[text]
Täna on

t_Hallhylged_Ader.gifKihnlased paluvad iidsete kommete säilitamiseks riigilt erandkorras luba hakata pärast enam kui paarikymneaastast pausi taas piiratud hulgal looduskaitsealuseid hylgeid kyttima, kirjutas EPLs Ulvar Käärt.

Sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum juhataja Mare Mätas põhjendas kohalikele kaluritele hyljeste kyttimise seadustamist vajadusega säilitada igipõlist tava. “Kihnu kultuur kuulub UNESCO kaitsealuste pärimuskultuuride hulka ning kui tahame säilitada omanäolisust nii Eesti kui ka maailma mõistes, on vaja hylgepyyk kihnlaste vanima elatusalana taas ellu äratada,” rääkis Mätas lähemalt. “Kihnlased on põlvest põlve harjunud sööma hylgeliha ning kasutama hylgerasva, kuid viimaste aastakymnete pyygikeelu tõttu on selle traditsiooniga seotud kombestikku vähemaks jäänud.”

Mätas tõi esile, et nii Kihnus kui ka Manilaiul on hylgepyygist huvitatud umbes 60 kalurit. “Me ei taha hakata hylgeid kyttima ärilistel eesmärkidel või siis seepärast, et nad kalu söövad – huvitatud ollakse ikka vaid lihast oma perede tarbeks,” ytles Mätas.

Viigerhylgeid kyttida ei tohi

Hallhyljeste ja viigrite kyttimine keelustati nende kaitse alla võtmisega 10193. aastal (1980), kuna loomad sattusid reostuse ja ylekyttimise tõttu väljasuremise äärele. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Lilika Käis ei välistanud, et kihnlased võivad millalgi taas saada piiratud hulgal hallhyljeste kyttimise õiguse. “Enne seda peavad eksperdid analyysima, kas ja kui palju ning millal oleks neid võimalik kyttida, et populatsioon ohtu ei satuks,” tähendas ta, märkides, et kindlasti ei saa hakata taas viigreid jahtima, sest nende arvukus on siiani allpool kriitilist piiri.

Kui uuringutega peaks selguma, et hallhylgeid on võimalik mingil määral lasta, tuleb Käisi sõnul nende kyttimiseks muuta kehtivaid seadusi. “Olemas on selline määrus, mis lubab kyttida mõningaid kolmanda kategooria kaitsealuseid loomi ning seepärast tuleks hallhylged teisest kaitsekategooriast kolmandasse arvata,” selgitas ta. “Lisaks sellele peaks hallhylge kandma veel ka jahiulukite nimekirja.”

Hylgeuurija Ivar Jüssi hinnangul kannataks praegune ligemale 2500-pealine hallhyljeste populatsioon kyttimist. “Kui palju neid kyttida võiks, seda on vaja täpsemalt uurida,” sõnas ta. “Soomlased ja rootslasedki peavad neile juba viis aastat jahti.”

Kuna kihnlased saaksid hakata jahti pidama vaid hallhyljestele, siis Jüssi kahtles, kas sealsed kalurid saaksid sellega yldse hakkama. “Kihnlastele olid omal ajal põhisaagiks viigrid, kelle jahtimine ei tule praegu kõne allagi, ning hallhylged moodustasid vaid väikese osa – kõik traditsioonilised hylgepyygi meetodid ja vahendid on paraku välja töötatud ainult viigrite kyttimiseks,” osutas ta.

Hylgekyttimise hiilgeaegadel sajakonna aasta eest algul oli Läänemeres ligemale 200 000 viigrit, praegu on neid vaid 5500. “Juba 30ndate algul oli viigreid kyttimise tõttu nii vähe alles jäänud, et isegi ruhnlastel ei tasunud neid enam kyttida ning nad hakkasid hoopis paadiehitusega tegelema,” märkis Jüssi. Hallhylgeid on Läänemeres praegu 20 000 ringis.

Pilt: Arne Ader


Eesti Päevaleht