Eesti yhiskonna juhid peavad julgema viimaks tunnistada ja tunnustada seda, mis on avalikus sõnas juba ammu kõlanud ja omaks võetud: peale eesti keele on Eestis olemas ka võru keel, kirjutas Sirbis Jüvä Sullõv.
Eestlasena on mul hea meel, et eesti keelel on olemas korralik arendamisstrateegia, ja võrukesena tunnen heameelt, et selles on proovitud tegelda ka minu emakeelega. Samas kurvastab teadmine, et Eesti kõrgeima ja soliidseima keelealase kogu, Eesti keelenõukogu koostatud arengudokumendis ei valitse võru keele suhtes mitte soosiv ja tunnustav, vaid kahtlev ja hirmunud vaim. Eesmärgid ja ylesanded, mis strateegia piirkondlike erikujude peatykis välja tuuakse, on iseenesest muidugi õiged ja vajalikud. Pystitatu esituslaad on aga vastuoluline ja töötab sellisena nende samade eesmärkide ja ylesannete vastu.
Esiteks on strateegias hoolega välditud seal käsitletud keelte ja murrete nimetusi. Nende asemel räägitakse väga kõrgel yldistusastmel eesti keele piirkondlikest erikujudest, täpsustades vaid, et silmas peetakse eesti keele murdeid ja neist lähtuvaid keelekujusid. Murrete osas järgneb nending, et enim erinevad põhjaeesti ja lõunaeesti murded ning et põhjaeesti murrete alusel ja lõunaeesti murrete toel on kujunenud tänapäeva eesti kirjakeel.
Mida kujutavad endast eesti keele murretest lähtuvad keelekujud, seda ei täpsustata, kuid aimata võib, et silmas peetakse võru (kirja- ja yld)keelt, mida pole peetud võimalikuks tunnustada keelena ega ka pidada eesti keele murdeks ning millele seetõttu on leiutatud omaette keeruline seletus: eesti keele piirkondlik erikuju, mis on eesti keele murdest lähtuv keelekuju.
Strateegia tekstis väljendub soov yhtse eesti keele alla piirkondlike erikujudena ära mahutada nii iidsed hõimukeeled põhjaeesti ja lõunaeesti keel kogu oma hiljutises murdekirevuses kui ka Eesti tänapäevane keeleline reaalsus, kus põhjaeesti murded (v.a Kihnu) on peaaegu täielikult taandunud eesti kirjakeele ees, lõunaeesti hõimukeel aga pysib ja areneb põhiliselt võru (kirja- ja yld)keele näol, kuid sellele lisaks ka eraldi setu ja mulgi keelena.
Strateegiliselt nõustutakse eesti murrete hääbumisega
Ajalooliste põhjaeesti ja lõunaeesti keele murrete ning tänapäeva eesti ja võru keele näitamine yhe ja yhtse eesti keele erikujudena võib tunduda Eesti riigi ja yhiskonna seisukohalt vajaliku ja ainuvõimalikuna. Eesti on ju niigi väike ja peab seepärast olema yhtne ega tohi mingil juhul killustuda. Sellest näib järelduvat, et Eestis tasub, saab ja tohib hoida elava ja areneva keelena ainult eesti kirjakeelt. Seda väljendabki eesti keele arendamise strateegias pystitatud eesmärk: luua tingimused eesti keele piirkondlike erikujude kasutamiseks ja säilitamiseks kultuuriväärtusena, eesti kirjakeele arendamise yhe allikana ja kohaliku eesti identiteedi kandjana.
Ma ei usu, et eesti keele arendamise strateegia kokkupanijad oleksid eesti murrete saatuse vastu ykskõiksed, kuid ometi tähendab selliselt sõnastatud strateegiline eesmärk leppimist eesti murrete elavast kasutusest hääbumisega – ei soovita ju luua tingimusi murrete kasutamiseks elava keelena. Ja miks peakski neid hoidma elavana? Kultuuriväärtust, arendamisallikat ja identiteedikandjat on ehk hoopis kindlam ja ohutum hoida muuseumi või kultuurimaja seinte vahel. Ja kuidas saakski eesti murdeid (saarte, lääne, kesk, ida, ranna, Alutaguse) hoida elavate ja arendatavate tänapäevaste keeltena, kui nende elavast kasutusest on säilinud vaid vähesed riismed eesti keele piirkondlike aktsentide näol.
Selle kõigega võiks väikeste mööndustega nõus olla ja leppida kui kurva tõsiasjaga, sest eesti keele murded (peale kihnlaste keele, mida on viimasel ajal arendama asutud) on tõesti elavast pruugist sama hästi kui kadunud, elades siiski edasi eesti kirjakeeles, mille aluseks nad on. Kuidagimoodi ei saa aga leppida sellega, et eesti keele arendamise strateegias pannakse eesti keele kaduvate murretega kokku ka lõunaeesti keel.
Võru keel pole jäänud murde- ja kultuuriharrastuseks
Lõunaeesti keele olukord on hoopis teine ja vajab täiesti teistsugust lähenemist kui (põhja)eesti murrete oma. Seda nii lõunaeestlaste erineva kultuuritausta ja keelelise eneseteadvuse tõttu kui ka seetõttu, et lõunaeesti keelt on ka puht lingvistiliselt tihti käsitletud pigem omaette läänemeresoome keelena kui eesti keele murdena.
Eraldi strateegilist käsitlemist ei vaja mitte ainult eesti keele murded ja lõunaeesti keel, vaid kindlasti ka lõunaeesti keelte ja murrete olukord. Lõunaeesti keelt võib võrrelda saami keelega, mis tegelikult koosneb mitmest keelest ja murdest. Lõunaeesti keele sisesed keelelised erinevused pole muidugi nii suured kui saami keeltel, kuid erinevused keelte või murrete olukorras on sama olulised.
Tartu- ja Võrumaal kasutusel olnud vana lõunaeesti kirjakeele aluseks olev Tartumaa keel on tagasi langenud murde tasemele ja on tänapäeval pea sama kurvas seisus kui põhjaeesti murded. Mulgimaa oma keelele annab pisut rohkem säilimislootust mulgi keele ja kultuuri liikumine, mis on siiani siiski jäänud murde- ja kultuuriharrastuse tasemele.
Põhjaeesti murretest ning lõunaeesti Tartu- ja Mulgimaa keelest hoopis teistsuguseks on kujunenud võru keele käekäik. Traditsiooniline keelepruuk on Võru- ja Setumaal erinenud eesti kirjakeelest palju rohkem ja see on säilinud palju paremini kui yheski teises Eesti osas. Kui ylejäänud Eestis on kohalik keelepruuk rahulikult ja vastupanuta peaaegu täielikult eesti kirjakeelega kokku sulanud, siis Võrumaal on oma keele kaitseks syndinud tugev regionaalne liikumine, mille peaeesmärgiks on säilitada ja arendada võru keelt elava keelena. Oma keele hävingust päästmiseks on loodud võru kirjakeel, mida kasutatakse juba yle kymne aasta väga mitmetel elualadel kooliõpikuist arvutiprogrammide ja teadusartikliteni. Setude samalaadne liikumine hõlmab rohkem kultuuritraditsiooni. Eraldi setu kirjakeelt pole välja arendatud, kuid pole võimatu, et seda tulevikus tehakse, sest erinevalt keeleteadlastest peab nii Setumaa kui Võrumaa rahvas setu keelt omaette keeleks.
Niisiis on võrukeste keel tänapäeval ainuke lõunaeesti keelepruuk, mis on murdekeele tasemelt arenenud moodsaks kirjakeeleks. Muidugi ei saa selle arengutaset võrrelda eesti kirjakeele omaga ja ka nende ylesanded kattuvad ainult osaliselt. Tähtis on mõista, et võru kirjakeel on praegu Eestis peale eesti kirjakeele ainus omamaise päritoluga kaasaegne kirjakeel, jäädes samas piirkondlikuks keeleks. Võru keelt ei taheta eesti keele asemele, vaid seda soovitakse arendada lisaväärtusena eesti keele kõrval, mitte ohustades, vaid toetades eesti kirjakeele positsiooni riigi- ja rahvuskeelena.
Võru keel ei saa kuidagimoodi ohustada eesti keelt, kyll aga on võru keel ise yha enam ohustatud eesti keele poolt. Keelevahetusprotsess on viinud olukorrani, kus võrukeste vanem ja keskmine sugupõlv on veel võru ja eesti kakskeelsed, kuid noorem põlvkond on oma esivanemate keelt juba lõplikult kaotamas.
Projektipõhisusega ei päästa võru kirjakeelt
Sellises olukorras ei saa leppida ainult lihtsustatud projektipõhise lähenemisega, mida pakuvad nii eesti keele arendamise strateegia kui ka riiklik programm “Lõunaeesti keel ja kultuur”. Kui ollakse tõsiselt mures isegi nii tugeva ja hästi arenenud keele pärast nagu eesti keel, siis peaks olema arusaadav, et võrreldamatult ohustatum ja keerulisemas olukorras, kuid siiski elav ja arenev võru keel vajab põhjalikult läbimõeldud hoolt ning kindlat ja piisavat tuge palju rohkem. On selge, et soov säilitada eesti kirjakeele kõrval elavana ja arenevana veel mõni maakeel on kõige reaalsem lõunaeesti ja eelkõige võru keelt silmas pidades. Kuid selleks on vaja, et Võrumaal oleks võru keel enamikul elualadest ligilähedaselt sama hea, aus ja kindel tööriist kui eesti keel.
Pole vaja võrukeelset sõjaväge, mikrobioloogiat ega tuludeklaratsiooni. Pole ka vaja kolme võrukeelset tele- ja raadiokanalit ja mitut päevalehte. Kyll aga on kiiresti vaja võrukeelseid või tugeva võru keele kallakuga lasteaedu ja koole, võrukeelseid lasteraamatuid ja multifilme, romaane, mängufilme, võrukeelset teatrit ja laulupidusid. On vaja võrukeelseid arvutiprogramme ja entsyklopeediat, võrukeelset päeva- või nädalalehte ja klantsajakirja ning igapäevaseid võrukeelseid uudiste- ja lastesaateid nii raadios kui teles. On vaja, et eesti yhiskonna juhid julgeksid viimaks tunnistada ja tunnustada seda, mis on avalikus sõnas juba ammu kõlanud ja omaks võetud: peale eesti keele on Eestis olemas ka võru keel. On vaja mõista, et võru keelt tuleb kohelda ja hoida kui tõsiselt ohustatud, kuid elavat ja hea tulevikulootusega keelt, mitte samal tasemel aktsentideks tasandunud murretega.
Eesti keele arendamise strateegia elluviimise vahearuandes nenditakse, et Eesti avalikkuses esineb jätkuvalt kahetist suhtumist piirkondlikesse keelekujudesse ning kogu problemaatika sidumist lõunaeesti murrete emantsipatsiooni kysimusega. See on õige tähelepanek. Suhtumine peabki olema kahetine. Eesti murdeid ei saa arendada samal tasemel kui võru keelt. Olukord, valmisolek ja vajadused on täiesti erinevad. Eesti murrete kasutust tuleb toetada kultuuriväärtuse ja kirjakeele arendamisallikana, nagu eesti keele arendamise strateegias kirjas. Lõunaeesti keele emantsipatsioon vajab aga lisaks eraldi yha suuremat tuge ja hoolt ning väga sygavat strateegilist käsitlemist kas Eesti keelestrateegia omaette põhjalikus osas või eraldi lõunaeesti keele strateegia raames, mis peaks saama samasuguse seadusliku jõu ja kindla rahalise toe, nagu seda loodetakse eesti keele arendamise strateegiale.
Lõpuks tahan rõhutada, et selles kirjutises ei väljenda ma yhegi asutuse ega seltsi ametlikku ideoloogiat, vaid ainult omaenda mõtteid. Oma karmis hinnangus murrete olukorrale lähtun praeguseks välja kujunenud keelelisest ja sotsiolingvistilisest reaalsusest, kuid ma ei taha mingil juhul kellegi headele pyydlustele kätt ette panna. Ma olen veendunud, et tänapäevases maailmas pysimajäämiseks peab keelel olema moodne kirjakeel, mida kasutatakse paljudel elualadel ja arendatakse kogu aeg vastavalt uutele vajadustele edasi. Usun, et Eestis võiks vanade murrete põhjalt tõusta võru keelele lisaks nii mõnigi moodne piirkondlik kirjakeel, olgu see siis setu, mulgi, kihnu või mõni muu maakeel, kuid see ei saa syndida pelgast kultuuri- või murdeharrastusest, vaid ainult rahva väga tugeva tahtmise, riigi kindla toe ja paljude inimeste aastatepikkuse järjekindla töö viljana.