Tuhandeid aastaid kestnud kultuurid tunnevad tasakaalu mehhanisme, neis on roheline olu. Nii ka maausus. Hiite kaitse on tähtis. See on yks viis, kuidas kaitsta tykikest maad, ütleb Rohelises Väravas Juhani Püttsepale antud usutluses Tartu ülikooli biosemiootikaprofessor Kalevi Kull.
Olete Rohelise Värava lugusid (portaalis www. greengate.ees) vahel kommenteerinud. Millist suunda võiks hoida Roheline Värav?
Olen Rohelist Väravat lugenud selle ilmumise algusest peale. Sest selles on elamise olulistest asjadest märksa sagedamini juttu kui muus ajakirjanduses. Roheline Värav saaks yhtlasi olla koht, kus asju arutada, eluvaate õppimise koht. Koht, kus ka rohelised poliitikud käivad õppi mas, vaidlemas, lugemas. Roheline vaade, see on hulk arusaamu, mida tuleb päris kaua õppida, ja kindlasti ei tunne me seda veel kyllaldaselt, ka need, kes praegu keskkonnaasjust kirjutavad, või kes rohelise erakonnaga on liitunud. Näiteks võib tuua loomakaitsega seotud kysimused. Karusnahkades käimine ei ole rohelise vaatega vastuolus.
Tõesti, kysisin tuttava Tartu köösneri käest järele, kahe aasta jooksul on endale kopranahkse kasuka lasknud teha vaid mõni mees. Samas kurdame, et kopraid on liiga palju.
Jah, miks me ei käi oma lambanahksetes või kopranahksetes kasukates? Muidugi, tohutu vahe on selles, kas need karus nahad on kohalikud või sisse toodud. Kohalike koosluste pysikindel majandamine on tasakaalus ökosysteemides elamise alus. Seda saab teha neid liike hävitamata, koguni vastupidi, kestvalt majandatud pärandkooslustes võib liigirikkus pysida kõige kõrgem.
Piiramatu kaupade ja ressursside tassimine kauge maa tagant, mida soodustab WTO, maailma kaubandusorganisatsioon, teeb aga kergesti mõnele paigale liiga. Spetsialiseerudes maailma varustamisele mingi kohaliku loodusvaraga, on tulemuseks oma ökosysteemi vaesestamine, seda tehakse selle liigirikkuse ja maastike mitmekesisuse arvelt. Viies ressursse yhest kohast teise, soovitakse suurendada tarbimist ja ostmist. Aga need ei ole vaid plussmärgiga asjad. Majandus kasvab, tähendab järjest rohkem peab ostma. Aina rohkem osta ei ole ometi hea, vaid on totter.
Tarbimise kasvu ei vaja õieti keegi. Järelikult pole ka majanduskasvu taotlemine hea. Uurides, milline on mõistlik ja kestev majandus, tõi ökoloogiline majandusteadus sisse majanduse nullkasvu mõiste, aga rääkida sellest pole lihtne, sest meie riigijuhtide ja majandusteadlaste seas on siiani väga vähe neid, kes ökoloogilise majanduse teooriat ja ökosysteemide protsesse korralikult tunneksid. On tõepoolest imelik, kui vähe ka meie valitsuse liikmed ja suurettevõtete juhid sysiniku ja lämmastiku ringe seaduspärasusi teavad, ise neid ringeid muuta yritades.
Mida tähendab roheliste erakonna esiletõus Eestis?
Rohelised ei ole huvigrupp ja roheline maailmavaade ei ole vaade, mis tuleb teatavate eelistustega inimeste koondumisest. See on täiesti midagi muud. Kui tahame teada, milline peaks olema roheline seisukoht, siis me saame teaduslikult kindlaks teha, milline see on. Saame uurida, milline peaks olema käitumine, mis hoiab ringeid tasakaalus ning milline on niisugune toimimisviis, mis võib kesta iseennast hävitamata. See on uuritav, mitte eelistuse kysimus. Ses mõttes on rohelised potentsiaalselt teaduslikumad kui teised poliitilisel areenil olijad. Yhtaegu tähendab roheliste tulek seda, et otsuseid ja arutelusid ei taandata enam vaid yhele tunnusele – majanduslikule kasule –, vaid võetakse hoolida paljudest väärtustest, mis yksteiseks ei taandu ja mida mõõta ei saa.
Samas seob rohelise maailmavaatega end ka näiteks Maavalla Koda. Nende kodulehel saab anda elektroonilise allkirja pöördumisele looduslike pyhapaikade kaitseks. Yle kolme tuhande inimese on alla kirjutanud.
Tuhandeid aastaid kestnud kultuurid tunnevad tasakaalu mehhanisme, neis on roheline olu. Nii ka maausus. Hiite kaitse on tähtis. See on yks viis, kuidas kaitsta tykikest maad. Tähtsad on ka rahvuspargid, Naturaalad, biosfääri kaitseala hoidmine ja ehitamine – see on kokku suur tykk Eestist. Kogu maa väärib kaitset.
Kuid milline roll võiks olla kirikul, ristiusul rohelise ilmavaate levimisel?
Lynn White kirjutas selle kohta 1967. aastal yhe hea teksti, «Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured». Kristluse tulek asendas loodusega kooskõlas elamise arusaamaga, et inimene on looduse isand. White on kristlik teoloog ja ytleb, et ta paluks Pyha Franciscuse ökoloogiapyhakuks. Franciscus luges evangeeliumi lindudele ja loomadele.
Kui jaapanlane Masaru Emoto pildistas järvevett, millele preester oli lugenud budistlikku palvet, moodustusid vees kristallid, mida seal enne ei olnud. Emoto kirjeldab nende kristallide ilu kui galaktika säravat valgust.
Mis vahe on harmoonial ja disharmoonial? Meeldiv hääl erineb ebameeldivast, isegi siis kui ei ole võimalik aru saada jutu sisust. Ilus ja kole hääl on fyysiliselt erinevad. Samas, yleestetiseeritud seosed võivad tuua häda, tekivad fetišid. Ja mida sygavamale minna, seda sygavamad on ohud.
Igal kirikust väljujal ei ole silmad kyll nii kõrgel, et nad kõik õitsvaid võililli talluksid.
Rohelist maailmavaadet saab määratleda konservatiivse maailmavaatena. Konservatiivne tähendab elamist igavese järgi. Kristluse väärtused on inimese väärtused. Roheline maailmavaade näeb inimest tervikuna tema ökosysteemis. Ökosysteemide väärtused on kestvamad, igavesemad – tähendab, roheline vaade on veelgi konservatiivsem.
Kalevi Kull
• Tartu ülikooli semiootikaosakonna juhataja, biosemiootika professor.
• Teaduslik huviala: semiootika teooria, biosemiootka, evolutsiooniteooriad, koosluste teooria ja liikide kooseksisteerimine, teoreetilise bioloogia ajalugu.
• Eesti teoreetilise bioloogia kevadkoolidele alusepanijaid. 33. teoreetilise bioloogia kevadkool teemal «Kommunikatsiooni teooria» tuleb 4.–6. mail 2007 Lääne-Eestis.