Minevä neläpäävä kõnõldi Räpinäl kultuurikonvõrentsil hulga tõsist juttu. Mitu ettekannõt pututi võrokõisi, näide hindätiidmist ja tuud, kuis umma ei mõistõta kõrraligult vällä näüdädä, mõnikõrd ka häbendedäs, kirotas Uma Lehes Rhmani Jan.
Tuu om sääne jutt, midä om inne kah kõnõld ja midä piätki kõnõlõma, a mulle mõiu kõgõ inämb Mulgimaa mehe Tauli Antsu jutt täämbäidsist pulmakombist. Ma arva, et pall’odõlõ kullõjilõ viil.
Toropilli-Antsu jutt oll’ nall’a täüs. Tä kõnõl’, kuis tä alost’ umma ärri, toropilli tallo. Inemisele, kiä olõ-i turismi ja äriga kokko puttunu, om sääne algus rassõ. Nal’akit juhtumiisi oll’ Antsul kah, tä kõnõl’ noist uman ilosan mulgi keelen nii, et kõgõl saalil naarust silmä likõ.
Jutu lätsi kõrrast nal’akambas, nika, ku Ants jõudsõ uma jutuga sinnä, määndse omma täämbädse päävä pulmakombõ. Tä kõnõl’, kuis pulman mängitäs nal’amängõ, aetas banaan ütest püksiseerest sisse ja tõõsõst vällä. Ja äkki lõpõt’ Antsu jutt naaru: tä tulõt’ miilde, et pulma omma üts tähtsämb asi inemise elon, a noid ei mõistõta inämb kuigi pitä. Ei olõ sääl midägi, miä elos aos miilde jäänü. Naarupisarist kullõjidõ silmin saiva ikupisara.
Antsu jutu mõtõ oll’ tuu, et püsüvät ja miildejäävät tulõ otsi vannust kombist. Kultuuritüütäjile pandsõ tä süäme pääle: ärke laskõ är unõhta tuud vanna, miä aastasatu om rahval olnu.
Tõsitsist asjust kõnõlõmisõga omgi nii, et ku näid kõnõlda läbi nal’a, mõosõ nimä hoobis inämb. Niimuudu soovitagi ma kõigilõ, kinkal tõsitsit asju süäme pääl, noist kõnõldõn otsi nal’akat puult. Vingmist ja näpuga näütämist om mi ümbre niigi küländ. Massa-i pelädä ka tuud, et tõsitsõmb osa nal’a taadõ är kaos. Kao-i, hoobis hulga selgembäs saa.