Täna pöörab 40 lindu “suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ” ja hakkab kodu poole lendama. On tsirgu- ehk linnupäev, Setomaal ka sorokasveet ja häräjuvvapäiv.
Lindude ootamine ja saabumine on maarahvale olnud alati eriliselt tähenduslikud. Koos rändlindudega saabub ju kevad. Lindude saabumine paneb sydame kiiremini põksuma ja toob suule rõõmsad tervitussõnad teinekord isegi eakal inimesel. Esimesed rändlinnud on tänavu kyll juba kohal. Matsalus nähti mõne päeva eest lõokesi ja kiivitajaid, kuid suurem ränne on alles ees.
Et lindude kodutee oleks kergem, kypsetatakse linnupäeval tsirguvatsku ehk paistekakku ja viiakse õue aiateiba otsa, puuriidale või mujale. Varem vaid Setomaal levinud tava on nyyd kodunenud mujalgi Maavallas.
Tänapäeval kypsetatakse linnupäevaks tavaliselt juba saiakesi või linnukujulisi kypsiseid. Tsirguvadsas on tervistav vägi. Seda syyakse ise ja antakse mõnikord kariloomadelegi.
Tsirgupäeval on tehtud mõnesuguseid taigasid, et kanad hakkaksid paremini munele (mulgi ja võro k. looma, seto k. luuma) ja looksid oma munad kodus. Maakeeles tähendab loomine ka munemist. Maarahva vanad loomislaulud omakorda, mida on kaugelt yle saja, kõnelevead kõik linnust ja munadest. Meie hõimurahvastelgi on maailma loonud lind, või kui täpne olla, siis maailm on syndind linnu loodud munadest.
Oodates linde, oodates kevadet.
Maavalla Koda