Saun on soome sugu rahvaste fenomen. Algselt saamikeelne saun oli veelinnu või looma lumme tehtud ööpesa ehk lumekoobas. Ennemuistsed soomeugrilased uuristasidki oma sauna kynkanõlva õnarusse ja ehitasid sinna ka raudkividest kerise, kirjutas Oma Saares Kalle Kesküla.

Karjalakeelne keris tähendab kuuma kivihunnikut. Selline, väikeste variatsioonidega, suitsusaun oli meie esivanemate elupaikades kasutusel aastatuhandeid.

Saaremaa hylgekytid ja kalastajad kasutasid paatide valmistamiseks ning eluasemete (kodade, saunade) soojustamiseks nahka. Saare saun kujunes siinse rahvakultuuri koostisosaks – saunas hoolitseti hinge- ja ihupuhtuse eest, viheldi ja pesti, raviti haigusi, tehti õlut, synniti ja surdi jne.

Euroopas olid kombed teistsugused – keskajal peeti pesemist ebaoluliseks, paiguti isegi põlastusväärseks tegevuseks. Päikesekuningas Louis XIV lasi veel 17. sajandil ehitada kullasärase Versailles’ lossi, ent ilma käimlateta. Hiidlased on imestanud sauna puudumist Lasnamäel.

Ristisõjad tõid meile kultuurikonflikti, mis puudutas ka saunakombestikku. Usuline, keeleline ja kultuuriline vastasseis viikingitega kujunes teravaks, vallutajad panid Kuressaare põliselanikele kylge sauniku (Badstüber) halvamaigulise hyydnime.

Voldemar Miller leidis saunikute seose kadakasakstega (Katensassen). See on õige järeldus – saunikud ja kadakasaksad olid yhe ja sama rahvakihi kaks palet, mida aasiti mõlemalt poolt. Maarahva põlastava suhtumise neisse põhjustas linnakommete, -keele ja -kultuuri eelistamine eestimaisele. Baltisakslaste põlastava suhtumise aga põhjustas saunatamine kui paganlik komme ja maarahva kultuuri koostisosa.

1650. aastal oli Kuressaares 150 saunikuperet, krahv Magnus Gabriel De la Gardie käskis pooled neist maale asundada. Ylejäänud jagati 25-mehelisteks roodudeks, kust linna teenistusse valiti kalureid, lihunikke, kärumehi, öövahte jt.

Lyhendatult Oma Saarest