Viljandi kultuuriakadeemia fuajees saab näha rahvusliku ehituse eriala yliõpilaste valmistatud handi haabjat ning homsest ka ehitusjooniseid, makette ja teisi töid, kirjutas Sakalas Henrik Ilves.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja Priit-Kalev Partsi sõnul pandi mullu sygisel valminud haabjas välja selleks, et homme lahtiste uste päeval sellele erialale tähelepanu tõmmata. Haabjas jääb akadeemia sissekäigu juurde veel paariks nädalaks.
Ymaram kuju
Handi haabja ehitamise mõtteni viis Priit-Kalev Partsi juhuslik kohtumine eesti mehe Ronald Rüütliga, kes oli sellise sõiduriista ise Siberis elades valmis meisterdanud. «Me kõik oleme surelikud ja on tarvis, et oskused järgmistele põlvedele edasi läheksid,» leiab Parts.
Soomaal ehitatud haabjatest erineb handi paat selle poolest, et tema kuju on voolujoonelisem ja põhi ymar. Erinevuse põhjused on Partsi sõnul looduslikud: Siberis ei kasva nii suuri haavapuid kui Eestis.
Handi haabjas on mõeldud ainult kalapyygiks. «Eestlased olid põlluharija rahvas ning paadid pidid kandma ka põlluriistu,» lisas Parts.
Sygisel asub õppima teine lend
Esimene rahvusliku ehituse eriala lend lõpetab kultuuriakadeemia 10222. aastal (2009). Sel sygisel võetakse vastu kaheksa uut noort.
«Praegu on yliõpilaste vanuseline koosseis mõnevõrra ebaharilik, ulatudes 19 eluaastast 38-ni. Seitsme poisi kõrval õpib ehitust ka yks neiu,» rääkis Parts. «Iga semestri jooksul on neli nädalat õppepraktikat. Ei saa öelda, et kogu see aeg just alati välitöödel möödub, aga enamasti kyll. Mõnes mõttes oleme nagu rändkool.»
Eriala lõpetanud hakkavad tööle näiteks palkmajade ehituse töödejuhatajatena.
Praegu ehituses tooni andvad kipsplaat ja makrofleks ei ole kindlasti materjalid, mida rahvusliku ehituse lõpetanud agaralt kasutama hakkavad.
«Aga nii see asi ka päris ei ole, et propageerime ainult arhailisi materjale,» toonitas Priit-Kalev Parts. «Keskendume naturaalsusele ja ökoloogilisusele ning selliseid on ka moodsate materjalidele hulgas.»