Endises Vana-Kariste vallas Kamali kylas Alliku talu maadel asub Tõnisemägi, kus kasvas muinaseestlaste hiiesalu, kirjutas Sakalas kooduloouurija Salme Vainlo.
Sellest on nyyd järele jäänud ainult mõni yksik kuusepuu. Need annavad tunnistust sellest, et pyha hiis, mis varem koosnes lehtpuudest, raiuti maha. Hiie teotamiseks istutasid võõrvallutajad nende asemele kuused.
Pyhamatest pyhamad paigad
Vanarahvas teadis rääkida, et Tõnisemäel asus muistne ohverdamiskoht. Mäel põles ikka võimas tuli ning rahvas mängis seal torupilli, laulis ja tantsis lõkke ymber.
Eestlaste kõige vanem usk olevat olnud tuleusk. Kyllap see nii oli, sest muinaseestlased ohverdasid oma kõige kallimad, surnud, tulele. Tulel ja suitsul oli nende arvates puhastav, parandav ja terveks tegev jõud. Yhegi surnu hing ei saanud minna enne toonelasse, kui tema maine keha oli tuhaks saanud.
Otse yle vee, teisel pool Halliste jõge, oli Kamali kyla rahva vana matmispaik. Hiiemäele surnuid ei maetud — nende haudadel ei tallatud. Hiiemägi ja matmispaik olid meie esivanematele pyhad ning neisse suhtuti aukartuse ja lugupidamisega. See aukartus on meie alateadvuses pysinud seniajani.
Kui ristiryytlid siinsed alad vallutasid, pystitasid katoliku kiriku mungad samasse kohta, hiiemäele, oma usu kuulutamise koja kabeli. See oli munkade kaval komme: ehitada jumalakojad just hiiemägedele, kus eestlased oma jumalatega suhtlesid ja neile ohverdasid.
Tänapäeval tundub ysna veidrana, et mungad rajasid kabeli niisugusse mahajäetud paika nagu Kamali — nad ehitasid neid ju ikka peateede äärde. Ajaloost on aga teada, et Kamali kyla asus orduaegse niinimetatud Meistri kuningatee ääres. Tol ajal oli see suur ja tähtis tee, mis tuli Lätist Aloja kiriku juurest yle Jäärja, läbi Räägu karjamõisa, Kamali ja Uue-Kariste, Erestest mööda ning yhines Paistus suure maanteega, mis suundus edasi Viljandisse.
Meistri kuningatee äärde rajasid mungad teisigi kabeleid ja ikka täpselt sinna, kus eestlased oma muinasjumalatele ohverdamisi toimetasid.
Antoniusest Tõnniks
Niisugused kabelid olid Eesti esimese arheoloogi Jaan Jungi väitel tavalised puust kuurilobudikud risti ja mõne pyhapildiga (katoliiklikus Poolas on selliseid veel tänapäevalgi hulgaliselt). Kabeli pyhendasid mungad Antoniusele, kes oli põllutöö ja karja edendaja. Maarahvas võttis pyha Antoniuse omaks ning hakkas teda kutsuma semulikult Tõniseks või lihtsalt Tõnniks.
Seni olid muinaseestlased ohverdanud Ukule, taevataadile. Andide paigutamiseks oli ukuvakk. Usumehed tõrjusid Uku paganausu märgina eemale, asendades ta Antoniusega. Pärnu ja Viljandi vahel muutus ukuvakk preestrite ja munkade mõjul tõnnivakaks või õnnevakaks.
Eestlaste muinasusu uurija ja tundja Mattias Johann Eisen hoiatas, et võimatu on tõnnivakka ukuvakast lahutada. Eks just selsinatsel põhjusel eestlased selle nii ruttu omaks võtnudki. Kamali kyla hiiemäge hakati nimetama Tõnisemäeks.
Eestlased panid Tõnnile kohustusi juurde. Temast sai ka kodujumal, majahaldjas, kes kaitses peret ja tema viljasaaki. Vanarahva mälestustes pysib seniajani tõnnivakk, ohvrivakk, kuhu asetati ande Tõnnile. Ohvriannid pidid tooma loomaõnne: loomadele tervist ja sigivust.
Meelepäraseim ohvriand oli seapea või -kints, sest Tõnn oli vägev sigade kaitsja. Ta olevat olnud rahul ka killukese liha, sortsu värske lehmapiima või peotäie teraviljaga.
Rahvakalendris oli Tõnisel täiesti oma päev: 17. jaanuar, mis kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva nimetust. Tõnisepäeval arvati pool talvest möödas olevat ning pool toiduvaru pidi siis veel alles olema, et kevadeni välja vedada.
Kamali rahval oli seega tihti Tõnisemäele asja. Tõnisele ehk Tõnnile viidi ohvreid ja yhtlasi esitati talle elutähtsad palved. Keegi ei julgenud käituda teisiti ega eirata esivanemate usku ja kombeid. Usukommete täpset täitmist jälgisid kõigi kylaelanike valvsad silmad.
Nimi ei riku meest, ammugi jumalat
Kuigi pyhale hiiemäele kerkis võõra usu kommetega kabel, ei hyljanud Kamali kyla rahvas seda. Nad hoidsid oma mäest kyynte ja hammastega kinni.
Eestlased ohverdasid nyyd Tõnnile — koduloomade, kodu ja viljasaagi kaitsjale, kes oli neile saanud sydamelähedaseks. Ohverdamist ei toimetanud nad enam vabas looduses hiiepuude vahel, vaid hoopis kabelis. Võõrast usumehest Antoniusest ei lasknud nad end segada.
Mõnel pool hakkasid eestlased Tõnist isegi oma esivanemaks pidama. Vanarahvas teadis: nimi meest ei riku, ka jumalat mitte.
Tõnisepäeval käis Tõnisemäel lausa trall: syydati pyha tuli, mängis torupill, tantsiti ja oldi rõõmsad. Kabel oli täis Tõnnile toodud seapäid, lihatykikesi, piima, teravilja, jahu, kanamune, riideribasid ja kaltsutittesid. Igal kylaelanikul oli põhjust nii tänuks kui uueks palveks. Keegi ei tulnud tyhjade kätega.
Nii õpetas meie esivanemate usk andmise ja ohverdamise pyha kommet ammu enne seda, kui selle peale tuli ristiusk. Usumehed ei mõistnud eestlaste ohverdamistungi ja asi läks lausa kurjaks: konsistooriumisse kaevati, et Kamali ristiusu kabelis toimetatakse paganausu vigureid. See oli ränk syydistus ja kirikumehed ehmusid. Ka nemad olid kuulnud inkvisitsioonist ja lõõmavatest tuleriitadest.
1634. aastast on säilinud kirjalik kaebus, milles väidetakse, et maarahvas käib Kamali kylas ikka Tõnisemäel ohverdamas ning täidab seal julgelt paganlikke usukombeid, hoolimata vähematki kirikhärra käskudest ja keeldudest.
Kariste mõisa valitsejale anti kuri käsk: kabel tuleb suvistepyhadeks hävitada ja rahatrahvi ähvardusel ei tohi seal enam ei ohverdada ega muid paganausu riitusi korda saata.
See oli ennekuulmatu: konsistooriumi enda käsuga tuli maha lõhkuda munkade ehitatud pyhakoda. Kuidas pidi säärasesse jumalavastasesse käsku suhtuma kohalik kirikhärra? Kas ta ei kartnud kõigevägevama jumala enda kättemaksu?
Põikpäisus ei kao
Kättemaks sakslastest maadeanastajatele saabuski: algas pikk ja kurnav Põhjasõda venelastega. Sõja ajal tuli igayhel ise oma elunatuke päästa — nii kirikhärral, mõisnikul kui talumehel. Sellist julmust, mis palju kannatanud maale venelastest sõjardite tegutsemise ajal osaks sai, polnud rahvas enne näinud ega kuulnud. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kaks kolmandikku eestlastest.
Ellujäänud talupoegade põikpäisus polnud aga kuhugi kadunud — ei võtnud seda sõda ega katk, ussi- ega pyssirohi. Kamali kylas polnud tee eestlaste pyhale hiiemäele rohtunud.
Eestlaste maal olid sakslaste asemel uued peremehed, venelased, aga nende kombed olid samasugused, koguni veel verejanulisemad. Seda näitasid nende hirmu- ja vereteod Tartus ning paljudes teistes linnades ja kylades. Nad ei halastanud ka naistele, lastele ega imikutele.
1733. aastal nõudis ylemkonsistoorium uuesti, et Tõnisemäel ei tohi ohverdada ega täita muid ebausukombeid. Mõisnikele ja kirikuteenritele anti vali käsk kylarahvas mäelt laiali peksta ja kyngas maatasa teha.
Niisiis hoidsid kõrged usumehed saja aasta pärastki Kamali kyla hiiemäest kinni nagu kuri koer oma armsast kondist. Vahe oli ainult selles, et saksa peni lõugade vahelt oli see armsakssaanud kont rännanud vene hurda hammaste vahele.
Leidub aga andmeid, et Tõnisemäel on ohverdatud ka 1749. aastal ja pyhad hiiepuudki polnud siis veel sealt maha raiutud. Seega oli konsistooriumi käsk täitmata jäänud.
Möödus hulk aastaid. Lõpuks Tõnisemäel ohverdamine siiski lakkas. Kabel, mis oli ehitatud pyhale Antoniusele, oli ammugi maha lõhutud või oli ta hoopis ajahambast puretuna läinud kõige kaduviku teed. Rahvas nimetas mäge Kabelimäeks ja ka kabel sai uue tähenduse: see on koht, kus hoitakse kallist kadunukest enne matmist. Tagakiusatud pyha Antonius vääris igati seda au.
Teerada kasvab rohtu
Pikapeale kasvas teerada hiiemäele rohtu — võõras vaim ja vägi olid saavutanud oma tahtmise. Yks muinaseestlaste pyhapaik vajus unustuste hõlma.
Tänu arhiividokumentidele ja vanarahva pärimustele teame aga ikka veel, kus asus meie esivanemate hiiemägi, hilisem Tõnisemägi ja Kabelimägi. Teame sellepärast, et meie, eestlased, oleme selle maa põlisrahvas.
Võõrale õuele ei maksa teistel oma seadustega trygida — nii kõlab vene rahva vanasõna. Ja ta peab olema yks tark rahvas, kui on osanud niiviisi ytelda.
Tõde on yks
Hoopis teine lugu on Tallinnas asuva Tõnismäega. Punaveteranid ja nende järeltulijad on hakanud eestlaste Tõnismäge pealinna sydames pidama oma pyhapaigaks. Ajalooline tants võtab seal aina tuure juurde ja selle kõmin kostub välismaalegi.
Pealinna vaprad pojad ja tytred on unustanud kõige tähtsama: nende Tõnismägi on samuti muinaseestlaste pyhapaik, nagu on Tõnisemägi kauges Kamali kolkakylas. Miks te vaikite kõige tähtsamast? Vaadakem järele, mida pajatavad arhiividokumendid!
Pikaleveninud vaidluskysimuse otsustagu nyyd pyhapaikade vanus. Eesti vanasõna lausub: «Hallpead austa, kulupead kummarda!» Olgem seepärast väärikad, nagu eestlastele ikka kohane on olnud.
Tõde on yks ja ainuke: meie, eestlased, oleme Eestimaa põlisrahvas, ei keegi muu. Ainult meie mäletame siin oma kaugete esivanemate pyhapaiku: hiie- ja kabelimägesid, kivikalmeid ning ohvriallikaid, -kive ja -puid.
Tehkem need kõik kindlaks ja registreerigem ning andkem siis see kallis pärand edasi järgmisele põlvkonnale!