Minevä riidi loi Haani kooli latsõ kooli spordisaalin ette Haanimaa legendi, säälsaman sai nätä ka legendi perrä maalituid pilte, miä olli tennü Misso, Rõugõ ja Haani kooli latsõ.
«Tegemist om Haanimaa legendi ettenäütämisega ja tutvustamisõga latsilõ, oppajilõ ja kõigilõ küläliisile, kiä tundva huvvi Haanimaa aoluu, kombidõ ja tegemiisi vasta,» ütel’ Haani kooli direktri Veeroja Urmas.
Haanimaa legend om Haanimiihi nõvvokua kirja pant lugu tuust, määne elo om kunagi Haanimaal olnu, kuimuudu tä om edesi lännü ja kohe täämbädse pääväni vällä jõutu om.
A tegemist olõ-i õnnõ kirjapant tekstiga, legend om kunstnik Margna Epul ka puuplankõ pääle üles joonistõt.
Nii, nigu legendi kirotõdas kõikaig mano, nii tege Epp mano ka pilte. A legendi es joonista üles Epp ütsindä: timä nõvvuandmisõl tei tuud ka latsõ Misso koolist, Rõugõ koolist, Haani koolist.
Pilte välläpandminõ Haani kooli saali käve üten Haanimaa legendi ettelugõmisõga. Tuud tei Haani kooli latsõ. Samal aol vaheti Haanimiihi nõvvokua mehe pilte, nii oll’ õkva ka pildi pääl nätä, mis asjust legend kõnõlõs.
Vahepääl mängiti kannõld ja lõõtsa, tuud tei lõõtsamiis Noormaa Tarmo ja «mõtsatöll» Õunapuu Lauri.
Haanimiis Vodi Alvar nimetäs legendi ettelugõmist, tuu mano pilte näütämist ja muusiga mängmist paikuskuntsis, eesti keelen olnu tuu nimi installatsioon. Latsi maalidu pildi pandas ildampa üles Munamäe torni.
A miä õigõhe om Haanimiihi nõvvokoda? Haani miis Hollo Agu kost’ tuupääle niimuudu: «Tuu om sääne seltskund, kiä om hinnäst kokko võtnu ja naanu otsma ummi vannu juuri ja pruuvnu mõtlõmist tuu suunah arõnda, et vanno tarkuisi eloh hoita ja noid ka latsilõ edesi anda.»
Mõtõ näüdädä Haanimaa legendi ka pilte pääl omgi ütitsil nõvvopidämiisil vällä märgit. «Mi, haanimehe, piämi säändsit käräjit egä täüskuu. Ja säält om tulnu mõtõ, et kuigimuudu piäs legendi ka laembalt jäädvustama, niimuudu saa hindä olõmist ka välläpoolõ näüdädä,» selet’ Hollo Agu.
Legend’ Haanimaast ja ilmasambast (kolmas jago)
...Olõ-õs viil maad, es merd. Oll’
ynnõ taivas ja taiva all ijä ja pall’ o
lummõ. Sys naas’ ijä sulama.
Sulli ni sulli ku tekkü järv’. Järv’
kasvi yks suurõmbas ja
suurõmbas ja vett sai yks
rohkõmb ja rohkõmb. Kostki tull’
üt’s kiurukõnõ. Tuu kiurukõnõ
oidu yks ütele poolõ ja tõõsõlõ
poolõ, otsõ kotust uma pesä jaos,
otsõ kotust, kohe pessä tetäq ja
munaq luvvaq. Otsõ ja otsõ, a
lövvä-äs kostkiq. Äkki tuu
kiurukõnõ tsukõldu ni tõi põh’ast
nokitävve maad vällä. Tuu maa
naas’ kasuma ja kasvi ja kasvi
kuq kasvi peris mäes. Tuud mäke
kutsutas noq Suurõs Munamäes.
A tuu maa nõssi yks edesi ja
edesi ja säält sai alostusõ maa,
miä parhillaq tiidäs kuq
Haanimaa, ja perähn viil
Võromaa ja Setomaa ja Mulgimaa
ja Tartomaa ja viil pall’o tõisi
maid. Minnei ijä yks kulut’ taad
maad ja kuh’as’ kokko ja lei jälq
lakja, sulamisviiq oheq orgõ, aiq
nuid lajõmbas ja süvembäs. Ja
tuu järv’ kasvi ilmadu suurõs ja
lahot’ ärq ijä ja maa. Ja sinnäq
maa pääle tekkü tundru...
Kokko säädnüq
Haanimiihhi nõvvokoda
kirja pandnuq Vodi Alvar