[text]
Täna on

Arvake ära, mis rahvusest on Anatoli Grigorjev ja Natalja Sinitskaja? Ei ole venelased, hoopis karjalased – meie sugulasrahvas, kes peagi täielikult venestub, kirjutab Jaanus Piirsalu Eesti Päevalehes.

“Kui Petrozavodskis trollis sõita ja omavahel karjala keeles rääkida, siis vaatavad kõik sind kui imelooma,” räägib Natalja. “Me tunneme ennast oma kodus nagu välismaal!”

Natalja on 32-aastane, isegi oma põlvkonnas on ta karjalaste seas erand selle poolest, et oskab oma rahva keelt. Mis siis veel noorematest rääkida! Natalja ytleb, et tema seitsmeaastane tytar saab karjala keelest aru, aga ei räägi seda. Kuna Natalja mees on valgevenelane, siis kodus nad karjala keelt ei räägi. Natalja tytargi on tegelikult erand.

“Tytar kuuleb karjala keelt vaid siis, kui me maal kylas käime, seal mu vanemad räägivad seda keelt, aga linnas elades pole võimalik karjala keelt peaaegu yldse kuulda ega õppida.” Natalja on ise yles kasvanud koos vanaemaga, kes rääkis karjala keelt.

Karjala pealinnas, 270 000 elanikuga Petroskois (tuntud ka kui Petrozavodsk) saab karjala keelt õppida vaid mõnes koolis. Mõnikymmend aastat tagasi olid linnas isegi tänavasildid veel kakskeelsed. Maarajoonides, kus kohalike ametnike keeles asuvad “rahvuse kompaktse asustuse alad”, saab karjala keelt õppida esimeses klassis yhe tunni nädalas ning alates teisest klassist kaks tundi nädalas. Iseasi, kas sellise mahuga on võimalik keelt selgeks õppida, kui kodus keelt ei räägita.

“Sisuliselt õpivad meie lapsed karjala keelt kui väliskeelt,” ytleb karjalakeelses lehes Oma Mua peatoimetajana töötav Natalja Sinitskaja. “Paljud karjala rahvusest vanemad arvavad, et nende lastel polegi enam eriti vaja ega mõtet karjala keelt õppida, kasulikum oleks õppida hoopis inglise keelt.”

Venestuv vabariik

Karjala Vabariik on Vene Föderatsiooni iseseisev yksus, nagu kannavad vabariigi nimetust näiteks veel Dagestan, Komi, Altai või siis Baškortostan. Pindalalt kolme Balti riigiga enam-vähem võrdsel territooriumil elab aga kõigest 766 000 inimest, kellest karjalasi on 60–70 000 ehk siis umbes kymnendik elanikkonnast. (20 000–30 000 karjalast elab veel lõuna pool Vologda ja Tveri oblastis, aga nemad on juba täielikult venestunud.) Veel 1939. aastal ehk siis veidi vähem kui 70 aastat tagasi elas Karjalas 250 000 karjalast, kel oli oma tugev kultuur ning nad kõik rääkisid karjala keelt. Seda keelt hoidis siis elus tõik, et soome keelel oli tollal Karjalas riigikeele staatus, soome keelt õpiti koolis kohustuslikus korras.

Soome keelt just sellepärast, et pärast Soome kodusõda asus Karjalasse massiliselt elama Soome punaseid, kes hõivasid Karjala omavalitsustes juhtpositsiooni ning määrasid ka soome keele teiseks ametlikuks keeleks. Karjala keel elas soome keele toel, kuna need on nii lähedased.

Kui Nõukogude võim jõudis pärast 1918. aastat Karjalasse (sellesse ossa, mis ei kuulunud Soomele), siis Karjala kylades ei osanud keegi vene keelt. 90 aastaga on olukord peaaegu vastupidiseks muudetud – nyyd oskavad vähesed karjalased oma keelt, kyll aga räägivad kõik vene keelt. Nõukogude ajal õpetati koolides ainult vene keeles ning kylades soovitati vähem rääkida oma rahvuskeeltes, sest see takistavat vene keele omandamist.

Viimase, 2003. aasta rahvaloenduse järgi nimetasid pooled karjalased oma emakeeleks vene keelt. Pange tähele – mitte keeleks, milles nad räägivad, vaid emakeeleks! Allakäik on olnud kiire, sest veel 1970. aastal nimetas vene keelt emakeeleks veerand karjalastest.

Põlisrahvaste poliitiliste õiguste eest võitleva Karjala kongressi esimees Anatoli Grigorjev märgib, et kuigi vabariigi nimi on Karjala, siis valitsuses pole yhtegi ministrit ega aseministrit, kes oleks karjalane. Karjala n-ö parlamendis on ligi 60 liikmest vaid paar rahvuselt karjalast, aga ka nemad ei valda enam karjala keelt. “Sellist asja pole kunagi varem olnud,” on Grigorjev nördinud.


Viimane karjalasest minister lahkus ametist möödunud suvel – saatuse irooniana oli ta just rahvussuhete minister.

Eespool toodud näidete põh-jal kõlab võib-olla paradoksaalsena, aga karjala keele säilimise peaaegu ainuke lootus on praegu kohalik venelaste võim. Lihtsustatult öeldes on asi selles, et kui karjalasi hoopis vähe alles jääks või kui neid yldse enam poleks, siis võidakse piirkonnalt eraldi “vabariigi” staatus ära võt-ta ning yhendada see näiteks Murmanski oblastiga, mis aga tähendaks võimu mõttes paljude hyvede kaotamist.

Ei saa öelda, et kohalik võim midagi ette ei võta. Paar aastat tagasi võttis vabariigi administratsioon vastu isegi programmi soome-ugri kohalike keelte arendamiseks. Peale paari keeletunni koolis tähendab see raha andmist karjala-, soome- ja vepsakeelsete lehtede ning raamatute väljaandmiseks, ka omakeelseid tele- ja raadiosaateid telejaamas Rossija-2, loetleb rahvuspoliitikaminister Andrei Manin.


Arvuliselt tähendab see näiteks seda, et kui 1989. aastal õpetati karjala keelt 11 koolis, siis nyyd 53 koolis, enamasti maal. Keskmiselt õpib yhes koolis karjala keelt 40 noort.

“Riik muidugi aitab, aga ymbruskond on ikkagi venekeelne ning assimileerumist see ei peata,” räägib Natalja Sinitskaja. “Karjalaste eneseteadvus peab tõusma! Kui me ise enda peale ei mõtle, siis venelased seda ka kindlasti ei tee. Meil on, jah, kahjuks liiga madal eneseteadvus.”

Vähemus omal maal

Terve suure Karjala peale on vaid yks suhteliselt väike rajoon Petroskoist lõuna pool, kus karjalased on veel enamuses. Olonetsi rajooni elanikest on Anatoli Grigorjevi andmetel ligi kaks kolmandikku karjalased.

“Seal on tänavate nimed veel karjalakeelsed, ka noored valdavad veel seda keelt,” kinnitab Grigorjev. Aga kui kylades kaob töö, siis lahkuvad ka inimesed ning mujal nad segunevad kiiresti, lisab ta. “Ja on selline tendents, et sõidetakse kyladest ära.”

Veel kahes rajoonis – lõunas Käkisalmis (Priozjorskis) ja põhjas Kalevala rajoonis – on elanikest umbes 40 protsenti karjalased. Ka seal võib kuulda tänavatel elavat karjala keelt.


Ja ongi kogu muusika. Omakeelne kirjandus, teatrietendused ja folklooriansamblid on punnitamine olukorras, kus inimesed omavahel seda keelt tegelikult ei räägi.

“Vanasti, veel 1940–50-ndatel hoidis keelt elus see, et olid karjala pered, olid terved kylad, kus elasid ainult karjalased,” räägib 61-aastane pensionär Grigorjev, endine ajalooõpetaja ja ajakirjanik. “Hiljem tuli nendesse piirkondadesse palju venekeelseid, abielluti kohalikega ning suhtlemiskeeleks sai peredes loomulikult vene keel.”

Mitte ainult peredes ei pidanud karjalased hakkama rääkima vene keeles, vaid loomulikult eelkõige tööl ja koolis. Venekeelset võõrtööjõudu, peamiselt Ukrainast ja Valgevenest, tõi Nõu-kogude võim massiliselt karjalaste põlistele aladele näiteks metsa yles töötlema. Põhja-Karjalasse Kostamusse (Kondamukšasse) ehitati soomlaste abiga võimas mäerikastustehas – seegi nõudis massiliselt migrante. Nii see on kogu aeg kerinud, kuni selleni, et Petroskoi ylikoolis soome-ugri keelte kateedris praegu karjala keelt õppivast kaheksast tudengist pidavat keelt vabalt valdama vaid paar...

Kui peatoimetaja Natalja Sinitskaja oma jutu lõpetuseks ytleb, et “olukord on kriitiline”, siis minu arvates ei taha ta näida pessimistina. Olukord on ikka ysna lootusetu, sest karjala keele oskus on selgelt kadumas ning kui kaob keel, siis tekib ky-simus: kui kaua pysib veel rahvus?

Näiteks sellesama Natalja toimetatava karjalakeelse lehe Oma Mua tiraaž on 15 aastaga langenud 1500-lt 700-le ning sellestki tiraažist moodustavad suure osa Soome sõprusyhingute poolt pensionäridele kinni makstavad lehed. Noored ei saa ju lehte lugeda, kui nad keelt ei mõista.

Aga miks ikkagi on karjalastel Anatolil ja Nataljal vene nimed?
Sellepärast, et Lõuna-Karjalas elanud karjalastele avaldas tugevat mõju vene õigeusk. “Kui meid kunagi ristiti, siis anti meile lihtsalt vene nimed,” räägib Anatoli.

Karjala viimased 5000 vepslast

•• Teist meie sugulasrahvast vepslasi on Karjalasse jäänud umbes 5000 inimest, kes elavad peamiselt Petroskoist kagus.

••Vepslaste kylad asuvad Äänisjärve kaldal Šokša ja Šeltozero asulate ymbruses. Veel kaks aastat tagasi nimetati seda ymbrust ametlikult Vepsa vallaks (Vepškoje volost), nyyd enam mitte. Seal elavad nad veel enam-vähem kompaktselt, koolides õpetatakse vepsa keelt, aga samadel põhimõtetel nagu karjala keelt – esimeses klassis yks tund, alates teises klassist kaks tundi.

•• Nyyd on neil isegi lastele omakeelne aabits. 1990-ndate algul anti vepsa lastele välja aabits, mis oli kirillitsas! Sõnad olid kõik ilusti vepsa keeles, aga kirjutatud võõ-ras tähestikus. Selline absurdsus kestis mõned aastad, uus aabits trykiti vepslastele harjumuspärases ladina tähestikus.

•• Kui hoolega kuulata, siis saab eestlane vepsa keelest aru kyll.

•• Saate ju aru, kui vepsakeelne leht Kodima kirjutab: “Norjala kruizlaivan piduz´ om 315 metrad. Sen sydäimehe mylyb läz koumed tuhad mest.”

3 tõsiasja ajaloost


Vanim karjalakeelne tekst 12.–13. sajandist
Kõige varajasem karjalakeelne tekst, mis teadlastele on teada, pärineb 12.–13. sajandist. See on käsikiri, mis leiti väljakaevamistel Novgorodist. See on kirjutatud kirillitsas ja puudutab loitsimist.


Vabanemiskatse 1918–1920
Esimese maailmasõja järgsetel aastatel yritati Põhja-Karjalas luua iseseisvat riiki. Nn Uhti valitsus võttis isegi 1918. aastal vastu otsuse kuulutada Karjala iseseisvaks. Pikka pidu neil polnud, sest peagi läks praeguses Karjalas (tegelikult umbes kahel kolmandikul praegusest territooriumist, sest praegune Lääne-Karjala kuulus siis Soomele) võim yle punastele ning 1920. aastal kuulutati välja Karjala Töörahva Kommuun ning Venemaa ja Soome vahel sõlmitud Tartu rahulepingu järgi läks Karjala Venemaa võimu alla.

Nõukogude liiduvabariik 1940–1956
Aastatel 1940–1956 oli Karjala samasugune Nõukogude liiduvabariik nagu Eesti või Läti. Liiduvabariigi staatuse lõppedes oli karjalasi veel 30 protsenti elanikkonnast.


Igal põlisrahval ilmub Karjalas oma ajaleht


•• Karjalas ilmuvad ajalehed kõigis seal veel n-ö elavates põ-lisrahvaste keeltes – oma leht on nii põhja- kui ka lõunakarjalastel, vepslastel ja soomlastel.


•• Loomulikult tuleb suur osa rahast Karjala Vabariigi administratsioonilt.


•• ”Suurusjärgus 90 protsenti tuleb neilt ja kymme protsenti teenime ise,” räägib lõunakarjalakeelse lehe Oma Mua peatoimetaja Natalja Sinitskaja.


•• Põhjakarjalaste dialektis ilmub Vienan Karjala (tõlkes Valge mere Karjala), vepsa keeles Kodima ja soome keeles Karjalan Sanomat. Lisaks ilmub värviline lasteajakiri Kipinä, kus ilmuvad lood kõigis põlisrahvaste keeltes.


•• Oma Mua saab dotatsiooni aastas 630 000 rubla (290 000 Eesti krooni). Ilmuvad nad kord nädalas neljakyljelisena ja kolmevärvilisena. Toimetuses töötab viis inimest. “Selle raha eest võib ära elada,” ytleb peatoimetaja.


•• “Suhteliselt vabalt saame töötada,” väidab Sinitskaja. Ja lisab kohe juurde: “Ikka niivõrd, kui see valitsuse lehes on võimalik. Rahvusprobleemidest lastakse kyll vabalt kirjutada.”


•• Jälgimise kohta vastab ta nii: “Loomulikult jälgivad meid vastavad organid, aga see on nii igal pool Venemaal.”


•• Kõik lehed täidavad omalaadset keelearendamis ja -õppimisrolli. Näiteks Oma Muas ilmub pidevalt rubriik uutest sõnadest karjala keeles, samuti õpetatakse lehes karjala keele grammatikat.


•• Karjala kahes dialektis ilmuvad lehed toovad esile karjalaste jaoks huvitava probleemi. Nimelt avaldavad võimud survet: kuulge, karjalased, otsustage ära, kumma dialekti – kas lõuna- või põhjakarjala – baasil luua yks ja ainus karjala kirjakeel.


•• Umbes nagu Eestis 300 aastat tagasi – kumb jääb peale, kas põhjaeesti või lõunaeesti keel. Meil otsustas selle piibel, aga karjalastel?


•• “Keeleteadlased pakuvad, et las arenevad mõlemad dialektid ning loomuliku arengu tulemusena peaks selguma, kumb jääb peale,” selgitab Sinitskaja. “Ametnikud tahaksid muidugi rutem otsustada, sest siis tuleks meile vähem raha anda, näiteks jääks siis alles ainult yks leht.”


•• Karjalastest umbes kaks kolmandikku räägib lõuna ja yks kolmandik põhja dialekti. Erinevus on olemas. Lõuna dialekt on suuremate vene keele mõjudega, põhja oma aga on sarnasem soome keelega.


•• Karjala kongressi esimees Anatoli Grigorjev väidab, et 1990-ndate algul taheti karjala keelt teha vabariigis n-ö teiseks ametlikuks keeleks, nagu on baš-kiiri keel Baškortostanis, aga ei suudetud kokkuleppele jõuda, kumb dialekt aluseks võtta.

t_Karjala_tohukiri.gif

 

Karjala ruunikiri

 

Eesti Päevaleht