Tavaliselt piirduvad keskmise eestlase teadmised rahvariietest vaid sellega, et seljas peab olema triibuline seelik ja jalas pastlad. Syvitsi teemaga tegeldes avaneb keeruliste mustrite, tehnikate ja värvide maailm, mille tundmaõppimine võtab aega aastaid, kirjutas Pärnu Postimehes Karin Klaus.
Endine kultuuritöötaja Marvi Volmer sattus esimest korda eesti rahvariiete valmistamise kursusele 16 aastat tagasi. Et naine käis tööl Kihnu kördiga, mis talle lihtsalt väga meeldis, äratas see tähelepanu ja ta kutsuti Eesti rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse kursustele. Neidsamu kaheaastaseid kursusi on Volmer nyydseks läbi teinud kuus hooaega ning võib ennast uhkusega nimetada staažikaimaks osalejaks.
Missioon käsitööpärandit taastada
Igal kursusel teevad osalejad otsast lõpuni valmis yhe rahvariidekomplekti või mõne töömahuka eseme. Sealjuures järgitakse hoolega vanu koekirju, mustreid ja tehnikaid, koostöös etnograafiamuuseumiga peab tulemus olema võimalikult lähedane algupärasele.
“Olen kursusetöödena valmis teinud Tõstamaa rahvariided, Halliste naise ja neiu riided, Audru neiu ja Tori naise riided, lisaks setu sukmani,” loetleb Volmer. “Pean oma missiooniks unustatud mustreid taas inimesteni tuua, et praegused tegijad neid kasutusele võiksid võtta.”
Volmer ei tegelnud käsitööga enne rahvariiete juurde sattumist peaaegu yldse, vahel õmbles vaid rõivaid. “Minu suguvõsas on väga palju käsitöömeistreid,” mainib ta. “Ilmselt lõid geenid lõpuks välja, sest otseselt õpetanud ei ole mind keegi.”
Geenidest või lihtsalt tugevast tahtmisest õppis Volmer näiteks kuduma: võttis yhel päeval vardad ja lõnga ja hakkas proovima, kuidas silmustest pinda kokku siduda. Tuli välja kyll ja veel nii vägevalt, et esimese kudumina ei valminud mitte sall või sokipaar, vaid indiaani stiilis uhke kampsun abikaasale.
Volmeri kodus leidub hulgaliselt korralikult karpidesse pakitud ja sildistatud kraesid, põllesid, tanusid, pluuse ja seelikuid. Muist on ta oma sõnutsi mõnele muuseumile andnud või suure lunimise peale niisama ära kinkinud.
3000 nõelapistet käiseotsas
Rahvariiete tegemine on vaevarikas ja töömahukas, kui soovitakse tõeliselt head tulemust saada. Kõik peenemad õmblused kraedel, peakatetel ja pluusivarrukatel tehakse käsitsi, rääkimata tikanditest, pilutamisest ja pitside õmblemisest.
“Lugesin ykskord kokku, et naise pluusi varrukaotsas tuleb koos tikkimistööga teha 3000 käsitsi nõelapistet,” avaldab Volmer. “Käised on esimene asi, mida kaks rahvariides naist vaatavad, kui kokku saavad. Kui kõik on puhtalt õmmeldud ja korralikult voltidesse kurrutatud, avaldatakse teineteisele siirast tunnustust.”
Eriti raske ja silmi rikkuv tegevus on särkide valgele linasele kangale valge niidiga tikkimine, ykshaaval loetakse mustri jaoks paika kõik mustri koe- ja lõimeniidid. Volmer kurdab, et tema silmad on juba ammu “ära tikitud” ja hea lamp koos luubiga on hädavajalikud töövahendid.
Lohakat tööd meister endale ei luba, kõik, mis peab olema korrapärane, on seda millimeetri täpsusega, tikandite servad on sirged kui joonlauaga veetud.
Kysimusele, kui kaua kogu selle kauniduse valmistamine aega on võtnud, ei oska Volmer midagi kosta. “Mina pole ilmaski oma töötunde kopikateks arvestanud, oluline on lõpptulemus,” väidab ta.
Siiski meenutab Volmer, et näiteks tihedasti tikanditega kaetud Halliste põlle kallal oli ta ametis terve talve.
Kursustel käivat ka neid, kes kahe aasta jooksul teevad valmis mitu tööd, ja neidki, kellel oma asjadega rohkem aega kulub. Kõik sõltub huvilise vabast ajast, pere, palgatöö ja majapidamise arvelt töömahuka käsitööga tegelda ei ole lihtne.
Laulupeo lähenedes muutub Volmer murelikuks, sest peol valesti tehtud ja kantud rahvariiete nägemine teeb talle lausa haiget.
“Eri kihelkondade riideid kokku pannes jäädagu ikka yhe maakonna piiridesse,” annab Volmer nõu. “Kahju, kui tehakse omapead ja valesti! Naiste tanud on liiga suured, põllesid kantakse valesti. Põll ei tohi ulatuda selja taha ja alaserv peab olema seelikuservast kõrgemal.”
Rahvariiete stiliseerimise vastu ei ole proual midagi, kui jäädakse hea maitse piiridesse.
“Teksad ja linane särk - miks mitte,” arvab Volmer. “Aga siis peavad teksad ilusad uued ja puhtad olema ja poiss nende sees pikk ja sirge.”