[text]
Täna on

Kahe nädala pärast, 27.05. on suvistepyhad, mis Põhja-Eestis on yhtlasi muna- ja kiigepyhaks. Sel puhul avaldame Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorandi Piret Pungase artikli maarahva ja eestlaste kiigekultuurist. 
 
t_kiigel.gifKiigekultuur on Eestis väga vana: aastasadu on kiigekohad olnud yks kylarahva meeliskohti, kus kokku saada ning suhelda. Seal on tantsitud, lauldud, mängitud, räägitud juttu, oodatud kallimat ning muidugi kiigutud. Kiigekohad väärivad hiite, kalmete, ristipuumetsade ja teiste pärimuspaikade kõrval kindlasti säilitamist.

Möödunud ajad on pärandanud meile erinevaid tähenduslikke paiku. Eestis võib leida muistsete maalinnade asemeid, linnamyyride osi ja peaaegu terviklikke mõisasydameid. Eestlaste omakultuurile iseloomulikumaid kohti on aga alles jäänud vähe. Peamiselt on need eri tyypi kalmed, looduslikud pyhapaigad või eestlaste muinaskangelaste või muistenditega seotud paigad. Pärandkultuuris on tähtis koht ka kiigeplatsidel, mis on yhelt poolt ebaselge päritolu ja tähendusega kohad kaugest minevikust, kuid teisalt tänapäevalgi kyllaldase rakendusega osa maastikust.

Erilised ja tavalised kohad

Tähenduslikult oli maastiku ja aja erinevad osad aastasadade eest tõenäoliselt palju selgemalt eristatud: kohad ja ajad jaotusid rangemalt pyhaks (sakraalseks) ja argiseks (profaanseks). Tavalist ruumi ja aega kasutati igapäevaste põhivajaduste täitmiseks [5], pyha aga enamasti usulisel eesmärgil ning tihti kogukondlikel syndmustel, kus paluti kõrgemaid olendeid, et põhivajaduste täitmine argistes kohtades ja argistel aegadel oleks edaspidigi tagatud.

Mida aeg edasi, seda enam on piirid pyha ja argise vahel hägustunud. Kohtadest rääkides on mõiste “pyha” tänapäeval ehk õigem asendada mõistega “eriline”. Mingil määral on säilinud pyha koha omadused, mis viitavad paiga tähtsusele, kuid kultuuri teatud tähendusvälja jaoks on nende paikade usuline tähendus asendunud uutega.

Enamiku pyhapaikade tähendus on seostunud pigem kombetäitmisega ning nad viitavad rohkem ajaloolisusele kui religioossusele. Pyhadest taigadest on paljudel juhtudel saanud kombed, mida täidetakse harjumusest, armastusest mineviku vastu vm põhjusel.


Taigade taandumisel teatud kindlatest paikadest on aja jooksul tekkinud paigad, mis hoolimata sellest, et usk on varju jäänud või kadunud, on endiselt säilitanud oma erilisuse. Selliseid kohti võib nimetada traditsioonilisteks.

Yhed iseloomulikumad taialised kohad, kus usuline taust on taandunud, on meelelahutuskohad. Yhelt poolt on seal tegemist inimeste yhe põhivajaduse rahuldamisega, teisalt käituvad inimesed seal teistmoodi kui tavaliselt (riietuvad korralikumalt, võtavad yle teised käitumisnormid, osalevad mitmesugustel kombetalitustel jne).

Aastaid ja aastasadu tagasi väga tähtsaks peetud ohvrimägede, hiiesalude, pyhade allikate, kivide jmt maarahva kultuuriruumis oluliste paikade tähendus on kunagise usulise tagakiusamise tõttu tuhmunud. Kiigetavadel on mõnetine eelis, kuna kiiged kuuluvad praegugi kylaelu juurde ning seda väärtustab ka noorem põlvkond.


t_kiiged2.gifKiigekultuur Eestis on väga vana. Seda kinnitavad ka Eestist ida-, põhja- ning lõuna pool elavate rahvaste kombed, näiteks lõunaslaavlaste ja kettide omad. Riikidest on kiikumisega seoses viidatud Lätile, Valgevenele, Kreekale, Soomele ja Balkani poolsaarele [8]. Kiikumiskombestiku päritolu kindlalt ei teata, niisamuti pole teada, millal ehitati esimene kiik meie maal. Vähemalt mitmesaja-aastasele vanusele osutab 1840. aastast pärinev baltisaksa kunstniku Theodor Gehlhaari (1805–1871) graafiline leht “Kiikujad”, kus on kujutatud eestlaste põlist kiikumiskombestikku ja mida tänapäevalgi on sagedasti kasutatud selle aegumatu meelelahutuse illustreerimiseks. Kuid kiikumine on kindlasti märksa vanem komme.

Oletatavasti tuleneb sõna “kiik” häälitsusest, mida kiik teeb (kiik ju kigiseb, kiiksub jne). Peab siiski märkima, et sõna “kiik” on olnud rohkem tarvitusel Põhja-Eestis. Lõuna-Eestis on levinum “häll” [8], mis põhjaeesti keeles tähendab pigem väikelapse magamisaset. Tänapäeval kasutatakse kirjakeele mõjul kõikjal sõna “kiik”.

Kiikumiskombe teke on seotud tõenäoliselt aastaaegade vaheldumisega. Muistsel ajal pyyti loodust mõista myytide abil ja mõjutada taigadega. Sellist käitumist on nimetatud [3] sarnasusnõiduseks (ka analoogiamaagiaks ja  homöopaatiliseks maagiaks): usuti, et soovitud nähtust saab esile kutsuda seda jäljendades ja seeläbi hoida häid suhteid nähtamatute jõududega, kelle heatahtlikkusest sõltus uskliku inimese käekäik.

Eestlased on aastaaegade vaheldumist alati tähtsaks pidanud. Põhjamaa pikad ja pimedad talved muudavad kevadootuse iseäranis suureks. Heitlikul ilmal on suur mõju põlluviljade kasvule. Seega peeti aastaaegade vaheldumist, eriti kevade tulekut, väga oluliseks ning tähistati mitmete kombetalitustega. Yks taigasid oligi kiikumine, sest kiige liikumine pidi kehastama Päikese teekonda taevavõlvil (kiik käib kõrgelt poolkaares nagu Päikegi suvisel ajal) ning mõjutama kevade kiiret ja otsustavat võitu talve (samas ka kylma, nälja ja surma) yle. Tinglikult võib kiikumist pidada n.ö vahendajaks yleminekul kunagisest aasta rahulikust poolest toimekasse poolde. Nyydisajal on aasta rahulik ja toimekas pool siiski kohad vahetanud: talvel rygatakse tööd teha, et suvel puhata.

Piirkonniti erinevad kiigekombed

Kiikumisele on pyytud anda ka kiriklikku tähendust ja siduda seda Jeesuse ylestõusmisega surnuist. Mall Hiiemäe peab selliseid väiteid siiski väheveenvateks, sest neid kinnitavad vaid mõned kooliõpilaste kirjapanekud Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgas [2]. Kuna ajaliselt langeb Eestis fenoloogiline kevade algus Kristuse ristilöömisega enam-vähem kokku, siis kinnistus kiikumine koos muude põlise kevadpyhade tavadega sellele pyhale. Munapyhaaegne kiikumine oli siiski tavalisem Lõuna-Eestis, isegi sedavõrd, et neid pyhi kutsutigi kohati kiigupyhadeks. Igayks, nii noor kui vana, pidi tingimata kiikuma. Sellest arvati saavat head tervist kogu suveks ja head linasaaki [7].

Põhja-Eestis mindi kiigele alles suvistepyhade paiku ning kiiguti tähtsamate pyhade ajal (nt suvisel päevakäänakul) või puhkepäeviti kogu suve jooksul. Kiigekombestiku paikkondlikud erinevused tingisid ka kiikede ehituse erinevusi. Lõuna-Eestis ehitati väga lihtsad kiiged, kus võll asetati kahe tugeva kase vahele, ning seda kasutati vaid munadepyhade ajal. Seevastu Põhja-Eesti pikemaajaline kiikumine tingis vajaduse tugevamate kiikede järele, mis pysisid kasutuskõlblikena mitu aastat. Niisugused piirkondlikud erinevused avaldusid umbes 19. sajandi esimese pooleni ning kauemgi. Kylakiigena on Eestis levinud peamiselt aiskiik, millele mahub korraga vähemalt kaks inimest.

Kiigeplats rajati ilusasse kohta

t_kiigeehitus.gifKiikumise juures ei ole tähtis mitte yksnes kiik – tähtis on ka selle asukoht. Kiik rajati harilikult looduslikult kaunisse paika. Võimaluse korral eelistati avarat, tasase maapinnaga kuiva maad, kus oli puid või põõsaid [4]. Seepärast pystitati kiiged sageli metsalagendikule või kui metsas sobivat välu polnud, siis metsa äärde, mõisaparki või mujale suurte puude alla. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalide hulgast võib leida hulganisti 20. sajandist pärit kiigekohtade kirjeldusi. Näiteks: “Kiiku on Saarde pool vanal ajal Lihavõtte pyhadel tehtud ja tehakse seda ka veel praegu (1932). Kiik tehti ennamiste puu väädidest, ilusasse ja hästi kuiva metsa äärde. Kiiguti esimese pyha õhtul, sagedaste öö läbi.” [ERA II 113, 316/7 (56)] “Rääbise kyla kiik. [---] Ilusale kohale kuusemetsa äärde, karjamaale olid ehitajad talle koha valinud. Asus Rääbise kylas, Mullika talu karjamaal. Ehitatud umbes 1912. aastal Rääbise kyla noorte poolt.” [ERA II 149, 135/6]

Tähtis mõjur asukoha valikul on läbi ajaloo olnud maaomand, mis omakorda sõltus poliitilisest korrast, majanduslikest võimalustest jm teguritest. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus kiige kõrvale muid asju: lõkkease, istepingid, tantsuplats, uuemal ajal palliplats. Tänapäeval on juurde tekkinud joogi- ja söögikioskid.

Mida kiigel tehti?

Ajapikku hakati kiigel käima peamiselt selleks, et lihtsalt lõbutseda. Kiikujateks olid täiskasvanud (leeritatud), kuid 20. sajandi alguses selline nõue kadus ning kiigele pääsesid nii noored kui ka vanemad kylaelanikud. Eakad inimesed istusid pinkidel või murul ning vahetasid kylajutte; kindlasti oli kaasatud pillimees [4, 8]. Kylakiik tõi tööst vabal ajal kylarahva kokku. Kiikumise yhiskondlikku ylesannet on rõhutatud [8] just Põhja-Eestis, kus kiigel käidi suvi läbi. Lõuna-Eestis pysis kiikumise vaimne tähendus kauem: seal kiiguti kevadel ning usuti, et selle abil ollakse kogu suve terve ja ilus.

Kiigekombestikus olid välja kujunenud kindlad soorollid. Näiteks nägi tava ette, et kiige ehitasid kyla hakkajamad poisid. Tytarlapsed tegid ja tõid kiige ehitajatele tänutäheks kingitusi: kindaid, mune, sukapaelu jms. Kiigutajateks olid tavaliselt poisid ja kiikujateks piigad. Vahel võistlesid poisid omavahel, kes julgeb ja jõuab yle võlli kiikuda. Eesti kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalidest võib leida kiigekombestiku kohta sellise kirjapaneku: “Kiiged iga paari talu takka, ka kodanliku Eesti ajal veel. Nõukogude ajal Kabelimäel. Laupäeva õhtul vanasti kiiguti. Lihavõtte pyhadel kõige rohkem. Tydrukuid ei lastud kiigele ilma munadeta. Poiss ka peale, muidu ei saanud uih-aih kätte. Seda ytlemist, mis siis olli. Kiige juures ringmängulaulud ja tantsud nagu simmanil ikka. Samad laulud kodanliku Eesti ajal ja tsaariajal.” [RKM II 144, 403 (8)]

Kiikudes lauldi ja kiige juures tantsiti. Lauludes sisalduv sõnum peegeldas muistseid kombeid, suhtumist otseselt kiikumisega seonduvasse ning eluolusse yldse. Kuidagi ei saa eitada kiigeõhtute tähtsust kaaslase otsingul (tihti kiiguti paariti). Praegugi on kiik kohalike noorte kokkusaamiskoht ja nii mõnigi abielu on saanud just sealt alguse. Viimast väidet tõestab ka ylestähendus kirjandusmuuseumi arhiivimaterjalides: “Kiigesid oli palju. Ma sain vanamehegi endale kiige juurest.” [RKM II 330, 111 (12)]


Kuni 19. sajandi teise pooleni oli kiikumine tavaline ning levinud argielu osa. Viimase 100 aasta jooksul on kiigekombestiku tavapärasus tunduvalt vähenenud.

Kiikumine ja kiigekohad tänapäeval

t_12vi19_264Vaike.gifAja jooksul on kiigekohad muutunud yha mitmetähenduslikumaks ning on laienenud nende kasutusvõimalused. Kõige levinum kiigetyyp on endiselt kylakiik. Ehituselt on need suured ja tugevad ning mõeldud tervele kogukonnale. Enamjaolt on nad rajatud poolavatud alale (mõisapark, metsaserv vms.) või yhiskondlike hoonete (nt. rahvamaja, koolimaja) lähedusse. Võimaluse korral on kiik paigutatud kõrgemale kohale või veekogu äärde.

Peale kylakiikede on veel teistsuguseid. Mitte kõik kiiged pole mõeldud avalikuks kasutamiseks. Vahel on kiik tehtud vaid oma talu või naabertalu laste jaoks – nii on välja kujunenud talukiige tyyp. Selle sotsiaalne roll on märgatavalt väiksem kui ylejäänud tyypidel. Kiik ise on kylakiigega võrreldes tunduvalt väiksem. Talukiik võib olla ehitatud ka hoopis maastikuesteetilisel eesmärgil, mitte meelelahutuseks. On isegi sääraseid kurioosumeid, kus kiik on paigaldatud selleks, et takistada raskeveokitel puude vedu läbi talu valduste.

Omaette liik on lastekiiged. Nende puhul on maastikuesteetika teisejärguline ning puuduvad lõkkeplats ja istumiskohad. Juurde on ehitatud hoopis ronimispuud ja/või liumägi. Kiigekoha valikut määravad siin hoopis teised asjaolud: kiiged paiknevad korterelamute lähedal ning suurte majade tõttu on vaade ymbrusele suletud.

Tänapäevase nähtusena saab välja tuua turismikiiged, mille kaudu näidatakse põlist eluviisi. Et huvilisi ligi meelitada, on turismikiikede ymbrus pyytud kujundada võimalikult kauniks. Kiigest on tehtud tõmbenumber ning maastikukujunduse element.
Nõndanimetatud segatyypi kiikedel käivad kiikumas nii kohalikud kui ka turistid. Tavaliselt paiknevad sellised kiiged yhiskondlike hoonete (baar, koduloomuuseum, raamatukogu jmt.) läheduses või turiste teenindavates taluõuedes. Segatyypi kiikesid eristab kylakiigest see, et nad paiknevad mõnes looduslikult või kultuurilooliselt tähelepanuväärses kohas või on turismitaluomanikud lubanud peale oma kylaliste käia ka kohalikel elanikel talu juures kiikumas, edendades sellega kyla yhtekuuluvustunnet.


Saada kokku ja kiikuda või vastupidi

t_12vi19_255Vaike.gifKylakiikesid on Eestisse ehitatud mitmesaja aasta jooksul. Samas ei säili kiik kasutuskõlblikuna yle 6–7 aasta, kui tema yhtegi osa ei vahetata. Kohad ise on pysivamad, nende vanus ulatub mõnel juhul 30 ja enama aastani. Enamjaolt aga “elab” kiigekoht kiigest vaid pisut kauem. Kui kaob kiik, kaob ka kiigekoht ning kui taastekib kiik, taastekib ka kiigekoht. Võib kysida, mispärast ehitatakse kiikesid ikka ja jälle uuesti ning miks on neid ja kiigekohti tänapäeval inimestele yldse vaja? Miks on kiigekoht nähtusena niipalju pysivam teatud kindlast kiigega ruumiosast, et see taas ja taas nii-öelda elule ärkab?

Kiige ehitamise ajend lähtub otseselt kiige ylesandest. Kysitletud on vastanud, et yks peamisi põhjusi, miks kiik on rajatud, on laste surve (eriti talukiikede puhul) [6]. Teine ajend on vallavalitsuste või kylaliikumiste eesmärk muuta kylarahvast yhtsemaks ning hoida või tugevdada kogukonna vaimu ja yhtekuuluvustunnet. Selleks korraldatakse kohalikke kiigepidusid (nt. Harglas, Raplamaal jm.). Eraettevõtjad pystitavad kiikesid omal algatusel eelkõige turistide meelitamiseks, millest võib välja kasvada uue kogukonna teke ning turismikiik muutub kylakiigeks.

Kas praeguste noorte jaoks on kiikumisel kui traditsioonilisel meelelahutusviisil veel mingisugune tähendus või mitte? Tervelt 83% sellele kysimusele ankeetkysitluses vastanud 378 noorest pidas kiigeplatsi oluliseks. Kolmandik vastajatest tõi peamise põhjusena välja sõpradega kokkusaamise. Teine kolmandik vastupidi saab sõpradega kokku selleks, et kiigele minna, yksi olevat suurel kylakiigel raske kiikuda. Kuna yle kolmandiku vastanutest väärtustab kiigeplatsi kui koosolemise kohta, ei ole maapiirkondades järelikult kiigeplatsile suvisel ajal kuigi palju alternatiive. See lubab loota, et kiik toimib jätkuvalt ka oma algelisemas funktsioonis – kylakiigena.

Miks ikkagi noortele meeldib sel moel kokku saada ja kiikuda? See ehk pigem psyhholoogide pärusmaale jääv kysimus on kummastav autorile endalegi, kuna yks ajend kiikesid uurida oli lihtsalt soov kiikuda. Yhe oletusena on psyhholoogid Evelyn Kiive ja Astra Schults välja pakkunud seose kiikumise ja ajus vallanduva aine – dopamiini vahel. Dopamiin on oma olemuselt sarnane adrenaliini ja noradrenaliiniga ja seda seostatakse aju naudingusysteemiga: ta tekitab inimeses heaolutunde.

Niisiis võib oletada, et noored käivad kiikumas pigem sellega kaasneva meeldivustunde pärast, natuke vanemad inimesed ennemini sihiga suhelda eakaaslastega. Täiskasvanud võivad kiiges näha armast meenutust lapse- või nooruspõlvest ning ajendatuna meeldivatest mälestustest soovitakse seda uuesti luua.

Seega koosneb kiigele omistatav tähendus meeldivast tundest, mida kiikumine tekitab ning sõpradest, harjumusest-tavast ja meelelahustusvõimaluste vähesusest maapiirkondades. Uuringud näitavad, et tänapäeva noored käivad aeg-ajalt kiikumas, väärtustavad kiigekohti ning kiikumist, hoides neid toimivatena.

Enda jaoks väärtuslikku pyytakse enamasti hoida ja säilitada. Kuigi kiigekohad mõnevõrra teisenevad, tekib inimestel igal kevadel ja suvel endiselt soov kiikuda. Loodetavasti jääb kiigekoht koos kiigega ning sellele omistatud tähendustega veel aastakymneteks Eesti maastiku ja eestlaste meelelahutusliku kombetalituse eriliseks osaks.

Autor oleks väga tänulik, kui lugejad, kel on meenutada mõni vahva kiikumis- või kiigekohalugu, leiaks aega ja tahtmist see kirja panna ning saata koos oma kontaktandmetega postiga autori nimele TÜ geograafia instituuti (Vanemuise 46, 51014 Tartu) või e-posti aadressil piret.pungas [at] ut.ee.

Arhiivimaterjalid
E 76804 (1)
ERA II 113, 316/7 (56) < Saarde – J. P. Sõggel (1932)
ERA II 149, 135/6 < Laiuse < Torma – F. Eichenbaum (1937)
RKM II 144, 403 (8) < Viljandi raj. Kärstna khk, Põrga kyla (Helme) – H. kokamägi < August Arvisto , 63 a (1962)
RKM II 330, 111 (12) < Simuna khk., Lasinurmek. – E. Liiv < Alma Veelmaa, s. 1901 (1978)


1. Bruce-Mitford, Miranda 1997. Kogu maailma märgid ja symbolid. Varrak, Tallinn.

2. Hiiemäe, Mall 1981. Eesti rahvakalender II. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Honko, Lauri; Pentikäinen, Juha 1997. Kultuuriantropoloogia. Tuum, Tallinn.

4. Langinen, Jenny 1956. Kiik ja kiikumine. Diplomitöö. Käsikiri Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

5. Maslow, Abraham Harold 1970. Motivation and personality. Harper & Row, New York.

6. Pungas, Piret 2004. Kiigekohad Eesti maastikes. Magistritöö. Käsikiri Tartu ylikooli geograafia instituudis ja TÜ raamatukogus. http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16773895/Pungas.pdf

7. Tampere, Herbert 1956. Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo kysimusi suulise rahvaloomingu valgusel. – Harri Moora (toim.). Eesti rahva etnilisest ajaloost. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.


8. Vissel, Anu 2003. Eestlaste kiigekultuur enne ja nyyd. – Mäetagused. http://haldjas.folklore.ee/Tagused/nr21/kiik.htm

 

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Looduse yle-eelmise aasta heinakuunumbris.