Avaldame Põlisrahvaste teabevõrgustiku tegevdirektori Lucy Mulenkei ettekande Keenias ja Tansaanias elavate maisaide pyhapaikadest ja nendega seotud muredest. Kuigi ettekanne peeti juba 23.-26. radokuud 10213. a. (2000) Kanadas Vancouveris toimunud konverentsil „Kaitstes teadmisi – põliseid loodusvarasid kaitsvad õigused uuel aastatuhandel“, on selles esitatud mured jätkuvalt päevakohased ja meilegi lähedased. Ka maarahva looduslikke pyhapaiku ja nendega seotud kultuuritraditsioone kahjustavad turismitööstus ning võõrapärased seadused ja omandisuhted. Meiegi peame täna omal maal võitlema looduslike pyhapaikade säilimise ja põlisrahva eluõiguse eest.
Maavalla koda
Pyhapaigad on erilised kohad, kuhu meie hõimuvanemad lähevad palvetama ja meie jumalatega rääkima. Need paigad tähendavad väga palju meie põlisrahvaste kogukondadele ja vajaksid tähelepanu ning kaitset.
Kahjuks peame uue aastatuhande algul nentima, et need pyhad paigad on ohus ja võivad lähiaastatel koguni kaduda, kui ei võeta midagi ette.
Pyhapaikade ohustatus muutub ilmseks, kui me vaatleme maakysimuses valitsevaid vastuolusid põlisrahva- ja mittepõlisrahva kogukondade ning valitsuse vahel. Põlisrahvad on vastamisi mitmete muredega, mis on seotud maaõiguse, vee ja yhiskondlik-majanduslike võimalustega. Vähemuse staatus on igas olukorras pigem puuduseks. Pole yllatav, et põlisrahva kogukonnad jäävad paljudes Aafrika maades vähemusse ja valitsevad rahvaryhmad ega nende valitsused neid tavaliselt ei tunnusta.
Aafrikas, eriti selle idaosa põlisrahvad, näiteks Keenia ja Tansaania masaid elavad kõrbelistel ja poolkõrbelistel aladel. Vaatamata sellele, et nad elavad kuivadel aladel, on nad hästi kohastunud oma sageli karmis ymbruses, kuna nad on kogunud suure hulga teadmisi oma loodusvarade ja keskkonna tugevatest ja nõrkadest kylgedest ning nende kasutamise ja arendamise kohta kohta. Kohastumine on yldine ja tugineb ellujäämisel.
Masaide jaoks on edasise arengu suurim mure seotud maaga. Kysimus pole yksnes maaomandis. Paljud grupid on eri meelt selles suhtes, kellele maa kuulub, kuid masaide jaoks on mure sygavam – kes otsustab selle yle, millised on maa suhtes rakendatavad põhimõtted ja kas ajalooline maakasutus võetakse põlisrahvalt jõuga ära.
Loita masaid, yks Keenia masaide haru kes elab Keenia Naroki piirkonnas Rift Valley´s, on oma vaimsete ja kultuuriliste juhtide O loiboni eestvedamisel koloniaalajast peale pidevalt ja edukalt vastu seisnud moodsa maakasutuse ja -haldamise juurutamisele. Viimase kuue aasta jooksul oleme olnud tunnistajateks kasvavale huvile nende pyha metsa vastu, mida tuntakse kui Naimena Engiyo (eksinud laps). Mets on põline, tema tihedus ja elurikkus on tekitanud mõningates ahnetes keenialastes soovi see Loita masaidelt ära võtta. Pärast katset lahendada vastuolu tavapärasel viisil moodustasid vanemad yhingu ja viisid asja kohtusse. Siiani on vanemad suutnud ära hoida igasuguseid sekkumisi, röövimisi, kuritarvitusi.
See mets tähendab Loita masaidele palju. See on pyhakoht, kus masai vanemad käivad O loiboni juhtimisel palvetamas ja ohverdamas. Nad palvetavad kogukondade vajaduste pärast. See on siiani väga tähtis koht. Mets kannab nime Eksinud Laps, kuna ta on väga tihe ja mitu sajandit tagsi olevat yks kena masai tytarlaps sinna ära eksinud. Mets on nii tihe, et kui sinna sisse minna, peab täpselt teadma, kuidas tagasi tulla, muidu võib juhtuda, et ei saagi enam välja. Metsas elab palju erinevaid loomaliike, see on elurikkuse poolest yks väärtuslikumaid paiku Keenias.
Veel yks huvitav ohustatud pyhapaik on Endonyoormorwak ( Endonyo- mägi, Irmoorwak – vanemad). Nimi tähendab seega vanemate mäge. See pyhapaik asub Aafrika kõrgeima mäe Kilimandžaaro, mis on tuntud ka kui Oldoinyoibor (valge mägi) ja kõrguselt kolmanda mäe, Meru, mida tuntakse kui Koimerek või Oldoinyorok (must mägi) vahel.
Masaide põliste uskumuse kohaselt syndis just siin Endonyoormorwaki mäel esimene naine, kes on masaide esiema. Lisaks sellele ajaloolisele taustale kasvab mäel pyhi puid ja taimi, mida masaid vajavad oma pyhade talituste tegemiseks.
Masaide kogukonnas määrab inimese vastutuse astme ja tema suhtes yles näidatava austuse tema vanus. Noored (Morans) peavad läbima mitmeid vaheastmeid, enne kui nad jõuavad vanemate seisusse. Tansaania ja Keenia masaide puhul annab ainult pyhal Endonyoormorwak´i mäel korraldatud teatud talituse läbimine õiguse tunnistada inimene vanemaks. Need talitused kestavad 12-15 aastat, enne kui selles osalenud inimesed arvatakse vanemate seisusse. Selliseid talitusi on tehtud ilma katkemata tuhandeid.
Mured algasid 70te aastate alguses, mil Tansaania valitsus hakkas jagama rendimaatykke pyha mäe ymbrusse. Pyhakoha ymbruses kasvanud looduslik taimestik, sealhulgas pyhad puud hävitati, et teha ruumi põllundusele ja karjakasvatusele. Uusasukad ei mõistnud koha tähtsust masai põlisrahva jaoks.
1974. aastal pyydsid masai vanemad seda maad endale saada, toetudes 1923. aasta Tansaania maaseadusele. See ei õnnestunud, valitsus ei andnud neile õigust sellele maale.
1990. aastal huvitus Endonyoormorwak´i mäest kui ajaloomälestisest Tansaania valitsus. Nende kavatsuste kohaselt muutuks mägi huviväärsuseks turistidele. Masaid kaotaksid seeläbi aga võimaluse pyhapaigas rahus ja segamatult talitada. Masai vanemad on selle mõtte vastu jõuliselt välja astunud ja nende Keenia vennad toetavad neid.
1998. aastal asutasid Ilaigwanak (vanemad) oma yhingu Loita masaide eeskujul. Nad on pyydnud maad oma valdusse saada, kuid edutult. Samuti nagu Loita masaid, kavatsevad nemadki alustada kohtuasja, kui selleks ilmnevad rahalised võimalused, et kaitsta oma pyhapaika valitsuse omavoli eest.
Ka teistel hõimudel olid samalaadsed pyhakohad. Need hõimud usuvad, et mitmesugused hädad, nagu näiteks põud tulenevad sellest, et enam ei tooda ande ja pyhakohad on hävinud. Heaks näiteks on Kamba kogukond Keenias. Neil olid kylades pyhakohad, kus nad käisid ande viimas ja palvetamas põudade ja taudide ajal ning tänamas hea saagi eest. Puid ja põõsaid, mis neis paigus kasvasid, hoiti väga, neid ei tohtinud maha võtta ega nende oksi murda. Neid pyhakohti nimetati Mathembo.
Kambad usuvad, et nende praegused mured on tingitud sellest, et enam ei tooda ande; kui mõnikord vihma sajab, arvavad nad, et keegi on käinud Mathembo´s. Mõned yksikud neist paikadest, näiteks Nzambani kalju võeti arvele kogukonna omandina, ylejäänud on läinud eraisikute valdusse.
Keenia rannikul asuvad Mijikenda pyhad metsad – Kaya metsad. Mijikenda hõimudel pole erilist põhjust uhke olla. Kaya´d on järelejäänud tykid kunagistest laiaulatuslikest tasandikumetsadest. Algselt kaitsesid need metsad väikseid kindlustatud kylasid, mida nimetati Kaya ja mis olid rajatud mijikenda kultuuripärimuse kaitseks. Vanemad korraldasid Kaya´de kasutamist metsaandide saamiseks, matusepaikadena ja tseremooniapaikadena.
Uuringud on näidanud, et Kaya metsad on olulised nii kultuurilise kui ka elurikkuse seisukohast. Seal kasvab mitmesuguseid taimi, millest mõned on haruldased, kuna nad on igalt poolt mujalt hävitatud. Seoses põllumajanduse ja turismi arendamise ning kaevandamistegevusega on tekkinud tõsine oht paljude Kaya metsade pysimajäämisele valitsuse sekkuva maakasutus- ja arengupoliitika tõttu ning võõraste kultuuriliste mõjude tõttu noorele põlvkonnale, kellel pole mingit vaimset seost Kaya metsadega. Need märgid näitavad, et vanemate pyhendumine Kaya metsade kaitsele on vähenemas ja metsad on tõsises hävimisohus.
On ilmne, et kui põlisrahvaid ei kaasata valitsuse maa- ja metsapoliitka kujundamisse, esineb sellealaseid muresid edaspidigi. Enne seda, kui vastav poliitika hakkas toimima, olid põlisrahvastel oma viisid loodusvarade majandamiseks. Nyyd, kus on tulnud võõrad inimesed ja toonud kaasa oma seadused keeles, mida põlisrahvad ei mõista, on nad hääbumas sedamööda, kuidas nende kultuuripärand hääbub. Kõik peaksid tegema koostööd, nagu on öelnud R.Chambers:
„Võib ainult oletada, kui palju asju jääb teadmata silmade tõttu, mis ei näe, kõrvade tõttu, mis ei kuule, professionaalsete eelarvamuste tõttu ja maaturismi kõrvalmõjude tõttu. Ei maainimesed ega väljastpoolt tulnud teadlased või teada, mida teine pool teab. Ainult rääkimise, reisimise, kysimuste esitamise, kuulamise, jälgimise ning koostegutsemise läbi võivad nad teineteiselt tulemuslikult õppida.“