas soomeugrilaste peale, kes on need teadmised säilitanud.
Venemaa soomeugrilastes peegeldub meie endi ajalugu ja tulevik. Kui tahta teada saada, kuidas meil vanasti oma uskumuste ja traditsioonidega oli, võib seda veel soomeugrilaste abiga näha. Sest suhteline suletus, keelelisest sarnasusest ja looduse oludest tulenev mõtteviis on säilitanud tõenäoliselt meilegi omast, vana ja iidset. Ja tulevikki, Venemaa soomeugrilaste kogemus aastasadade pikkusest yhe suurkultuuri mõjust annab meile tulevikukuvandi, sest nyydisaegsed infotehnoloogiad ja immuunsuse puudulikkus läänepoolse võõra suhtes võib meid nakatada kymne aastaga rohkem kui Venemaa soomeugrilasi saja aastaga. Äkki on soomeugrilastel siin meile midagi õpetada?
Võilill ja vesiroos
Tegelik olukord aga on Venemaa soome-ugri rahvastel nagu meilgi äärmiselt tõsine. Viimased rahvaloenduse andmed olid ysna kohutavad: pea kõigi soome-ugri rahvaste arv on vähenenud, keelte kõnelejaist rääkimata. Vene riigi viljeldav turumajandus teeb soome-ugri rahvaste kultuurid nii marginaalseks, et neid ei tarbita piisavalt. See tähendab, et rahvused on muutunud majanduslikult ebaotstarbekaks. Rahvuskultuurilised väärtused nõuavad riigi tuge, kahjuks annab sealne riigivõim seda ebapiisavalt.
Seega tuleks kõik Venemaa soome-ugri rahvad erilise kaitse alla võtta, sest ei saa samamoodi kohelda hanti ja venelast, nagu ka võilille ja vesiroosi, räägitagu inimõigustest palju tahes. See mõte võib ehmatavgi olla, kuid yhe põlvega on kadunud kamassid ja sisuliselt liivlasedki, kohe on järg vadjalaste ja isurite käes. Aga edasi? Kui kõik Venemaa soomeugrilased on kaitse all, on ka meil kindlam tunne jääda riigirahvusena pysima.
Pilt: Hõimurahvaste loodususuline yhispalvus Harjumaal Siniallikul.