Jaak Prozese artikkel ilmus lyhendatult ka 20.01. Eesti Päevalehes pealkirjaga "Meie soome-ugri identiteet".
Tänapäeval seisavad paljud rahvad, eriti aga väikerahvad, kysimuse ees, kuidas säiltitada oma rahvuslikku omapära kiirelt globaliseerumas maailmas. Kuidas anda edasi väärtusi, traditsioone kooskõlas tänapäeva turumajanduse ja rahasuhete eetikaga, kuidas yhendada avatud yhiskonna ideaale enesesäilitamise ja endaksjäämise ideaaliga. Siinkohal tasub meenutada, et enamik maailma areenilt kadunud rahvaid nii Venemaal kui ka mujal maailmas ei ole hävinud fyysiliselt, vaid kaotanud oma identiteedi ning assimileerunud keelelt ja kultuurilt.
Uuemad teooriad ytlevad, et Venemaa soome-ugri aladele pole venelaste massilist kolonisatsiooni olnud, vaid vahetus keel. Aga enne kui keel vahetus, pidi midagi juhtuma, kuid see on omaette teema. Yhe näitena nimetaks siin, et rahvaloenduste 1989 – 2002.a. vahel vähenes mordvalaste arv yle 200 000, s.t 20% kaheteist aastaga. Tahaks kysida kuhu nad kadusid ja miks? Muidugi Venemaa soome-ugri rahvaste olukord on võrreldes eestlastega teine, kuid meie jaoks on toimunu õpetlik, õpetlik selles suhtes, et mis juhtub kui väike rahvas jääb yhe suurkultuuri mõju alla. Teiselt kyljest on see näide õpetlik, kui kiirelt see käib, natuke meelevaldselt võib öelda, et kui rahvusteadvuses on mõra sees siis toimub keelevahetus peaaegu põlvkonna - kahega. s.t 50 aastat ja miljonilist rahvast praktiliselt pole. Identiteet aga oli juba ammu kadunud, võõrast hakati pidama omaks.
Eestlastel on võrreldes Venemaa soome-ugri rahvastega vedanud. Eestis põrkusid XIX saj. kokku kaks suurrahva kultuuri - saksa ja vene, paradoksaalsel kombel võiks venelastele omamoodi tänulik olla, sest nad päästsid eestlased saksastumisest – kadakasakslus oli juba ysna levinud, pajuvenelasteni läks veel aega. Aga de fackto tekkis olukord, kus yks osa eesti intelligentsist oli vene põhjaga ja teised saksa põhjaga, kuidas aga oma vahel rääkida kui eesti keel ei kannata kõrgel tasemel rääkimist ja õieti kirjutamist välja. Minu meelest just selles momendist muutub tähtsaks Soome tee, enda pidamine mitte ainuyksi eestlaseks aga ka soome-ugrilaseks, sest soomlasi peeti kahtlematult hõimuvendadeks.
Siit algab see mõttemaailm, mille kohta Juhan Liiv ytles, et olgu selles selge tahe, et me kool on yle lahe. Soome vaimustus oli tõesti suur, kõik meie suurmehed nagu Fr.R. Kreutzwald, J.V.Jansen, L.Koidula, C.R.Jakobson, J.Hurt käisid Soomes ja innustusid Soomest. Soomest võeti yle sõnavara ja taastati eesti keelt. Soome, selles oli eestlase ihalus.
Aga enne, enne olid soomlastest aga ka ungarlastest keelemehed-rännumehed taastanud omamoodi soome-ugri impeeriumi. Kasvav rahvuslus, allasurutud ja alaväärtustatud rahvus, vajas kui taim päikest - ajalugu s.t sygavust ja ruumi s.t vägevust. Ja tõesti võimaldasid nende keeleteadlaste uuringud nihutada eestlaste kultuuriruumi märgatavalt. Meie rahvuslike tegelaste kirjatöödes hakkab ilmuma artikleid suurest eestlaste omaaegsest kodumaast Uuralites, kust kõik alguse sai. See võimaldas korraga meil mõelda ennast tunduvalt suuremaks, vähe sellest ka võimsa ajalooga rahvaks, kellele tõsi, ajalugu on liiga teinud.
Aga faktiks jääb, et see tunne võis olla rahvuslikul ärkamisajal väga tähtis, tähtis ka teadmise pärast, et me pole yksi. Olen lugunud ajaleheartikleid meie tollastest laulupidudest, mida kylastasid ka soomlased ja ungarlased, neis mainitakse kui suurte juubeldustega võtsid eestlased vastu oma hõimuvendi soomlasi ja ungarlasi. Seega see soome-ugri tunne oli eestlastel olemas, arvan, et see tunne oli oluline jõudmaks oma riikluseni. Sellel tundel võisid olla tagajärjed mitte ainult teadustöödes vaid ka igapäevases elus või väga otsustavatel ja rasketelgi momentidel. Tuletaks meelde meie Vabadussõda, mil enamasti hõimutundest ajendatuna saabus Eestisse sovettide vastu sõdima 3000 soomlasest vabatahtlikku.
Nii tõdemegi, et meie jaoks peaks soome-ugri tunne olema see, mis võimaldab oluliselt laiendada meie kultuuriruumi piire, ytleks laiendada kultuurilist identiteeti. Laiendada tõe ja õigusega Siberini välja, sest seal elavad sugulasrahvad, kes räägivad keeli, mille põhisõnavara paarsada põlissõnatyve, on eesti keelega samad. See aga tähendab seda, et nende mõtteviis on sarnane meie enda mõtteviisiga, kuivõrd inimene mõtleb keeles mida ta räägib. Järelikult me mõtleme sarnaselt ja evime samalaadseid kultuurilisi väärtusi, mis on iseloomulikud soome-ugri rahvastele. Nimetaks siin mõtiskluseks O. Looritsa järgi mõningaid: looduse austamine, naise väärtustamine, kannatlikkus, pikameelsus,sitkus, vaikimine, ettevaatlikus, umbusk, ärevus.
Meid liikuma panev jõud aga on olnud suunatud ikka millegi loomiseks või rajamiseks, siis kaitsmiseks ja mitte kunagi teiste hävitamiseks. Need sõnad ja väärtused loovad omamoodi ajalugu ja traditsioone, mis meiega on samuti sama või vähemalt olnud sarnane.
Seega laiendades oma kultuurilist identiteeti, hoolitseme me mitte ainult soome-ugri rahvaste eest vaid ka iseenda eest. Soome-ugri kysimus on meie endi ruumi ja mõttetaju kysimus. Kui me ei hoolitseks selle eest, siis paneksime ohtu oma rahvusliku identiteedi oma keele- ja kultuurijuured.
Piltlikult öeldes ähvardaks oma soome-ugri juurtega mitte tegelemine, Venemaa soome-ugri rahvaste unustamine meid muutuda puudeks, kellel pole juuri. Mis juhtub kui puul pole juuri me teame, mis juhtub rahvaga kes ei tunneta juuri ja ei väärtusta oma identiteeti, ei ylista oma ajalugu võime aimata. Ilmselt võib juhtuda see, et kaotaksime kiiresti rahvusliku näo ja muutume võõrkultuuridele avatuks. Kui aga see võõrkultuur on liiga kylgetõmbav, tal on raha ja võim, ta on tugev , mis siis juhtub? Kas me näeme praegu mõningaid ohu märke? Mina näen, et lapsevanemad pyyavad maast madalast lastele inglise keelt õpetada, saada teadmisi võõrast enne kui omakultuuri ja keelealused selged on, näen arvamusartikleid, et eesti keelsel teadus- ja ärikeelel pole mõtet. Ja avastan end mõttelt, et see on kuskil juba enne olnud, aga nyyd juba kaob 20 % rahvast kaheteist aastaga. Kas pole selles midagi õpetlikku?
Seega arvan, et enda tunnetamine soome-ugri rahvana ja koostöö arendamine aitab kaitsta ja väärtustada meie rahvuslikku identiteeti, võimaldab vastu seista liig tugevatele võõrmõjudele. Identiteet pole mingi konserveeritud nähtus, temaga tuleb nagu taimega kogu aeg tegeleda ja uuendada. Kui aga uuendada, siis mitte koopeerides suurtelt vaid laenates omadelt, Venemaa soome-ugri rahvastel on elav, hindamatu ja sygav kultuuriline potensiaal, mida meie ega ymbritsev maailm pole veel õieti avastanud. Koostöö nendega teeb meid endidki ju maailmale huvitamaks. Kas Euroopale on tõesti huvitavad rootslasi või sakslasi plagieerivad eestlased? Aeg ajalt tundub, et me unustame, et need rahvad on juba n.ö Euroopas ees. Mina aga unistan meie arvukatest soome-ugrilistel mustritel põhinevatest moe- ja kunstinäitustest New-Yorgis, Pariisis, Londonis... .
Soome-ugri rahvad on huvitavad veel selle poolest, et ma ei tea eriti peale turgi rahvaste, kes sellist koostööd arendavad. Meie identiteedi seisukohalt on tähtis mõelda end suuremaks, mitte 1 miljon vaid 26 miljonit, see peab olema meie mõtteviisiks kui me ei soovi end pidada väikerahvaks, kes peabki kogu aeg võõrast sisse ahmima, sest ytelgem ausalt, mis asi on miljon. Yks Hiina poolesajast miljonilinnast ja maailma mastaabis meeldib see või meile mitte on see liiga väike, et olla rahuskultuuriliselt või ka keeleliselt edukas ja väljapaistev.
Eriti tähtis aga on see Venemaa soome-ugrilastele, kes selle läbi ei tunneta end väiksena, veelgi enam, see võimaldab neil yle saada teatavast alaväärsustundest ja väärtustada nende rahvuskultuuri, rahvuslikku väärikust. Olen ise korduvalt jälginud läbi Eestis korraldatavate hõimupäevade ajal toimuvat rahvusliku väärikuse tõusu. Põhikartus, mis neil on, et äkki unustame nad ära. Ysna mõtlemapanev on 1917.a. Baskortostanis toimunud I Ylevenemaalise maride kongressi pöördumine eestlaste poole, milles nad ytlevad, et loodetavasti eestlased pole liialt yleolevad ja loodetavasti aitavad meid hariduse teel, jälgime siira kadeduse ja vaimustusega teid oma riigi loomise teel. Seega jah, teadmine, et oleme nende sugulasrahvas oli neil juba siis olemas.
Kui sygav võiks olla aga soomeugriline identiteet? Tegelikult olen juba ammu mõtisklenud, et yhest kyljest on ristiusk ja kirjaoskus võimaldanud meile oma riigi, teisest kyljest aga oleme kaotanud oskuse meenutada vana tihtipeale suulisel traditsioonil põhinevat. Meil on maailmagi mõistes ylisuured folkloorikogud, kuid puuduvad põlvest-põlve pärandatavad perekonna või suguvõsa või nimelaulud. Ei oska lugeda enam märke n.ö tamgasid. Ei tunne pyhakohtasid. Sellepärast mõtlen taas soomeugrilaste peale, kes on need teadmised säilitanud.
Huvitav on mõtiskleda selle yle, et Venemaa soomeugrilastes peegeldub meie endi ajalugu ja tulevikki. Kui tahta teada saada, kuidas meil vanasti omade uskumuste ja traditsioonidega oli, võib seda veel soomeugrilaste abiga näha. Sest suhteline suletus, keelelisest sarnasusest ja looduseoludest tulenev mõtteviis on säilitanud tõenäoliselt meilegi omast, vana ja iidset. Ja tulevikki, Venemaa soomeugrilaste kogemus aastasadade pikkusest yhe suurkultuuri mõjust annab meile tulevikukuvandi, sest kaasaegsed infotehnoloogiad ja immuunsusepuudulikkus läänepoolse võõra suhtes võib meid nakatada 10 aastaga rohkem kui Venemaa soomeugrilasi 100 aastaga. Äkki on soomeugrilastel siin meile midagi õpetada?
Tegelik olukord aga on Venemaa soome-ugri rahvastel nagu meilgi äärmiselt tõsine. Viimased rahvaloenduse andmed olid ysna kohutavad, pea kõigi soome-ugri rahvaste arv on vähenenud – keelte kõnelejaist rääkimata. Vene riigi poolt viljeldatav turumajandus teeb soome-ugri rahvaste kultuurid nii marginaalseiks, et neid ei tarbita piisvalt. See tähendab aga seda, et rahvused on muutunud majanduslikult ebaotstarbekaiks. Rahvuskultuurilised väärtused nõuavad riigi poolset tuge, kahjuks seda antakse sealse riigivõimu poolt ebapiisavalt.
Seega arvan liialdamata, et kõik Venemaa soome-ugri rahvad tuleks erilise kaitse alla võtta, sest ei saa samamoodi kohelda hanti ja venelast nagu ka võilille ja ja vesiroosi, räägitagu inimõigustest palju tahes. See mõte võib ehmatavgi olla, kuid yhe põlvega on kadunud kamassid ja sisuliselt liivlasedki, kohe on järg vadjalaste ja isurite käes. Aga edasi? Siis kui kõik Venemaa soome-ugrilased on kaitse all on ka meil kindlam tunne jääda riigirahvusena pysima ka tulevikus. Ohu momendid aga on, alguses identiteet, ajalugu, siis kultuur ja keel ning lõpuks tuleb poliitik, kes ytleb aga milleks riik? Meie riik aga algab soome-ugri juurtest, loodetavasti. Eesti riigi olemasolu eesmärk ja mõte on Eesti kultuuriruumi säilitamine ja areng, loodetavasti.